Niisugune õpetus ei edendanud koguni mitte meelehaigustest arusaamist. Prof. Heinroth, nende mõttetarkade vaga jünger, muidu osav teadusemees, seletab: “Ei ole mitte saatus, mis meid meelenõrkusega, vaimupimedusega lööb, vaid see on inimese iseoma süü. Ilmsüütus ei lange nõtruse kätte, üksi patt viib meid sinna. Meelehaigused sünnivad vabaduse valest tarvitamisest.” Niisugusel vaga kõlbluseõpetaja kombel süüdistas ta ülekohtuselt meelehaigeid. Muidugi katsus ta oma ravitsemise viisi nende õpetuste järgi seada ning haigeid jutluse ja manitsusega tohterdada.
Nende vastu seisis salk õpetlasi, kelle hulgas ka kuulus Gall, päädetundja. Nemad õpetasid, hing on surematu, igavene, ei või siis ka mitte haigeks jääda. Hing näib meile ainult haige olevat, sest et tema haige, rikutud keha läbi ennast õieti meile avaldada ei saa. Hing tarvitab keha nagu mängija viiulit oma tundmuste, mõtete avaldamiseks. Selle õpetuse poolehoidjad tõendasid, et iga kehahaigus isesuguse vaimuhaiguse avatleja võib olla.
Keha sisse tagasi tõrjutud nahahaigused, kärnad, sammaspool loeti vaimuhaiguste äratajateks. Põrna- ja maksahaigusel oli meelehaiguste suhtes suur tähtsus. Pääajuga ei teatud suurt pääle hakata.
1850. aastast pääle võttis Saksamaal õigem õpetus, mis Prantsusmaal tekkis, rohkesti maad.
Meie näeme, kui aegapidi tõde sammub. Ja nüüdki on õiget arusaamist meelehaigete kohta vahest ainult arstide ringkonnast leida. Lihtrahva keskel on veel keskaja katoliku usu mõju märgata. Katoliku maades arvati meelehaiged kurja vaimu vaevatud või oma südametunnistuse piinatud olevat. Kirikuõpetajad pidasid endid ainukesteks vaimuhaigete ravitsejateks ning arstisid palve ja sakramentidega. Üht osa peeti nõidadeks, pahade vaimude orjadeks, ning põletati tuleriitadel ära. On välja arvutatud, et nelja aastasaja jooksul ligi 9 miljonit meelehaiget tule läbi ära hukati!
Luthergi uskus esiotsa kurjade vaimude sisse. Ta arvas pahadel vaimudel meelehaiguses süüd olevat. Ta andis nõu vaimuhaigega karedalt ümber käia, sest siledaid sõnu kurat ei karda. “Kurat haarab inimsugu säält, kus ta kõige nõrgem, enam naisterahvast kui meest.” Et kuradit poissmeheks peeti, siis on arusaadav, kui temast arvati, et tema naiste pääle armu ei heida. Tõde on aga see, et meesterahvas sagedamini vaimuhaigeks jääb kui naisterahvas.
Arstiteaduse ajaloo uurijad armastavad kirikule ette heita, see takistanud valeõpetusega teaduse edenemist ja ka vaimuhaigete eest hoolitsemist. Ma arvan, meie võime preestritele tänu ütelda, et nad meelehaigete hoolitsemise enda kätte võtsid. Sest tolle aja arstide pärast oleksid nad võinud aia äärde jääda. Kas see preestrite süü oli, et arstid õigel ajal asjast aru ei saanud?!
Meie aga katsume kõik üheskoos vaimuhaiguste kohta õiget arusaamist kätte saada; muidu võiksime oma meelehaigete vendade vastu eksida, nagu ajalugu näitab.
Nõdrameelsete ravitsemise kohta levivad lihtrahva keskel väga mitmesugused arvamised, mitmesugused jutud. Osalt on nad imelikud, enam naljakat laadi, osalt aga kohutavad ning ajavad mõnelegi kartliku verega inimesele hirmu pääle. Kõigi nende juttude ja arvamiste kohta peab aga tunnistama, et neil tõelise asjaoluga peaaegu midagi tegemist ei ole. Nõdrameelseid veetavat – nii jutustatakse – tagurpidi vankris ringi, kastetavat külma vee alla nagu hanesid, seatavat jää pääle seisma, aetavat kõiksuguste masinate abil uut verd soontesse jne. Niisugused jutud annavad hääd tunnistust rahva piirita luulelennust ning armastusest kohutavaid lugusid häämeelega veel kohutavamana vesta. Sellel luulearmastusel on aga paha külg: ta sünnitab valesid eelarvamisi ning sünnitab kartust vaimuhaigete-majade vastu. “Hullumaja” tähendab rahva suus niisugust asutust, kus kõik asjad pahupidi. Vaimuhaigete-majasse sattumist loetakse suureks häbiks.
Teadagi, et sarnased eelarvamised lugupidamist haigemaja vastu ei tõsta, asutuse tõsist kasulikku tähendust haigete ja seltskonna hääks ei edenda. Kui vähegi võimalik, katsutakse haigeid perekonnaliikmeid haigemajast eemal hoida. Aga just meelehaigeid on väga raske väljaspool haigemaja õigesti ja kohaselt ravitseda.
Vaimuhaigetemaja kuulsust vähendavad suure hoolega haiged ise, kes poolikult paranenuna haigemajast lahkuvad. Oma puuduliku mõistusega ei jaksa nemad haigemaja ja arstide seletustest aru saada. Nende vigased meeled juhivad neid valele otsusele oma ümbruse kohta. Haigemaja jääb nende meelde asutusena, kus nende vabadust kitsendati, nende kirglikele soovidele ja taltsutamata tahtmistele põigiti vastu astuti. Pahameelega jätavad nad haigemaja jumalaga; neavad ja sõimavad kõigiti haigemaja ja hoolekandjaid, ja teevad seda suure osavusega – uskujaid leiavad nad küll. Igapäevasest elust teame, kui kergelt meie laimdusi usume ja lahkesti laiali laotame, tulgu nad ka kõige rumalamate suust – kui nad aga meie kalli naabri pihta käivad. Ei tulegi nii harva ette, et haigemaja arstid koguni kohtu ees niisuguste poolearuga kaebajate ja nende eestkostjate vastu ennast kaitsma peavad. Mineval aastal tegi üks niisugune kaebus, kus isegi Leo Tolstoi haige eest välja astus, Venemaa ajalehtedes palju mürinat.
Terveks saanud mäletavad tänu ja häämeelega haigemaja. Võib olla, et eelnimetatud rahva arvamises osalt muiste-põlve mälestuse jätiseid alles on. Nagu järgnevad arutused meile tõendama saavad, võime sarnastele juttudele alust otsida. Selleks toome mõnda vanade aegade oludest, mis vaimuhaigete hoolitsemise ja nende parandamise kohta käib, valge ette.
Nagu meie ilmavaade, nõnda meie teod. Niikaua kui talumeest, meil ja mujal, päris inimeseks ei peetud, käidi temaga ümber kui koeraga. Niikaua kui vaimuhaigeid kuradi orjadeks arvati, muretseti neile ka põrgu juba aegsasti kätte, piinati ja kurnati: silm läheb märjaks lugedes.
Lugu sündis Saksamaal 1629. aastal. Elas Neuburgis õiglane vaga pereema oma mehega, tegi virgasti tööd ning elas tasahiljukesi omas kodus.
Kõik oli ilus. Sääl läksid armsad naabrid ning kaebasid naise kohtusse: tema olevat teisi ära kahetanud. Tol ajal oli ärakahetamine – kõige suurem kuritöö! – Naisukene köideti kinni, viidi torni, enne aga lasti tema toad hästi läbi otsida, kas ehk kuskil ahjuharke, vanu luuavarsi, surnuluid või muid nõidumise abinõusid leida pole. Kohtu ees tunnistas ebausklik mees, kes muidu oma naist südamest armastas: tema ei olevat tõesti oma naist 7 aasta jooksul naermas näinud. Pulmadesse ega sarnastele lõbupidudele ei olnud tema kunagi himustanud. Selle asemel käinud ta aga iga kahe nädala tagant laual, palvetanud kaua, jäänud mõnikord pooleks päevaks kirikusse põlvili. – Nutikatel kohtunikkudel kahtluseks põhjust küllalt: naisel on vanapaganaga asjaajamist. Kuna naine seda salgas, hakati teda piinama, nagu inkvisitsiooni ajal seda koledat tööd osati. Kui naine äraütlemata piina ja valu käes ära nõrkes, andis ta kohtunikkudele järele, tunnistas ennast kuradi sulaseks, et valu käest pääseda. Mõisteti surma. Raiuti pää maha, keha põletati ära ning tuhk visati vette.
Enne surma kinnitas naine vandega, et temal ühtegi süüd ei ole. Ärgu ühtegi enam surmatagu ega vaevatagu, see oli naise viimane palve.
Sellel naisel ei olnud kurjavaimuga midagi tegemist, nagu tolle aja kohtunikud arvasid, – tema oli meelehaige: melanhoolia oli see haigus.
Niiviisi põletati mitu miljonit süüta haiget hinge. Umbes sada aastat pärast kirjeldatud sündmust põletati viimane nõid. – Ja seda kõike tehti Jumala auks, inimeste õndsuseks – kõige parema tahtmisega!
Nõnda arstiti sel ajal meelehaigeid! Niikaua kui ilmavaade ja teadus inimeste keskel ei edenenud, oli haigete seisukord vilets, ravitsemisest ja hoolitsemisest ei võinud juttugi olla.
Asi hakkas paranema, kui meelehaigete tarvis varjupaiku ehitati. Aga siiski astuti raskeid eksisamme ning kannatama pidid jällegi haiged. Siin eksisid teadusemehed – ja nad arvasid inimsoole suurt hääd tegevat.
Katsume mõnda muiste-mälestustest ette tuua.
Endise aja valud ja piinapigistused kostku meile – õpetades, et meie iga kord ning igal ajal eksiteel käime, kui meie oma kaasinimesi, olgu nad terved või haiged, vaevame või surmame. Ükski õpetus ei tohi meid selles arvamises kõikuma panna. Mitte teine ei pea vaeva nägema, vaid ise pead kannatama ja vaevlema.
Nõrkade,