Annika ei vastanud. Ta suunas pilgu läbi Saabi toonitatud akende välja ja nägi Rålambshovi pargi päikesekummardajaid mööda libisemas. Tema ette laotus Riddarfjärdeni sätendav peegel. Ta pidi silmi kissitama, hoolimata varjutatud klaasidest. Kaks surfajat olid purjetamas Långholmeni suunas, neil ei tundunud olevat erilist minekut. Kuumuses oli õhu liikumist vaevalt tunda.
„Milline suurepärane suvi on meil olnud,” ütles Bertil Strand ja keeras Polhemsgatanile. „Uskumatu, kui mõelda, kui hirmsasti kevadel sadas.”
„Jaa, minul vedas,” ütles Berit. „Tulin just oma neljanädalaselt puhkuselt. Päike paistis iga päev. Parkida saab majade vahele, otse pritsimaja taha.”
Saab andis gaasi, et läbida ülesmäge Bergsgatani viimased kvartalid. Bertil Strand polnud jõudnud veel kiirust mahagi võtta, kui Berit juba oma turvavöö lahti klõpsutas ja oli autost väljas veel enne, kui see pargitud sai. Annika kiirustas Beritile järele, lõõtsutades kuumuses.
Bertil Strand parkis tagasipöördeplatsile, Berit ja Annika möödusid juba viiekümnendate aastate punasest telliskivimajast. Asfalttee oli kitsas, pargipoolsest küljest piiras seda kividest laotud sokkel.
„Veel üks trepp,” ütles Berit hingeldades.
Pärast kuut trepiastet olid nad pargis. Nad jooksid piki asfalteeritud jalgrada, mis viis otse suurejooneliseks kavandatud mänguväljakule.
Paremal pool olid mõned kergema moega ehitised, Annika jõudis lugeda „Mängupark”, kui ta sealt mööda jooksis. Siin olid liivakastid, pingid, piknikulauad, ronimisredelid, liumäed, kiiged ja palju muud, kus lapsed võisid mängida või mille otsas turnida. Kolm-neli mammat ja nende lapsed olid mänguplatsil, tundus, et nad seadsid parajasti äraminekule. Natuke eemal seisid kaks mundris politseinikku ja vestlesid viienda emaga.
„Mulle tundub, et surnuaed on natuke kaugemal, Sankt Göransgatani pool,” ütles Berit.
„Kuidas sa nii hästi tead?” imestas Annika. „Elad sa siin lähedal?”
„Ei,” ütles Berit. „See pole mitte esimene mõrv siin pargis.”
Annika märkas, et politseinikel oli käes sini-valge plastlindirull. Seega olid nad ametis mänguplatsi tühjendamise ja rahva eemalehoidmisega.
„Jõudsime just õigel ajal,” pomises ta endamisi.
Nad suundusid paremale üles viivale jalgrajale ning jõudsid künkaharjale.
„Alla vasakule,” ütles Berit.
Annika jooksis ees. Ta ületas kaks jalgrada ja seal see oligi. Ta nägi roheluse taustal tervet rida musti Taaveti tähti.
„Ma näen seda,” hõikas ta tahapoole ja märkas silmanurgast, et Bertil Strand oli Beritile järele jõudmas.
Aed oli musta värvi, sepisrauast ja kaunis. Raudvarbu hoidsid koos rõngad ja kaared. Iga posti otsas oli stiliseeritud Taaveti täht. Annika jooksis omaenese varju peal, millest järeldas, et lähenes kalmistule lõunast.
Ta jäi seisma haudade kohal kõrguval künkaharjal, siit oli hea ülevaade. Politsei polnud seda pargiosa veel tõkestanud, ainult põhjaja läänekülg olid suletud.
„Tulge ruttu!” hüüdis ta Beritile ja Bertil Strandile.
Piirdeaed raamis väikest juudi surnuaeda ja selle lagunevate graniitkividega kaunistatud hauaplatse, Annika luges kiiresti kokku umbes kolmkümmend hauda. Rohelus oli võimust võtmas, paik paistis olevat metsistunud ja hooletusse jäetud. Taraga piiratud maa-ala oli kõige rohkem kolmkümmend korda nelikümmend meetrit, tagaküljes oli tara kõrgus vaevalt poolteist meetrit. Sissepääs oli lääneküljel ja see viis Kronobergsgatanile ja Fridhemsplanile. Ta nägi, kuidas Konkurendi reporterite tiim piirde juures peatus. Rühm mehi, kõik erariietes, oli aia sees, selle idaservas. Ta taipas kohe, mida nad seal tegid. Seal lamas see naine.
Annika värises. Ta ei tohi nüüd asja kihva keerata, see oli tema esimene tõeline vihje kogu suve jooksul.
Berit ja Bertil Strand jõudsid tema selja taha ja samal hetkel nägi ta, kuidas üks mees avas Kronobergsgatani-poolse värava. Mehel oli käes mingi hall riie. Annika võpatas. Nad polegi veel laipa kinni katnud!
„Kiiremini nüüd,” hüüdis ta üle õla. „Võib-olla jõuame siit ülevalt ühe pildi teha.”
Üks politseinik ilmus nende ette künkaharjale. Ta rullis lahti sinivalgest kilest piiramislinti. Annika sööstis alla tara poole ja kuulis, kuidas Bertil Strand tema taga sörkis. Piltnik kasutas viimaseid tarani jäävaid meetreid seljakoti pahupidi pööramiseks ja õngitses sealt välja teleobjektiiviga Canoni. Hall katteriie oli vaid kolme meetri kaugusel, kui Bertil Strand sai filmilindile rea pilte roheluse keskelt. Seejärel nihkus ta pool meetrit edasi ja tegi teist sama palju välguga võtteid. Kilerulliga politseinik hüüdis midagi, tara sees olevad mehed märkasid neid samuti.
„Vedas,” ütles Bertil Strand. „Tarvilikud pildid on käes.”
„Teie seal, kurat võtaks,” hüüdis kilerulliga politseinik. „Kas te ei näe, et me siin piirame!”
Surnuaiast lähenes neile Havai särgis ja lühikestes pükstes mees.
„Tehke, et te siit kaote,” ütles ta.
Annika vaatas ringi ega teadnud, mida teha. Bertil Strand astus juba jalgraja poole, mis viis Sankt Göransgatanile. Nii Annika ees kui ka taga olevad politseinikud paistsid olevat eriti halvas tujus. Ta mõistis, et varem või hiljem peab ta lahkuma, muidu sunnivad teda selleks politseinikud. Vaistlikult liikus ta, külg ees, sinna, kust Bertil Strand oli teinud oma esimesed pildid.
Ta vaatas läbi aia mustade raudvarbade hauaplatsile ja seal lamaski see noor naine. Tema silmad vaatasid kahe meetri kauguselt Annikale otsa. Need olid hägused ja hallid. Pea oli kuklasse heidetud, käsivarred kehast eemal, küünarnukid suunatud ülespoole, üks käsi tundus olevat vigastatud. Suu oli hääletus karjes pärani, huuled pruunikasmustad. Juuksed liikusid kergelt vaevu tuntavas tuules. Vasakul rinnal oli suur sinine plekk, kõhu alaosa paistis rohetavat.
Annika imes endasse kogu selle pildi, kristallselgelt, üheainsa silmapilguga. Tagaplaanil oleva krobelise kivi hallus, tuhm rohelus, lehestiku varjudemäng, niiskus ja kuumus, iiveldama ajav lõhn.
Siis tuli katteriie ja muutis kogu vaatepildi halliks. Politseinikud ei heitnud katet mitte laibale, vaid tarale.
„Hakka aga astuma,” ütles lindirulliga politseinik ja pani käe Annika õlale.
Nii uskumatult tavapärane, mõtles Annika, kui ta minema pöördus. Ta suu oli purukuiv ja ta märkas, et kõik hääled kostsid temani väga kaugelt. Ta tuikus veidi, suundudes jalgrajale, kus Berit ja Bertil Strand piirdelindi taga ootasid. Piltniku näolt võis lugeda tüdinud hukkamõistu, Berit aga peaaegu naeratas.
Politseinik järgnes Annikale, müksates teda õlaga selga. Küll võib sellise ilmaga mundris palav olla, mõtles Annika.
„Jõudsid sa midagi näha?” küsis Berit.
Annika noogutas ja Berit pani midagi kirja.
„Kas sa Havai särgis uurija käest said midagi küsida?”
Annika raputas pead ja ronis politseiniku abiga tõkestuslindi alt läbi.
„Kahju. Kas ta ise ütles midagi?”
„Tehke, et siit kaote,” tsiteeris Annika ja Berit naeris.
„Kuidas su endaga on, kõik korras?” tundis ta huvi ja Annika noogutas.
„Minul pole häda midagi. Ja see tüdruk võib küll kägistatud olla, silmad olid peaaegu peast välja kargamas. Tõenäoliselt üritas ta enne surma karjuda, suu oli lahti.”
„Võib-olla juhtus keegi seda kuulma. Peaksime ümbruskonna elanikega hiljem juttu tegema. Kas ta oli rootslane?”
Annika tundis vajadust korraks maha istuda.
„Unustasin küsida