Otsides vahendeid, kuidas oma tervisehäiretega ning nendega kaasnevate stressi ja emotsioonidega hakkama saada, tundus mulle, et oli olemas kaks peamist lähenemisviisi: traditsiooniline meditsiiniline lähenemine, mis jättis välja tervisehäiretega tegelemise emotsionaalsed, vaimsed ja hingelised komponendid, ja lähenemised, mis suuresti välistasid teaduse. Vähesed lähenemisviisid näisid käsitlevat väga tõelisi, väga valdavaid emotsionaalseid reaktsioone, mida me tervisehäire ajal kogeme, või seda, mida me saame teha oma mõtetega, toetamaks oma füüsilist ja emotsionaalset seisundit, või kuidas need väljakutsed võivad meid arengu juurde juhtida.
Siiski, mõnes teadusasutuses, näiteks Stanfordi ülikoolis tehtud uurimused räägivad meile, et meie elustiil, hoiakud, käitumine, emotsioonid ja mõtted võivad mitte ainult aidata meid haigustest paraneda, vaid kujutavad endast ka väga tugevat ennetusmeditsiini vahendit. Need uurimused näitavad meile lihtsat, kuid väga võimsat fakti: psüühiline ja emotsionaalne seisund mängib meie füüsilises tervises keskset rolli. Uurimused on näidanud ja vähesed professionaalsed meedikud vaidleksid sellele vastu, et probleemid, alates väikestest valudest ja vaevustest kuni kõrge vererõhu ja isegi südamehaiguste või vähini, on põhjustatud emotsionaalse heaolu puudumisest. Enamgi, kuigi paljud arstid tõrguvad arutlemast armastuse rolli üle tervises, tunnistavad paljud neist mitteametlikult oma usku sellesse, et tervise ning stressi ja murede hulga vahel meie elus on sügav seos, või positiivselt öeldes sellesse, kui palju me oma elus armastuse rahustavat mõju kogeme.
Oma elu ja nende inimeste elude põhjal, kellega ma olen töötanud, olen leidnud, et meie emotsioonide, hoiakute ja mõtete mõju on kaugeleulatuv. See mõjutab meie üldist energiataset ja produktiivsust elu kõigis valdkondades. Ajakirja Fortune 2005. aasta 24. jaanuari numbris tsiteeriti dr Norman B. Andersoni, Ameerika Psühholoogia Assotsiatsiooni (APA) tegevjuhi ütlust: „Äriettevõtted tavatsesid mõelda, et produktiivsus sõltub ainult sellest, kui motiveeritud töötaja on. Tänapäevased uurimused näitavad, et inimese füüsiline ja emotsionaalne heaolu on sageli võimaliku produktiivsuse parem mõõdupuu.“
Idee, et vaim mõjutab keha, on muutumas peavoolu arusaamaks. Näiteks APA-l on avalik haridusprogramm eesmärgiga „tõsta teadlikkust, et suundumus inimeste emotsionaalse tervise ja heaolu poole omab mitte ainult otsest positiivset mõju füüsilisele tervisele, vaid võib omada võrdväärset positiivset mõju ka organisatsioonile“. Kui me lisame sellele kõrgenenud teadlikkusele hoolitsuse hinge ja vaimu eest, saab sellest kasu mitte ainult meie füüsiline tervis, vaid ka töö ja suhted.
Elule keskendunud teadlikkus versus hirmupõhine teadlikkus
See raamat käsitleb viise, kuidas universaalsed vaimsed printsiibid, nagu kaastunne, andestamine ja armastus, võivad meil aidata kõige raskemaist aegadest üle saada. Aga ma ei kasuta meelega alati vaimseid termineid ja püüan kasutada nii neutraalset keelt kui võimalik. Kui ma kasutangi sõnu armastus, hing ja seesmine tarkus, ei propageeri ma mingit erilist või suletud uskumuste süsteemi. Vastupidi, kõik need terminid osutavad ühisele niidile, mis jookseb läbi kõigi traditsioonide ja religioonide: usule, et on olemas meist suurem jõud, mis juhatab meid armastusega meie eluteel ka füüsiliste ja/või emotsionaalsete väljakutsete ajal.
Kui me oleme selle jõuga kooskõlas, siis oleme seisundis, mida ma nimetan Elule keskendunud teadlikkuseks. Kui me ei ole selles seisundis, siis viibime hirmupõhise teadlikkuse seisundis. Lisaks on meie mõtlemine samuti kas hirmupõhine või Elule keskendunud. Hirmupõhine mõtlemine ja sellest tulenevad füsioloogilised reageeringud tekitavad suure hulga probleeme või soodustavad nende probleemide ja haigusliku seisundi teket.
Just hirm on alati see, mis hoiab meid Elule jah ütlemast, kui keha ütleb ei. See tuleb mitmesuguses vormis, mitmel põhjusel ja kujul – kaotusehirm, hirm valu ees, hirm selle ees, kuidas meie olukord armastatud inimesi mõjutab.
Viimaste tervisehäirete ajal kogetud hirmust vabanemine nõudis minult julgust loobuda oma vanadest mõtteviisidest ja uskumustest. Kuni ma ei vaadanud üle uskumusi oma olukorra kohta, jäin ma selliseks, nagu olin – enamasti hirmul ning üha enam depressioonis ja vihane. Minu tervisehäire nõudis minult harjumuspärasest täiesti erinevat lähenemisviisi elule, sellist viisi, mida vähesed arstid isegi mainida võtavad.
Esimene samm oli küsida endalt, mida ma oma tervisehäire kohta mõtlen ja usun ning mil viisil mu mõtlemine ja uskumused mõjutavad seda, kuidas ma iga päev elama hakkan. Minu teine samm oli teha ruumi oma emotsionaalsetele reaktsioonidele, neid liialt analüüsimata, mis tähendab, et vahel lubasin endale olla üsna segane.
Soovin, et võiksin öelda, et sain selle aja jooksul põhjalikke vastuseid, kuid suurem osa mu mõtteist olid umbes sellised: „See on jube ja paistab, et paremaks ei lähe niipea – võib-olla mitte kunagi.“ Olin ikka veel hirmul. Tundsin end ohvrina, kellel pole valikut. Haigus ei olnud see, mida ma soovinuks, see oli kindel.
Kuid pikkamööda tekkis rahulikum arusaam, mis ütles: „See ei pruugi olla lõpp või läbinisti halb olukord. Ma võin selle tõttu paremaks inimeseks saada.“
Elule jah ütlemine on vahend jõuda mõtlemiselt: „See on kohutav ja ma kaotan arvatavasti väga palju või kannatan lõputult“ mõtlemiseni: „Sellest katsumusest on mul midagi õppida, mingit tarkust ja tähendust“. See nihe võib tunduda tähtsusetu – ja teie praeguses olukorras isegi võimatu – kuid ma kinnitan teile, et see tähendab kõike ja mina olen selle võimalikkuse elav tõestus.
Isegi kui te ei usu, et teie tervisehäire võib olla võimalus arenguks, võite nüüd kohe külvata seemne selle äratundmise kasvuks. Esitage endale järgnevad küsimused, võttes aega igaühe üle mõtisklemiseks ja selle edasiarendamiseks.
Millised on minu uskumused olukorra ja oma keha kohta ning mida see minu elu jaoks tähendab?
Millised on minu tunded?
Kas ma tahan selle uudisega tegelemisel mõnda aega segane olla?
Kas mul on võimalik saada paremaks inimeseks selle läbi, mis mul ees seisab?
TEINE PEATÜKK
Häälestumine tervenemisele
Tervenemisvõime avastamine
Olen veetnud rohkem aega arstikabinettides, kliinikutes ja haiglates, kui ma mõelda tahaksin. Olen käinud parimaist parimates kliinikutes ja kohtunud riigi peaekspertidega. Iga kord pidasin ma kõige ärritavamaks asjaks professionaalsete meedikute eeldust, et mina olen oma ravis ja üldises olukorras passiivne osavõtja. Miski ei ärritanud mind rohkem, kui kauged reisid ekspertide juurde, pikk ootamine ja see, et kohtumispäeval ei rääkinud nad mulle peaaegu midagi selle kohta, mis nad mõtlevad, ning reageerisid ärritatult, kui ma rohkem informatsiooni küsisin. See oli harv kogemus, kui arst ja ülejäänud personal kohtlesid mind kui kaasosalist mu tervenemises ja ravis.
Meie tervishoiukultuur peab patsiente passiivseiks osalisteks ja näeb eksperte jumalasarnastena. Ekspertidel arvatakse olevat vastused ja patsiendid ei pea tegelikult teadma palju enamat sellest, millal ravimenetluseks kohale tulla. See kokkuvõte võib tunduda karm, kuid sageli on see norm, nagu te võite juba ise kogenud olla. Paljud inimesed ei pea seda meditsiinimudelit kahtluse alla, sest see nõuab patsiendilt väga vähe vastutust. Meid diagnoositakse, ravitakse ja me loodame parimat. Meile antakse ravim, tehakse operatsioon ja me külastame teisi eksperte. Kellelgi teisel on vastused ja võim meie tervendamiseks, nii ei pea me ise eriti palju vaeva nägema.
Kuid Norman Cousins, hästituntud raamatu „Anatomy of an Illness“ autor, osutab uuele suunale tervishoius: „Õigustatud on oodata arstilt tunnistust, et teadusel ei ole ehk tervise ja tervenemise probleemidele kõiki vastuseid olemas.“ Cousins ei soovita teil loobuda arste külastamast ja seda ei tee ka mina, sest kaasaegne meditsiin ja tehnoloogia on mitmes mõttes tähelepanuväärsed. Kuid ma soovitan teil avastada omaenda võime terveneda,