Ma ei kasuta ajaperioodide eristamiseks peaaegu kunagi väljendeid eKr või pKr. Ma kasutan väljendit EKCUP – Enne, kui Kirk Cameron Usku Pööras. See on minu ajaühik.
Miks öeldakse „ebakompetentne” ja „suutmatu”, mitte „ebasuutlik” ja „kompetentsusetu”? Sul võib olla puue, aga sa ei saa olla puudekas. Mina olen nende otsuste mõistmiseks kompetentsitu.
Kui ma oleks sadomasohhistlik käskijanna, sunniksin oma alamat enda eest nõusid pesema ja külmkappi koristama ja kasse harjama, ja iga kord, kui ta püüaks öelda turvasõna („banaan”), et ma järele jätaksin, kuna see polnud see, mida ta saada tahtis, kihistaksin ma naeru ja ütleksin: „Ei, Gary. See pole kindlasti kohe turvasõna,” ja tõmbaks tema kaela ümber rihma koomale ja ulataks talle harja, öeldes: „Sinu naine küll sinu heaks midagi sellist ei teeks? Nii kurb. Nüüd pese põrandad ja too keemilisest mu riided ära.” Umbes kümme aastat hiljem oleks mul endiselt keegi, kes mul lennujaamas autoga vastas käib ja kogu selle pasa korda ajab, mida mina ei viitsi teha. Ja tema surmavoodil tunnistaksin talle üles: „Kuule, Gary. Ma tegin ainult nalja. Turvasõna oligi tegelikult „banaan”!” Ja siis me aina naeraksime ja naeraksime.
Alati, kui me Victoriga tülitseme, meeldib mulle telefon välja võtta ja meist koos pilt teha, kuna sedasi saan ma iga kord näidata, et mina olen temast rahulikum, kui ta käsib mul maha rahuneda: „Kuidas sa võid öelda, et ma kaotasin enesevalitsuse? Vaata mind sellel pildil. Ma näen imenunnu välja. Sina näed välja, nagu oleks sul enesevalitsusega probleeme.” Tore on see ka selle poolest, et kui ma pilti teen, siis ta peab kas naeratama või otsustama nõme välja näha. Mõlemal juhul on minu võit. Lisaks on mul temast kohutav pilt, mida ma saan ähvardada Twitterisse postitada, kui ta ei tunnista, et mul on arvatavasti alati õigus.
Huvitav, kas noored linnud proovivad vahel pilvedele maanduda? Ja kui proovivad, siis kas see on nagu siis, kui sa arvad, et oled trepilt maha jõudnud, aga üks aste on veel ja astudes teed kentsakat „ohh”-häält ja kõik vahivad sind? See oleks nõme. Aga vähemalt on linnud peidus, kui nad alt lähevad ja läbi pilve kukuvad.
Minu jaoks on väga segadusseajav, et inimesed viitavad noorusele kui „rohelistele aastatele”. Keegi ei viitsi maltsa närida. Kas see tuleb sellest, et rikkad serveerivad esimeseks käiguks alati salatit, kuigi see visatakse tavaliselt minema?
Kas sellest võib järeldada, et kui sa oled piisavalt rikas, et serveerida toitu, mis nagunii minema visatakse, oled „haljal aasal”? See oleks loogiline.
Bruce Springsteen ütles ühes laulus, et tuld sädemeta süüdata ei saa, aga suurendusklaasiga ju saab. See rikub küll värsimõõdu ära, aga teaduse hinnaga. Ja kuritahtliku süütamisega. Aga mina pean seda ikkagi sädemeks. Esmane leek on säde. Aga see on sama, mis öelda, et tuld tuleta süüdata ei saa. See on lihtsalt laisk laulusõnade kirjutamine. Ilmselt ei valda ta lihtsalt teaduslikku täpsust.
Kas imikute lasteaed on sellepärast „sõim”, et sinna jätmise eest saab noor ema sotsiaalmeedias sõimu? Kui nii, siis mulle tundub see üsna laisk, aga sõime seos lauda ja Jeesuslapsega on tore, sest see tekitab mõnusat jõuluhõngu.
Lapsed ei kasuta enam õpikutel kattepabereid. Miks see nii on? Nad jäävad ilma parimast, mida koolil on pakkuda, nimelt genitaalide ja roppude sõnade kritseldamisest ja nende peitmisest lilleväätide vahele. Meie raamatute ümber pandi klantspaberil kuulutusi, enamasti puuvillakupardusmasina või matusebüroo omi, mis oli kentsakas, kuna me olime lapsed ja meil polnud ei raha ega rahahuvigi. Ma pole kunagi mõistnud matuste mõtet, kui võiks ju lasta lihtsalt sigadel oma keha ära süüa. Selles mõttes, et me olime seafarmidest ümbritsetud ja sead peavad ju sööma, nii et kaks kärbest ühe hoobiga. Meie pöörasime kattepaberid lihtsalt teist pidi (kui olime sinna kirstus lamava ja ebasündsalt erekteerunud mehe joonistanud) ja kasutasime värskeid lagedaid pabereid järgmiste tätoveeringukavandite joonistamiseks.
Lisaks olid meil koolis nahkkaustad, mida kuulu järgi kõik pole näinudki. Need olid lukkudega nahkehistööd, millele kohalik sadulsepp oli su nime sisse põletanud. Nende sees kanti kodutööd kaasas ja kõigil oli see olemas, aga need olid jube kallid. Lõpuks, kui käisin 8. klassis, sain endale ka nahkkausta sünnipäeva ja jõulude ühiskingituseks, ja ma olin sellest nii elevil. Jah, ma sain koolitarbeid kingiks ja olin sellest pöördes. Olid lihtsad ajad. Rohelised aastad. Vist.
Mõte on selles, et lapsed on kõige tobedamate asjade üle üliõnnelikud ja kõige tobedamad asjad võivad ülipopulaarseks muutuda. Seepärast ma püüangi nüüd poppe asju vältida, nagu näiteks koolitarbed, ja kaldun selle asemel pigem ebapopulaarsete asjade poole, nagu sigade poolt söödud saamine. Põhimõtteliselt, tähendab. Ma olen paljude sigadega aega veetnud ja ükski neist pole proovinud mind nahka pista. Naabruses elav seafarmer ütles, et see tuleb sellest, et sead on pirtsakad ega söö elavaid inimesi. See tundub kummaline, kuna minu meelest on laipade eelistamine pirtsakuse vastand, aga usaldan selles küsimuses eksperte.
Iga kord, kui Hailey kaebab mulle, et teised lapsed käitusid temaga koolis inetult, tahaksin need lapsed üles otsida ja neile öelda, et ma olen nemad ja külastan neid tulevikust ja et nad on täiega alla käinud. Ja siis ütleks umbes nii: „Ja vaata, kui paksuks sa läksid.”
Eile nägin bensiinijaamas naist, kelle laps käib Haileyga samas kodutütarde rühmas, aga ma olin pidžaamas, nii et peitsin ennast riiulite vahele, oodates, millal ta ära läheb.
Seal oli valik õnnitluskaarte ja ma tutvusin nendega põhjalikult, et normaalne välja näha, aga see, mille ma kätte olin võtnud, kujutas endast liikuvate mängusilmadega konservubade purki. Arvasin, et juba see iseenesest on kummaline, aga selgus, et see on üks neist kaartidest, mis laulab ja liigutab, kui see lahti teha. Nii ma seal bensiinijaamas siis seisin, liikuvate mängusilmadega oakonserv käes värisemas ja mulle häälekalt sünnipäevalaulu peeretamas. Tundus, nagu võistleks ma maailma kõige silmatorkavamalt ebalaheda inimese tiitli eest. Viipasin loiult naisele ja ütlesin: „See polnud mina,” aga ta ei tahtnud eriti uskuda. Oleksin pidanud kaardi põrandale lajatama ja karjuma „Nõidus!”, aga nende asjade peale tullakse alati liiga hilja.
Mu vereproovist selgus, et mul on vajaka magneesiumist ja seleenist, aga vitamiini väljakirjutamise asemel kirjutas arst mulle „kaks parapähklit päevas”. Arvasin siiani, et tulevikus on kogu toit tableti kujul. Nüüd aga võtan tablette toidu kujul. Me läheme ju arengus tagasi. Samuti on üpris nõme, et mulle kirjutati välja just see kõige hullem pähkel, mille kõik minema viskavad. Ma peaks algatama korjanduse, kus kõikjalt maailmast saadetakse mulle lihtsalt need kaks pähklit, mis alati purgi põhja alles jäävad.
Ütlesin Victorile, et sain vereproovi tulemused ja „mulle määrati parapähklid”. Victor ütleb, et ma ise olengi üks „paras pähkel”.
Benedict Cumberbatch näeb välja nagu Alan Rickman, kes teeb Benjamin Buttonit.
Ma ei mõista, miks pidevalt surutakse peale sõnumit „Ära