„Need seisid täiesti püsti, kuigi ta lamas selili. Kaenla all oli arm.”
Annika tundis, kuidas vererõhk nulli langes. Ta surus pea vastu põlvi ja hingas sügavalt.
„Polnud just meeldiv vaatepilt, või kuidas?” ütles Berit.
„Elan üle,” ütles Annika.
Mõne minuti pärast tundis ta end paremini. Hääled tulid jõuliselt tagasi ja prõmmisid vastu ta ajusid nagu täisvõimsusel töötav tehas: liiklusmüra Drottningholmsvägenil, kaks erineva sagedusega huilgavat sireeni, tõusvad ja langevad hõiked, kaamerate surin, lapse nutt.
Bertil Strand oli ühinenud ajakirjanike väikese rühmaga, kes tegi pilte all sissepääsu juures, ta lobises Konkurendi fotograafiga.
„Kes mida tegema hakkab?” küsis Annika.
Berit istus maha Annika kõrvale, vaatas oma märkmeid ja asus kavandama.
„Võime lähtuda sellest, et see oli mõrv, eks ju? Kõigepealt tuleb alustada uudisest endast. Noor naine on leitud tapetuna. Millal, kus, kuidas? Peame üles otsima mehe, kes ta leidis, ja temaga rääkima, sul on tema nimi?”
„Mingi narkar, tema sõber andis vihjetasu jaoks oma ajutise aadressi.”
„Katsu ta kätte saada. Häirekeskusel on olemas kõik vajalikud andmed häire kohta,” jätkas Berit ja kummardus jälle oma märkmete kohale.
„Sain need juba.”
„Tubli. Siis peame kätte saama mõne jutuka politseiniku, pressiesindaja ütleb ainult seda, mida tal kästakse öelda. Kas Lillepolitseinik ütles, mis ta nimi on?”
„Ei.”
„Vilets lugu. Võta temaga ühendust, ma pole teda kunagi varem näinud, ta on vist üks neist uutest seal vägivallaosakonnas. Seejärel peame teada saama, millal tüdruk suri ja mis oli surma põhjus, kas on kahtlusaluseid, mida uuritakse kõigepealt, vajalikud on kõik politsei arvamused selles asjas.”
„Okei,” ütles Annika ja kirjutas oma plokki.
„Issand, kui kuum. Kas Stockholmis kunagi varem ka nii kuum on olnud?” küsis Berit ja pühkis otsaesiselt higi.
„Pole aimugi,” ütles Annika. „Kolisin siia seitse nädalat tagasi.”
Berit võttis käekotist pabertaskurätiku ja kuivatas sellega juustepiiri.
„Ja siis see ohver,” ütles ta. „Kes ta on? Kes ta identifitseeris? Arvatavasti on tal kuskil murest murtud perekond, peame kaaluma, mil moel nendega ühendust võtta. Meil on vaja tüdruku pilte sellest ajast, kui ta veel elus oli. Kas sa arvad, et ta oli üle kaheksateistkümne?”
Annika mõtles ja talle meenusid kunstrinnad.
„Jaa, tõenäoliselt.”
„Siis peaks temast olema koolilõpupilte, tänapäeval käivad kõik noored keskkoolis ja valgemütsipildid lähevad lugejale hästi peale. Mida arvavad tema sõbrad? Oli tal oma poiss?”
Annika kirjutas üles.
„Siis peaks välja uurima naabrite reaktsioonid,” jätkas Berit. „See koht asub ju peaaegu Stockholmi südalinnas, ümberkaudsetes linnajagudes elab üle kolmesaja tuhande naise. Seda laadi kuritegu mõjutab kõikide turvalisust, aga ka kõrtsielu ja linnapilti. Õigupoolest saab siit kaks artiklit. Kui sina võtaksid naabrid, võtan mina ülejäänu.”
Annika noogutas pilku tõstmata.
„Lõpuks on veel üks aspekt,” ütles Berit ja laskis ploki sülle vajuda. „Kaksteist-kolmteist aastat tagasi toimus siit vaevalt saja meetri kaugusel peaaegu samasugune mõrv.”
Annika vaatas imestusega üles.
„Kui ma õigesti mäletan, tapeti üks noor naine pargi põhjapoolsel trepil,” ütles Berit mõtlikult. „Tapjat pole siiani kätte saadud.”
„Issand,” ütles Annika. „Ehk on sama mees?”
Berit kehitas õlgu.
„Tõenäoliselt mitte,” ütles ta, „aga seda eelmist tapmist peab ikkagi nimetama. Kindla peale tuleb see paljudele meelde. Too naine oli vägistatud ja kägistatud.”
Annika neelatas.
„Milline jube töö see õigupoolest on,” ütles ta.
„Jah, tõsi ta on,” ütles Berit. „Aga töö oleks väheke lihtsam, kui sul õnnestuks Lillepolitseinikuga jutule saada, enne kui ta siit ära sõidab.”
Ta osutas alla Sankt Göransgatani poole, kus Havai särgis mees oli parasjagu surnuaialt lahkumas. Mees läks auto poole, mis oli pargitud Kronobergsgatani nurgale. Annika hüppas püsti, haaras oma koti ja tormas mäest alla tänava poole. Ta nägi, kuidas Konkurendi reporter katsus Havai särgiga jutule saada ja kuidas too tõrjuvalt käega rehmas.
Samal hetkel komistas Annika asfaldiserva taha ja pidi äärepealt kukkuma. Suutmata ennast valitseda, sööstis ta suurte sammudega järsust künkast alla Kronobergsgatani poole. Ilma et ta ise sinna midagi parata oleks saanud, lendas ta otsejoones Havai särgis politseinikule selga. Too kukkus omakorda auto kapotile.
„Kuradi kurat!” röögatas mees ja võttis Annika käsivarred oma raudsesse haardesse.
„Vabandust,” piiksatas Annika. „See oli kogemata. Ma pidin pikali kukkuma.”
„Mida kuradit sa siin teed? Oled sa ikka mõistuse juures?”
Mees oli endast väljas ja kohkunud.
„Andke andeks,” ütles Annika ja tundis, et tal on nutt kurgus. Pealegi tegi vasak pahkluu haiget.
Politseinik sai enesekontrolli tagasi ja laskis ta lahti. Ta silmitses Annikat mõne hetke uurivalt.
„Ole ettevaatlikum,” ütles ta, istus oma veinpunasesse pikap-Volvosse ja kihutas kummide vingudes minema.
„Neetud,” pomises Annika endamisi. Ta pilgutas tülikad pisarad silmist välja ja katsus vastu päikest silmi kissitades auto väljakutsenumbrit kindlaks teha. Talle tundus, et küljel oli number 1813. Igaks juhuks jättis ta meelde ka auto registrinumbri.
Ümber pööranud, märkas ta, et sissepääsu juures olev ajakirjanikesalk teda üksisilmi jälgis. Ta läks juuksejuurtest kaelani tulipunaseks. Ta kummardus kähku ja asus üles korjama kokkupõrkel kotist väljapudenenud varandust: A5-kirjaplokk, pakk nätsu, peaaegu tühi Pepsi Maxi plastpudel ja kolm rohelisse kilesse pakitud Libresse’i sidet. Pastakas oli kotti jäänud, ta õngitses selle välja ja kirjutas rutuga märkmikku nii auto registri- kui ka väljakutsenumbri.
Ajakirjanikud ja fotograafid pöörasid oma pilgud temalt ära ja lobisesid omavahel edasi. Annika märkas, et Bertil Strand korraldas parajasti mingit jäätiseostmist.
Annika viskas koti üle õla ja nihkus vähehaaval kolleegidele lähemale, tundus, et keegi ei pööranud talle tähelepanu. Peale ühe Konkurendi reporteri, keskealise mehe, kes kasutas oma kuriteoartiklite all pildiga allkirja, ei tundnud ta neist mitte kedagi. Seal oli üks noor naine makiga, millele oli kirjutatud „Radio Stockholm”, kaks piltnikku, kes esindasid omaenda fotoagentuure, Konkurendi piltnik ja veel kolm reporterit, keda ta ei osanud kuskile paigutada. Ühtegi telejaama polnud esindatud, riigitelevisiooni kohalikud uudised tegid suvel vaid viieminutilisi saateid, kohalikust kommertsjaamast tuli vaid jututubasid ja lühiuudiseid. Päevalehed kasutavad tõenäoliselt fotoagentuuride pilte ja sobitavad need kokku uudisteagentuuri tekstiga. Raadiouudised polnud samuti kohale tulnud ega tule ka, ta teadis, miks. Üks tema kolleegidest Katrineholms-Kurirenist, kes oli ühel suvel raadiouudistes asendajaks olnud, oli seda põlglikult selgitanud:
„Mõrvad ja muu säärase jätame tabloididele. Meie pole mingid raipesööjad.”
Annika oli juba siis aru saanud, et see ütlus iseloomustas rohkem kolleegi kui raadiouudiseid, aga vahel ta kahtles. Miks polnud ühe noore naise vägivaldselt lõpetatud elu väärt uudistes kajastamist? Ta ei saanud sellest aru.
Ülejäänud