Depressiooni juures on midagi sellist, mis aitab või mõnikord käsib sul sügavamalt uurida emotsioone, mida „normaalsed inimesed” ettegi ei kujuta. Kujuta ette, et sul on nii ränk haigus, et mõistus käsib sul end ära tappa. Kujuta ette, et sul on pahaloomuline haigus, mille olemust keegi ei mõista. Kujuta ette, et sul on ohtlik häda, mida isegi sina ei suuda kontrollida ega alla suruda. Kujuta ette, et kõik rahvad elavad rahus. Kujuta ette, et John Lennoni pärijad ei kaeba mind selle viimase lause kasutamise eest kohtusse. Ja siis kujuta ette, et seesama (sageli surmav) haigus on üks halvemini mõistetud haigusi … selline, millest niivõrd vähesed tahavad rääkida ja mille küüsist paljud kunagi täielikult ei pääse.
Olen sageli mõelnud, et sügavas depressioonis inimestel on välja kujunenud selline äärmuslike tunnete kogemise võime, et nad suudavad ka äärmist rõõmu kogeda viisil, mida „tavalised” inimesed kunagi ei mõista ning selles PÖÖRANE ÕNNELIKKUS seisnebki. See seisneb nende hetkede, kui kõik on hästi, suurepäraseks tegemises, sest need hetked määravad meie olemuse ja on samas hetked, millega relvastunult me lahingusse astume, kui mõistus on me olemasolule sõja kuulutanud. See ongi „ellujäämise” ja „elamise” vahe. See on vahe „duši all käimise” ja „oma ahvist ülemteenrile sinu juuste šampoonitamise õpetamise” vahel. See on vahe „mõistusel olemise” ja „hullult õnnelik” olemise vahel.
Mõned arvavad, et „hullult õnnelik”-liikumine on pelk lollitamise ja ebausaldusväärse käitumise ja karja kängurude küllakutsumise ettekääne ilma sellest oma abikaasale rääkimata, sest kahtlustad, et ta võib „ei” öelda, kuna talle pole kängurud kunagi eriti meeldinud. Ja see oleks totrus, kuna keegi ei kutsuks karja kängurusid endale külla. Kaks on piir. Ma räägin isiklikust kogemusest. Mu mees Victor ütleb, et uus piir on „null”. Minu arust oleks ta pidanud selgemalt väljenduma, enne kui ma kõik nood kängurud rentisin.
„HULLULT ÕNNELIK”-liikumine sünnitas Hõbepaela idee, mis kasvas välja ühest blogipostitusest ja puudutas tuhandeid inimesi, kuigi keegi meist pole tegelikult kunagi ühtegi hõbepaela teinud, sest me kõik oleme käsitöö tegemiseks liiga masendunud. Siin on algne postitus:
Kui vähipatsiendid võitlevad, tervenevad ja haiguse seljatavad, kiidame nende vaprust. Kanname linte nende võitluse ülistuseks. Kutsume neid ellujääjateks. Sest seda nad ongi.
Kui depressioonipatsiendid võitlevad, tervenevad ja haiguse seljatavad, siis me enamasti isegi ei tea sellest, kuna nemad võitlevad pimeduses … Neil on häbi tunnistada midagi, mida peavad isiklikuks nõrkuseks … kardavad, et inimesed muretsevad, ja veelgi enam, et ei muretse. Avastame, et ei suuda midagi teha, vaid klammerdume diivani külge ja sunnime end vägisi hingama.
Kui pääsed depressiooni küünistest, valdab sind tohutu kergendustunne, ent sa ei tunne, et seda oleks lubatud tähistada. Võidutunne asendub hoopis hirmuga depressiooni kordumise ees ning häbi ja haavatavusega, kui märkad, kuidas haigus mõjus su perele, tööle ja kõigele, mis omasoodu edasi kulges ajal, mil sina võitlesid ellujäämise nimel. Naaseme ellu õhemate, kahvatumate, nõrgematena … aga ellujääjatena. Ellujääjatena, kellele kolleegid vastupidamise eest õlale ei patsuta. Ellujääjatena, kelle õlul on rohkem tööd kui varem, kuna nende pere ja sõbrad on tüdinud neid toetamast võitluses haigusega, mida nad mõistagi ei pruugi.
Loodan, et ühel heal päeval näen tervet inimmerd kandmas hõbedast linti märgiks, et nad mõistavad seda võitlust ja rõõmustavad meie igapäevaste võitude üle, kui meil õnnestub oma urust välja rabeleda, näha haavu paranemas ja meelde tuletada, kuidas päike välja näeb.
Loodan ühel päeval terveks saada ja olen päris kindel, et saangi. Loodan ühel päeval elada maailmas, kus isiklikule vaimse stabiilsuse nimel peetavale võitlusele vaadatakse mitte häbi, vaid uhkuse ja avaliku kiitusega. Sulle loodan seda samuti.
Kuid selle kõige algus on aeglasepoolne.
Ma pole end juba kolm päeva vigastanud. Laulan endale pimedas veidraid lahingulaule, et deemoneid eemale peletada. Kui vaja, olen võitleja.
Ja selle üle uhke.
Rõõmustan teist igaühe üle, kes seda loeb. Rõõmustan selle üle, et te oma lahingut peate ja võitmist jätkate. Rõõmustan, et te ei pruugi seda võitlust lõpuni mõista, ent võtate teatepulga üle ja kannate seda, kuni teie kallis lähedane seda taas ise kanda jaksab. Mina jäin ellu ja tuletan endale meelde, et iga kord, kui seda läbi elame, saame pisut tugevamaks. Õpime lahinguväljal uusi trikke. Õpime neid küll hirmsal moel, aga saame neid kasutada. Me ei rabele tühja.
Meie võit.
Me oleme elus.
Ja me olemegi ellujääjad.
Soovin, et see raamat aitaks vaimuhaigustega võitlevaid inimesi, aga ka neid, kelle sõbrad või pereliikmed seda võitlust peavad. Tahan näidata, et pole läbinisti halb olla pisut „põrunud”, nagu mu vanaema ütles. Soovin, et mu tütar mõistaks, mis tema emaga halvasti ja hästi on. Soovin lootust anda. Soovin maailma õpetada laulma täiuslikus harmoonias, seejuures ühtegi Coca-Cola toodet müümata.
See raamat pole niivõrd eelmise raamatu jätk, kuivõrd kogumik veidratest esseedest ja vestlusest ning segastest mõtetest, mis on ümber aetud pakiveinist ja nõutute toimetajate valatud vihapisaratest kokku kleepunud. Toimetajatel ei jää muud üle, kui nõustuda minu arvamusega, et on täiesti normaalne uusi sõnu välja mõelda, kui olemasolevad ei sobi, ning et kirjavahemärgid on pigem soovitus, kui kohustus. Selle asja nimi on „susseksikon2”, rahvas! Loodetavasti näete peatselt isegi, et see on suurepärane järg mu eelmisele raamatule … kummaline, naljakas, aus ja pisut enam kui natuke omapärane.
Aga parimal võimalikul moel.
Nagu me kõik.
Jenny Lawson3
Hullult õnnelik. Ohtlikult kurb
„Sa pole hull. LÕPETA ENDA HULLUKS TEMBELDAMINE,” ütleb mu ema kümmeteisttuhat biljonendat korda. „Sa oled lihtsalt tundlik. Ja veidi … veider.”
„Ja omadega piisavalt perses, et persetäit rohtusid vajada,” lisan mina.
„See pole hull,” ütleb ema ja pöördub tagasi nõudepesemise juurde. „Sa pole hull ja pead lõpetama enda hulluks tembeldamise, sest siis kõlad nagu kuutõbine.”
Naeran, kuna see on tuttav vaidlus. Oleme seda juba miljoneid kordi läbi teinud ja teeme miljon korda veel, nii et lasen sel minna. Pealegi oli tal põhimõtteliselt õigus. Ma polnud ametlikult hull, aga „hull” on selle kirjeldamiseks palju lihtsam viis, mis ma tegelikult olin.
Paljude hulluarstide järgi, keda ma viimase kahekümne aasta jooksul külastasin, olin hästi toimetulev depressiooni all kannataja ränga ärevushäire, mõõduka kliinilise depressiooni ja kerge enesevigastusprobleemiga, mis tulenes impulsikontrolli häirest. Mul on vältiv isiksushäire (mis on nagu sotsiaalärevushäire amfetamiini laksu all) ja aeg-ajalt ka depersonalisatsiooni häire (mis lahutab mind täielikult reaalsusest, aga mitte niivõrd „see LSD on äge” viisil, kuivõrd „huvitav, mida mu nägu praegu teeb” ja „oleks lahe uuesti emotsioone kogeda” viisil). Mul on reumatoidartriit ja autoimmuunhaigus. Lisaks on selle vaimselt ebastabiilse täidetud muna peale justkui paprikatükkidena puistatud kergekujuline obsessiiv-kompulsiivne häire ja trihhotillomaania – tung endal juukseid välja kiskuda –, millega on alati tore lõpetada, sest kui inimesed kuulevad sõna „maania”, tõmbuvad nad automaatselt eemale ja jätavad sulle täistuubitud lennukis rohkem ruumi. Põhjus võib seisneda selles, et tavaliselt ei räägita täistuubitud lennukis oma maaniatest. See