Oma esimeste tervisehäirete ees ei seisnud ma kindlasti naeratades ja tänulikuna. Minu esimene reaktsioon oli segu tugevaist emotsioonidest, tuimusest ja isegi eiramisest. Kuid kuna ma järk-järgult õppisin, mida tähendab öelda Elule jah, pole ma mitte üksnes täna elus, vaid ka õnnelikum, tugevam ja kaastundlikum inimene.
Elule jah ütlemine viib meid hirmu ja tunde juurest, et meie siiani tuntud elu on läbi, selleni, et näeme isegi kõige suuremat tervisehäiret selguse ja võimaluste, arengu ja sügavama teadlikkuse allikana. Meie elu hävitamise asemel on võimalik, et tervisehäired võivad isegi täiustada meie päevi, ükskõik kui palju või vähe neid meile jäänud on. Tervisehäire ajal Elule jah ütlemine seab meid igas olukorras Elule keskendumise kursile ning selle tulemusena hakkame igas eluvaldkonnas tervenemise ja kasvu võimalusi nägema.
Tervisehäire ajal Elule jah ütlemine viib meid kõige halvemast paigast, kus me iganes viibinud oleme, kõige tähendusrikkamasse paika, mida võime ette kujutada. Selle raamatuga kutsun teid kaasa oma teekonnale.
Mõned selles raamatus esitatud kesksed ideed on jätk mu varasematele töödele, mis on siin tervisehäiretele kohandatud ja laiendatud. Teatavad mõisted parafraseerivad mu varasemaid materjale, mõnedes neist on kasutatud raamatu „A Course in Miracles“ põhimõtteid. Vinjettides esitatud informatsiooni ja inimeste kirjeldusi on muudetud ja ümber kujundatud, kindlustamaks konfidentsiaalsust. Välja arvatud lugudes minu enese kohta või seal, kus on mainitud perekonnanime, on kõik nimed, identifitseeriv informatsioon ja kõik muud tegurid muudetud. Igasugune sarnasus, mida te võite leida vinjeti ja mõne teile tuttava inimese vahel, on puhtalt juhuslik kokkusattumus.
I osa
Alusmüüri rajamine
ESIMENE PEATÜKK
Minu teekond
„See ei saa olla. See peab eksitus olema.“
Minu mõistus töötas tühikäigul, hüpates pööraselt ühelt mõttelt teisele, püüdes aru saada, mis on toimumas.
„Ole tähelepanelik,“ ütlesin endale teatava pingutusega. Püüdsin keskenduda sellele, mida arst rääkis, aga meelekohtades pekslev pulss ja tühjustunne maos jäid peale. Ma ei tahtnud tähelepanelik olla. Tahtsin tagasi vaatamata ära joosta.
Siis äkki tahtnuks ma oksendada.
Arst lahkus mõneks hetkeks ruumist, jättes mind haiglariietes üksinda istuma. Ülikooli haigla läbivaatuse ruumi steriilne keskkond täitis iga mu raku, iga poori. Teadvustamata peaaegu mitte midagi peale oma paljaste tuharate läbivaatuselaua külmal terasel, vahtisin mõttelagedalt pead raputades põrandat. „Pagan küll,“ ütlesin ma.
Kümne minuti pärast tuli arst tagasi, vaadates minu haiguslugu, otsekui poleks mind olemas või oleksin kusagil tema märkmelehekülgede vahel.
„Kinnitamiseks ja muude põhjuste välistamiseks on vaja uusi teste.“ Ta rääkis nii asjalikult, otsekui automehaanik räägib rehvide vahetamise vajadusest. Aga fraas muud põhjused kajas mu teadvuses vastu ja andis mulle veel ühe maohaagi. Siis muutusin tuimaks. Olen kindel, et paistis, justkui ma kuulaksin, aga ma ei suuda meenutada midagi muud, mis arst ütles.
Olin tulnud haiglasse näivalt tavaliste, igapäevaste terviseprobleemidega. Nüüd istusin läbivaatuselaua ja oma senise teadaoleva elu serval. Minu elu on nüüd alatiseks muutunud ja arvatavasti palju lühem, kui lootsin. Samal ajal tundus, et seda pole juhtunud ja hetke pärast on see möödas.
Seal ma olin. See oli juhtunud. Ja ma mõtlesin, et ei saa selle vastu mitte midagi teha.
Ebateadlikult elamine
Enne haigla külastamist olin rakendanud tublisti jõupingutusi, et oma elu „kokku koguda“ ja tervikuna hoida. Mul oli õnnestunud end veenda, et elan oma elu tõhusalt ja teadlikult. Ma mõtlesin oma tervisehäirest kui karmist ja järsust sekkumisest oma teadlikku ja terviklikku ellu, see mis ei too kindlasti midagi head kaasa. Kui ma suudaksin vabaneda sellest nähtavasti ületamatust terviseprobleemist, mõtlesin ma, siis võiksin pöörduda tagasi sellisesse ellu, nagu see minu arvates peaks olema.
Ma ei tahtnud tunnistada, et tegelikult ei elanud ma teadlikku elu. Ma ei mõistnud, et olen muutunud pisut arvuti sarnaseks, mu programmid olid etteseadistatud. Mul polnud suurt vajadust teadlikkuseks, kuna kõik mu elus toimus enam-vähem sujuvalt. Aga kui asjad läksid valesti, kui ma jäin haigeks, äratas mu olukord mind üles. Isegi siis vajutasin ma esialgu mõnda aega uinaku nuppu ja keskendusin sellele, et oma elu taas normaalseks muuta.
Tõde on, et seni, kuni ma sain teadlikuks viisidest, kuidas ma olin oma elust ja tervisest harjumuspäraselt mõelnud, kuidas olin mitmesugustele olukordadele ebateadlikult ja kiirustades reageerinud, ei olnud ma võimeline oma tervise suhtes mingeid tõelisi ja arukaid valikuid tegema. Kuna ma tegin tervise kohta otsuseid, mis põhinesid hirmul, tegin ebateadlikke ja viletsaid otsuseid.
Alles kolmanda või neljanda tervisehäire puhul jõudis sõnum mulle pärale. Siis hakkasin viimaks teadlikumalt elama, teadvustades Elu rohkem. Ma mõistsin, et võin püsivamalt, eesmärgistatumalt, teadlikumalt ja ettekavatsetumalt ärgata, teha teadlikumaid otsuseid ja oma tervisehäire kaudu midagi õppida.
Posttraumaatiline areng
Psühholoogina olen alati olnud vähem huvitatud psühholoogia patoloogilisest poolest, mis keskendub sellele, mis on valesti läinud, ja rohkem huvitatud olukordadest, kus inimesed kohutavatele tingimustele vaatamata on võimelised tervenema, arenema, õppima, andma ja paremaks muutuma. Tavakeeles öelduna, mind huvitab küsimus, kas inimest on võimalik õpetada negatiivset positiivseks pöörama. See küsimus on aluseks, usun, kasvavale uuele uurimissuunale, posttraumaatilisele arengule.
Kui te vaatate ükskõik millist karmi tervisehäiret, võite kergesti leida inimesi, kes on sellega silmitsi seisnud ning pole kogenud midagi muud kui tagasilööke ja kannatust. Kui te aga küllalt visalt otsite, leiate ka neid inimesi, kes tulevad samadest (või sarnastest) tervisehäiretest välja targema, kaastundlikuma ja Elu rohkem hindavana.
Kuidas me saame valida, millise kogemuse me tervisehäire näol saame? Sellele küsimusele vastuse leidmine on väga tähtis, sest enamikku meist tabab mingis eluetapis tervisehäire.
North Carolina ülikooli psühholoogid Lawrence G. Calhoun ja Richard Tedeschi kirjeldavad posttraumaatilist arengut kui „positiivset muutust, mis tuleneb millegi väga raskega võitlemisest. See ei ole lihtsalt halva asja automaatne tagajärg“. Minu töö põhineb sellel. Meie võitlused raskete tervisehäiretega võivad tuua positiivse muutuse, kuid see muutus ei ole automaatne. See raamat võib olla teie teerada selle positiivse muutuse poole.
Teadlased on leidnud, – ning minu isiklik ja ka paljude patsientide kogemus kinnitab – et need, kes läbivad posttraumaatilise arengu, seisavad esialgu küsimuste tulva ees selle kohta, mis on juhtunud või juhtumas. Mingil hetkel tunnevad nad tugevaid emotsioone, sageli viha või hirmu. Seejärel alustavad nad isiklikumat ja raskemini tabatavat protsessi, otsimaks juhtunu kõrgemat tähendust. Käesolev raamat tegeleb selle protsessi teise ja kolmanda astmega.
Minu isiklik vastuste otsimine
Peale selle, et ma olen psühholoog, tean oma kogemusest haiguse mõjust elu igale aspektile. Umbes viiekümne neljandaks eluaastaks olin saanud oma osa tervisehäiretest. Noore mehena lebasin kuid haiglas kipsis. Teismelisena ja kahekümnendais eluaastais olin sõltuvuse kütkeis. Psühholoogikarjääri alguses jäin autoimmuunhaiguse tõttu kurdiks. Tegin läbi meeste keskeahirmu, eesnäärme operatsiooni, ja alles mõni aasta tagasi olin peaaegu suremas raskesse bakteriaalsesse kopsupõletikku.
Erinevail aegadel on mu keha torgitud, surgitud, lõigatud ja sellesse tungitud enamail viisidel, kui te kuulda tahaksite, kaasa arvatud kirurgia, kemoteraapia ja ravi