«Enne kui valve põgeneb, katsuvad nad ilmselt seda tugevamaks muuta, oo isand. Andesta mulle mu märkus, sest ma olen sinu kõrval madal eikeegi.»
Bill mühatas: «Kas sul on mõni parem plaan?»
Telamon laskus põlvili. «Oo isand, mul on häbi oma armetut abi pakkuda, aga Pärapõhja oli kunagi Biviki klanni kindlus, kust nad ümbritsevaid maid rüüstamas käisid.»
«Oletame, et see on nii,» ütles Bill. «Ajalugu pole just minu tugevaim külg.»
«Kui see oli kindlus, ja seda see oli, siis kindlustes on tavaliselt olemas mingi põgenemistee. Eriti sellistes, mida on lihtne sisse piirata ja kus on palju rahvast sees. Pärapõrgus oli toona palju rohkem rahvast. Seda oli kerge näljutada,» seletas Telamon. «Bivikid ei olnud rahva seas just kuigi armastatud. Kes armastakski ülbeid ja südametuid röövleid ning rahva riisujaid?»
«Noh, jah,» ütles Bill. «Selline põgenemistee võis ju kunagi olemas olla, aga kuidas seda leida, kui see alles on? Sellised asjad ei ole just kuigi avalikud, või mis?»
Telamon naeratas laialt. «See on maa-alune käik. Seal valitseb igavene öö. Noche prohvetid teavad sedasorti asju.»
«Ahhaa, nojaa,» mühatas Bill. «Kus see siis asub?»
«Ma ei tea,» laiutas Telamon käsi. «Auline emand pole seda mulle ilmutanud. Selleks on vaja ühte valvurit. Õilis isand otsustas eelmise valvuri soojumal Bokoole ohverdada, aga Noche pole paraku temaga kuidagiviisi seotud.»
Bill mõmises midagi segast ja asus hobust saduldama. «Kui palju sa Pärapõrgust tead?» küsis ta muuseas.
«See on vägev kindlus, oo isandlikkus. Kolmest küljest piiravad seda kõrged kaljud ja sinna üles viivad vaid üksikud rajad, mida on kerge kaitsta. Neljandas küljes on aga Žiletimets.»
«Žiletimets?» köhatas Bill. «Mis asjandus see selline on?»
«See on mets, oo armuline ja auline. Mitte keegi ei ole suutnud seda läbida.»
«Ahsoo. Nojaa,» tegi Bill. «Kas me võime seda ehk vaatama minna? Kui kiire meil selle valvuriga ikka on?»
«Nagu isand soovib,» vastas hulgus kummarduse saatel.
Žiletimetsas valitses täielik vaikus. Puude lehed läiklesid õhtupäikese kiirtes hõbedaselt ja vaenulikult. Siin-seal vedelesid puude all kõdunevad korjused ja laiali pillutatud luukered. Nende vahel turritasid maapinnast välja puude teravatipulised juured.
«Raudrüü ei aita,» mühatas Bill kaugemale viibates. Seal lebasid maas ühe raudrüü roostes jäänused. Ta viskas vastikustundega ühe kuivanud oksarao metsa vahele.
«Õilis ja auline, žiletipuu leht tungib läbi parimast terasest.»
«Ahhaa,» märkis Bill. «Teised taimed siin siiski kasvavad.»
«Need puud kütivad loomi. Kuhu peaks sa võilillel noa torkama, et teda tappa, oo auliseim püha?»
«Huvitav,» ütles Bill ebalevalt. «Muidugist peab selleks vaeva nägema, et ilm must.»
Telamonil vajus suu lahti. «Nagu isand ütleb,» kostis ta lõpuks.
«See on muidugist suur jokutamine ja nikerdamine,» lisas Bill.
«Lähme toome selle valvuri ära.»
Ka see valvur rabeles ja ähvardas Varjutantsijate kättemaksuga, aga Billi vägev rusikahoop sundis ta vaikima. «Nunii,» urahtas ta. «Kuidas ja millal su ohver nüüd tuua tuleb?»
«Emand Noche on öö emand,» vastas Telamon. «Ohvriga tuleb oodata öö saabumiseni. See jääb minu tööks, oo auline. Teil pole sünnis ju emand Nochele ohvrit tooma hakata.» Ta muigas. «See oleks tegelikult rangelt võttes pühaduseteotus ja selle tagajärjed võiks olla pehmelt öeldes kummalised.»
Bill mõtles selle üle järele. Siis mõtles ta veel veidike aega. Lõpuks raputas ta pead. «Olgu, sina tead seda asja paremini.»
Nad suundusid tagasi oma laagrisse ja Bill läks Telamoni soovitusel tuppa. Päike valas Pärapõhjale verevat valgust ja laskus siis Pärapõrgu tumedate kaljude taha. Seejärel läks kõik nende ümber veel pimedamaks ja ööd läbistas üks üliahastav karje.
Bill ohkas ja süütas ahjus tule. «Ma ei tea ega tahagi teada,» mühatas ta. «Olgu, aga seda on mul vist vaja. Huvitav, kas see on… Kuidas teistel ka läheb?» Ta puhus veidi tulele, mis ähvardas kustuda. «Mitmed on neist vist juba lõpetanud.»
Tuppa astus Telamon ja heitis väsinult narile. «Tee on Žiletimetsa all. Tuleb ilmselt sinnapoole ümber kolida.»
Bill noogutas. Ta ei tahtnud teada, mis valvurist sai. «Kuidas me selle leiame?»
«Seal on üks vana kaev. Sealt see algabki.»
«Siinkandis kaev? Inimesed on ikka segased.»
«Noh, millegagi pidi selle käigusuudme ju ära varjama, eks ole?» Telamon ohkas «Mitte et see maskeering just kõige arukam oleks, just nagu auline isand juba ära märkis.»
Järgmisel päeval sumpasid nad läbi soo Pärapõrgust ida poole. Eemal seisis ähvardava ja tumeda seinana Žiletimets, olles muidu kollendaval maal ainukene veidike haljam laik.
Telamon kõhkles kaua kahe soosaare vahel valides. Mõlemal neist olid vanad kivist laotud kaevud. Bill oli kindel, et neid leidus ümbruskonnas veel teistelgi soosaartel, ka oli ta üsna veendunud, et need on kõik ehitatud samal ajal. Nõnda teostatuna ei tundunud see kaevumõte maskeeringuna kuigi paha olevat.
Viimaks leidis habemik otsitud käigu. Nad asusid selle otsa juures laagrisse ja Bill püüdis kinni ringi hulkuva lehma. Sellel oli ilmselt küll omanik olemas, aga Bill lohutas end mõttega, et omaniku arust ei olnud tal lehma enam vaja. Pealegi poleks too talve niikuinii üle elanud, kui omanik poleks just kusagilt mujalt talle heina ostnud.
«Nüüd ootame ööd,» ütles Telamon ja ajas liha vardasse. «Seni joome aga kohvi.»
«Õmm. Eelistaks siiski teed,» tegi Bill.
Telamon kehitas õlgu. «Nagu auline ja kõrge arvab,» kostis ta.
Käik oli kitsas ja täis varisenud kive. Põrandal oli kuni pahkluudeni ulatuv vesi. Kivid olid libedad ja Bill oleks mitmel korral peaaegu kukkunud. Õnneks olid ehitajad läinud lihtsaima vastupanu teed. Nad olid raiunud tunneli sügavale Pärapõhja mustade kaljude alla, täiesti sirgjooneliselt ja ilma igasuguste kurvideta. Nad ei olnud ka käigu silumisega vaeva näinud, nii et libe ei tapnud.
«Tea, mis nad kividega ka tegid?» küsis Bill peale pikka kõmpimist. «Siit on ikke igavene posu neid välja veetud.»
«Eks nad ehitasid sellega Pärapõrgu kindluse müüre. Ja kaitsesid sinna saarele viivad teed ära. Noh, neid andis ikka paljudesse kohtadesse paigutada,» seletas Telamon. «Pärapõrgu ümbruses on päris mitu kivisilda veel alles.»
Nad kõndisid veel tükk aega edasi. «Jõhker töö,» pomises Bill.
«Bivikid olidki jõhkrad,» kostis Telamon vaikselt.
Pikapeale hakkas tee tõusma. Viimaks jõudsid nad suure raudse ukseni. «Usun, et see viis vana kindluse keldrisse,» ütles Telamon. «Nüüd on seal vist raekoda ja Pärapõhja Nõukate maja.»
Bill torutas huuli. «Vaenlase süda. Eks vaatame siis, mida tuul toob.» Ta lükkas ukse lahti.
See avanes äärmiselt kergelt. Bill tahtis juba öelda, et seda kasutati ikka veel, kuid märkas siis oma eksitust.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную