Ükski teaduslik uurimine ei oska üles leida, kuidas lapse eest tuleb õieti hoolitseda. Iga ema teab aga seda ja teeb kõige paremini: armastus, emasüda, sääl on see saladus. Ja just kaastundmus, armastus oma ligimese vastu olidki, mis ka meelehaigete eest hoolitsemise õigele teele juhtisid. Eks me näe. —
Esimesed sammud nõtrade eest korralikuks hoolitsemiseks tehti mitte ristiusu maadel, vaid – muhameedlaste keskel. 7. aastasajal oli Türgimaal Fezi linnas üks hullumaja. Hispaanlased võtsid türklastega läbikäimisel nendest eeskuju ja ehitasid omal maal Barcelonas 1409. aastal nõdrameelsete varjupaiga. Esimene varjupaik nõdrameelsete jaoks tehti Itaalias 1352. aastal, Prantsusmaal 1657., Venemaal 1776. a. Novgorodis ja Baltimaadel 1824. a. Riias. Missugune kord ja kohus niisugustes “hullumajades” valitses, võime arvata, kui näeme, kui vaene ja vilets meie haigete seisukord sääl meie valgustatud aastasaja algul veel oli!
Vaatame esiotsa, kuidas Berliinis 18. aastasaja lõpul meelehaigete eest hoolitseti, neid ravitseti.
Vaimuhaigete tarvis anti ikka kõige halvemad hoone-nurgad. Kütmise ja puhtuse eest suurt ei hoolitsetud. Haigete üle valvamine, talitamine oli kõige vaesemas seisukorras. Toad olid madalad, maa-alused. Nendes pimedates urgastes lamasid haiged õlgede pääl, mustuse ja putukate seltsis, kettide otsas nagu loomad. Mustus ja viletsus oli haiged nii ära moonutanud, et igakord vahet ei saanud teha meeste ja naisterahvaste vahel. Umbes 200 haige kohta oli üks talitaja, majaisa, kes, latern ühes, piits või härjasoor teises käes, paar korda päevas oma “alamate” üle järelevaatust ette võttis, mille juures ta neile ka toitu jagas. Paljud surid nendest nälga.
Inglismaa meelehaigete seisukorda niisugustes ulualustes kirjeldab üks arst:
“Hoone oli pime, madal, teiste majade varjul. Ühtegi akent polnud väljaspool näha, iga auk oli kinni, rasked võred ees. Seestpoolt kuuldus ahelate kõlin, veel valjumalt kisa ja nuuksumine igalt poolt. Vahekäigud olid kitsad ja pimedad, rõsked, haisvad. Minu juht, haigete talitaja, oli väikese kõnega, tasane mees, puusas kandis ta võtmekimbu kõrval piitsa. Esimene tuba, kuhu sisse astusime, 12 jalga pikk, 7 jalga lai, on ühe aknaga, mida mitte lahti teha ei saa. Sees lamavad seina küljes ahelate otsas 10 naisterahvast, närtsudes ja jõledas mustuses… Magamiseks ei midagi muud – kui mädanenud õled. Hais ja viletsus on nii suur, et kiiresti sellest ahastuse paigast välja ruttasin.”
Nii kõlab üks jagu kirjeldusest. Nõnda umbes oli sel ajal lugu vaimuhaigetega ka teistes maades. Ei taha siin pikemalt nendest rääkida. Tol ajal arvasid arstidki niisugust asjaolu kõige õigemaks ja kohasemaks!
Aga oli ka neid, kes teisiti arvasid. Oli mehi, kes aru said, piinamine ega ka kannatamine ei või õige ravitsemise viis olla, ahelad ei ole inimeste tarvis. Sellest on aga vähe, kui inimene aru saab, peab ka julgust olema oma mõtteid teoks teha. Niisugust julgust ja teguvõimu oli Prantsusmaal Pinelil. Pinel oli esimene Euroopas, kes meelehaiged ahelatest vabastas ning nõudis, et haigetega inimlikult ümber käidaks. See töö ei olnud sugugi nii kerge. Pineli sõbrad pidasid teda ennast hulluks. Kuidas võib vaimuhaigeid lahti lasta, nemad lõhuvad ju kõik puruks, ükski ei või oma elu pärast julge olla – nii hoiatati Pineli. Aga Pinel ei olnud mees, kes ennast kõigutada oleks lasknud. Kuuleme, kuidas ajaraamatud selle priiuse tulemisest ja toomisest kirjutavad:
“1792. aastal – suure Prantsuse mässu ajal – võttis Pinel enesele kindlasti sihiks tema hoole all olevate nõdrameelsete seisukorra parandamist nõuda. Ta läks oma nõudmistega avalikkude riigiasutuste ette. Sääl ei võetud teda kuulda, peeti Pineli koguni kahtlaseks “aristokraadiks” või muuks Vabariigi vaenlaseks. (Sel ajal oli niisugune kahtlustus väga kardetav.) Pinel ei hoolinud ühtegi, ei lasknud ennast oma ettevõttest eemale hirmutada. Ta astus uuesti Pariisi linna nõukogus ette ning nõudis tungivalt, temale antagu luba oma uuendusi ja parandusi korda saata. Ta rääkis niisuguse soojusega oma haigete eest, et kogu temale järele andis. “Kodanik,” ütles kogu juhataja Couthou Pinelile, “ma lähen homme sinna haigemaja vaatama. Häda sulle, kui sa meid petnud oled ning oma narride keskel rahva vaenlasi peidus hoiad.” Couthou tuli. Nõtrade kisa ja ulumine, keda ta alguses ükshaaval üle kuulata tahtis, oli temale varsti vastumeelt. “Kuule, kodanik,” ütles ta Pinelile, “kas sa ise hulluks oled läinud, et sa niisuguseid lojuseid lahti tahad lasta? – Tee sa nendega, mis sa tahad. Ma kardan aga, et sa ise oma vale-arvamiste ohvriks langed.”
Selsamal päeval hakati haigeid ahelatest vabastama. Üks nendest õnnetutest, kes ligi 18 aastat vahetpidamata ahelate küljes oma pimedas üksikus koopas oli elutsenud, sammus, ahelatest vabastatud, hoopis rahulikult maja mööda, ning kui ta välja lausa taeva alla astus, tõstis ta käed üles, ja päeva poole vaadates ohkas ta: “Oh, kui kaua aega on juba, kui ma viimati kõike seda ilu ja õnne tundsin!”
Nõnda räägivad ajaraamatud. Selle tähtsa sündmusega algab vaimuhaigete ravi ajaloos uus ajajärk. Suur Prantsuse mäss, mis nii mõndagi ahelat ja köidet purustas, lõhkus ka need kivistunud eelarvamised, mille all haiged inimesed ägasid.
Üheainsa päeva jooksul kuulutati 1819 vabadus meie rahvale välja, aga 50 aastat kulus ära, kuni üks osagi vabaks tehti. Seda tuletati meile viimastel priiusepidudel uuesti meelde. – Vaimuhaigete vabastamisega oli seesama lugu. 18. aastasaja lõpul, aastal 1792, nagu kuulsime, võttis Pinel Pariisis pidulikult oma haigetelt ahelad ära. Aga alles 60 aastat pärast seda hakkasid ka teised mujal maades aru saama, et köidised ja kütked haigetele ei kõlba. – Ei tee kahju vaadelda, kui aeglaselt vanasti tõde sammus, et meie kärsituks ei läheks, kui ka meie aegadel tõde pikemaid samme ei tee. Oma aja asjade ja olude hääks annab niisugune teadmine kindlust ja julgust lootuses.
Vaatame siis, kuidas vaimuhaigete käsi pääle Pineli käis, nende eluolu arenes.
Ahelatega ei võtnud Pinel veel kõike häda haigete kaelast. 1818 palub Pariisis Esquiral, Pineli õpilane ja järeltulija, valitsust, valitsus kandku vähegi vaimuhaigete eest hoolt. “Nende õnnetutega käiakse halvemini ümber kui kurjategijatega, nende seisukord on hirmsam kui karjaloomal. Ma leidsin neid ainult närtsudega kaetud, ilma söögi ja joogita, toorete talitajate, päris timukate võimu all.” Nõnda kirjutab Esquiral valitsusele 20 aastat pärast Pineli vabastamist. – Selle Esquirali hädakisa pääle tuli 1819 ministeeriumi käsukiri. Sääl keelatakse nõtrasid maa-alustes koobastes pidada. Vangihoonetes ei tohi haigeid hoida. Toitu tuleb nõtradele mitu korda päevas anda. Vaimuhaigete toad peavad akendega olema. Talitajad ei tohi malkadega, härjasooridega ega võtmekimbuga käia ega koeri kaasas vedada. Ahelate ja kaelalõõgade asemel tuleb kõvad kamsolid ja “kinnised jakid” tarvitusele võtta. – See ministeeriumi käsukiri jäi esiotsa käsukirjaks, sest veel 1840. aasta ümber leiame säälsamas eelnimetatud hädade vastu võitlemist.
Inglismaal hakkas vaimuhaigete eest hoolekandmine jõudsasti edenema, kui kveekerid selle asjaajamise enda kätte võtsid. Kveekerid ei ole inimesed, kes häda nähes rahulikult päält vaatavad ja muretsemise “ametnikkude” hoolde jätavad. Nad astusid oma jõuga välja, ja samal ajal kui Pinel Pariisis linnavalitsusega vaidles, ehitasid kveekerid Londonis hoolega peagi eeskujuliku vaimuhaigete ulualuse ning parandasid kõigiti haigete vaest seisukorda.
Missugused rohud ja abinõud sel ajal tarvitusel olid, võime arvata, kui kuuleme, mil viisil 1820. aasta ümber Berliinis haigeid ravitseti. Dr. Horn oli sel ajal Berliini linna nõtrade arst. Kiitvalt ja suurustades pajatab ta oma arstimise-viisist. Vägivaldne sund ja igasugused