Oli just selline märtsilumi, mida ma kõige enam armastan.
Olin kirikuteel. Väike kirik oli ümbritsetud pisikese kiviaiaga, millelt tõusis õhku kari hakke. Nad lendlesid valge maa kohal. Puud kohisesid. Inimesed läksid kirikusse. Oli ääretu rahu siin maa peal. Teed olid sama umbe tuisanud ja lahti ajamata, nagu see võis olla kaks sajandit tagasi.
Mul oli puhkus ja selles keskaegses, kuid siiski väikeses pühakojas olin ma käinud juba mitu nädalavahetust järjest. Aga ma ei olnud päriselt usklik. Käisin rohkem meeleolu ja osalustunde pärast. Sestap otsustasin ma seekord kirikust rõngasristide teed kaudu mööda kõndida ja minna koos meestega poe taha Saaremaa X-i jooma.
Selles asulas ei käinud mehed tavaliselt kirikus, nad jõid poe taga Saaremaa X-i ja Bocki. Bock ja Saaremaa X on kõige kangemad õlled. Saaremaa X-is on kümme protsenti alkoholi, ta teeb jalad alguses raskeks ja siis kerge ja lõbusa meeleolu. Bock on õige pisut lahjem ja see ei tee peaaegu üldse uimaseks. Maamehed jõid ikka just neid, sest neil ei olnud raha kvaliteetsemate jaoks. Tihti joodi poe taga kesvamärjale ka veel viina peale ja siis pidid maanaised maamehi koju talutama.
Võtsin ka endale ühe iksi ja astusin poe taha meeste juurde, et natuke juttu puhuda. Selgi päeval olid siin koos üks Viljandi kutsekooli õpilane, endise kolhoosi töötuks jäänud traktorist ja juhutööline Petja. Kõik nad olid kõige ehtsamad maa soolad, väga taheda ütlemisega ja jõid parajasti iksi.
„Terekest kah, teadusemees,” ütles traktorist. „Kas suvila küte on talvel ka normis?” vihjas ta sellele, et mu seekordne puhkus oli möödunud minu suvilas.
„No mis talv see ikka on, kisub ju sulale,” tahtsin ma endast jätta kõige maamehelikumat muljet. Kuid siis – ja seda ma ette ei näinud – helises just selsamal hetkel mu imepisike mobiiltelefon. Ekraan näitas Dublini suunakoodiga numbrit, mis algas +3531-ga. Aga hääl membraani all oli tuttav.
„Hei, Pete, mis ajast sul teine number on?”
Aga Pete-kavalpea selgitas oma mõnusal, laial iiri aktsendil laisalt, et helistab naise telefonilt. Millegipärast oli mul kohe tunne, et siin mu puhkus lõpeb ja ma pean kohe tööle sööstma. Pete’iga ei olnud nalja: kui tema helistas, siis ikka asja pärast. Olgu öeldud, et Pete oli Dublini ülikooli komputatsioonilise semiootika professor, tema sooviks oli alati, et rahvusvaheline semiootikute seltskond töötaks korralikult koos.
„Hei, Jaagup, sinu abi oleks tarvis,” jätkas Pete oma pehme iiri aktsendiga. „A-tähtede bisektrissid on leitud. Need klapivad ühe märgistatud kiviga, mis on kabelist mere poole.”
„Kas dr Lagus leidis selle kolmanda rea „A”, nagu ta lubas?” küsisin ma närviliselt. „Kui see on leitud, siis muutub pikkade sõnade konfiguratsioon hoopis teistsuguseks.”
„Sa tule ise siia ja katsume kambakesi vaadata, kas anname uuesti arvutimeestele tööd või mitte. Tean, tean, et sul on puhkus, aga mina olen selle jama pärast juba kaks korda puhkust katkestanud.”
„Sa räägid täna nagu raamatust kohe,” naersin mina. „Aga olgu, lendame siis Londonisse ja kohtume ülehomme vanas kohas. Kui see baar on kinni, siis helistame.”
Võtsin telefonitoru kiirustades kõrva äärest ja lonksasin viimse sõõmu kanget õlut. Puhkus oli selleks korraks läbi, midagi ei olnud parata. Ja hämmastunult vaatasid poetagused taadid mulle otsa.
„Mis eriala inimene te üldse olete?” päris neist vanim.
„Ma olen semiootik. Ma olen Boriss Uspenski enda õpilane,” rõhutasin mina.
„Räägitakse, et kaasajal pole semiootikutel mingit tööd,” ütles üks.
„Aga minul on. Teate, ma uurin ühe salajase aardekirstu kadumist 18. sajandil. Madagaskari lähedal on saar Réunion ja seal poodi 1730. aastal prantsuse piraat Olivier Levasseur. Ta jättis endast maha kirja, mille koodi on siiamaani raske lahti muukida. Semiootikutel on see vast siiski võimalik. Kui kiri dešifreerida, siis viib see sihtmärkideni, mille juures võib leiduda aare, mis praeguses vääringus võib olla 126 miljonit eurot väärt!”
Sel hetkel mõtlesin ma tõepoolest nii suures vääringus piraadivaranduse välja kaevamisest.
„Oi-oi, nii suur raha! Mitusada Pontiaci autot väärt. Aga miks seda ei ole siis veel üles leitud?”
„Vaadake, mehed, kood on liiga keeruline. Kui kapten Levasseur poodi, siis viskas ta rahva hulka sildi, millele templirüütlite tähestikus oli kirja pandud järgmine tekst: „Apre jmez une paire de pijon tiresket /2 doeurs sqeseaj tete cheral funekort / filttinshientecu prenez une culliere / de mielle ef ovtre fous en faites une ongat.” Ja nii edasi samas vaimus. See on juhatus kõikidele järgnevatele põlvedele, juhatus tema aarde üles leidmiseks. Semiootiliselt kutsutakse seda aardeleidmise koodiks.”
„Kuradi pihta, see on ju mingi soga,” nentis kutsekooli õpilane ja libistas endale õlut sisse.
„Aga ei ole! Ei ole mingi soga!” sain tal veel sõnasabast kinni. „Kui jätta välja terve hulk liigseid ja praegu veel mõistetamatuid tähti, siis saame järgmise teksti:
„Pange paar banaanilindu… pöörake
2 südant… rüütli pea ja nöör…
võtke kulp
meega lisaks tehke üks ongat
minge läbi…
võtke kaasa murtud… poolenisti hautud varjualune
vältimaks naist te ei pea
riivama… et tulla
nõel… juuli…
Peter koer turc
merd… hästi kuivatama ja läbi
… ühte naist kes
tahaks teha seal
magada mehega…
…vaja tagasi tulla… levib.”
„Vaat see on juba mõistlikum jutt,” ütles üks külamees.
„Niisiis, ma arvan, et tegemist on mingi juhatusega suuremat sorti aardekirstu või koguni varanduselademete juurde. Ja kui kõik need etapid läbi teha, siis ei jõua sugugi mitte laekani, vaid jõuab B-kaardini, sest A-kaardiks arvatakse ühte teist dokumenti, mis leitud piraat Levasseuri kunagisest meremehekastist. Aga nüüd pean minema.”
Mehed vabandasid ilusti, et väikesed vennad olid suure venna aega raisanud, ja mina lasksin ölpsakuölpsaku jalga, sest sulav lumi ei võimaldanud ilusti käia.
Kodu poole kõmpides mõtlesin: me peame selle dokumendi kõik koos dešifreerima – mina, Pete Collins ja dr Lagus, kes elas Berliinis, Alexanderplatzi Saksa DV majas. Mis see meie käes ka oleks – pealegi oli Lagus ühe teise kuulsa piraadi kauge sugulanegi. Käkitegu!
Rahvusvaheline seltskond dekodeerib suuri salakirju ikka kõige paremini. Etruskide kirja mõtestas lahti rahvusvaheline krüptoloogide seltskond, kuulsat Rosetta kivi aga oskasid samuti kõigepealt lugeda inglane Young ja prantslane Champollion. Ja juba ma mõtlesin, kuidas ma ühes aeglase iirlase ja kavala, ent väga muheda sakslasega varsti vanal heal Réunionil ringi kondan ja kivisid liigutan. Réunionil, veel parem aga Seišellide suurimal saarel Mahél! Sinna on tundmatu piraat jätnud kividele märke, märkidel aga – lõrisevad koerad kahel kivil, siis papagoi, madu, kilpkonn, hobused, mehe pea ja paljas naine südamega. Kõik need „kirjad” on ju kividel. Ja viitavad millegi väga suure ja tähtsa lähedalolule.
Levasseur, kes reedeti ja tapeti seal, kus ta ise kullalaevagi röövinud oli, paistis päris luuletaja olevat selle kirja põhjal. Võtke paar banaanilindu ja pöörake rüütli pea. Meekulbiga tehke üks „ongat”. Ja siis veel see murtud, poolenisti hautud vari.
Või „vältimaks naist te ei pea riivama” – see on ju selge kui allikavesi. Teksti viimased laused jätavad mulje suurest segadusest: kas kuivatada koera, et leida merd? Ja kes haudus varju? Nõel? Kes on Peter? Kas ta tahab naist, kes on nõus „mehega magada ja seal teha, läbi”? Asi kisub absurdiks, asi hajub, nagu ütlebki teksti viimane sõna.
Banaanilind zouza on samuti tekstis sees – tuleb võtta paar banaanilindu. Need linnud elavad Madagaskari troopilises looduses, neil on kollased kõhud ja nad söövad punaseid marju. Kohalikele on nad tuvide eest.
Kui