Vanamees tõstis käe silmadele ja vaatas Billi poole, noorem aga hõikas vastu: «Loodan, et me oleme teie juures teretulnud külalised.»
«Sõltub teist endist,» vastas Bill. «Meie tüli ei otsi. Tulge lõkke äärde ja võtke veidi praadi.»
«Hah,» vastas vanamees lähenedes. «Siinkandis leiate tüli ilma otsimata. Mida te üldse siia soode vahele ära kaotasite?»
«Mul oli siin üks sõber. Pole talt ammu teateid saanud ja nõnda otsustasingi järele vaadata, mismoodi tal läheb,» luiskas Bill vastuseks. «Noh, seni on asjad suht kummalised. Majad on kõik tühjad. Vaatasin just, et ilmselt põle teist kah kodu.»
«Terves Pärapõhjas pole kedagi kodu,» vastas vanamees teravalt. «Sa võid kohe heaga tagasi minna.»
«Nooh, aga ega ta ometi surnud pole?» imestas Bill. «Aga ei, siin põle keegi surnd ühti. Teate ise, see kant siin on kõrvaline ja siia tulek nõuab palju vaeva. Nõndasamuti tagasi minna oleks narrim veel kui narr. Kui nood siin kodon põle, kus nad siis on? Vaat seda tahaks ma teada, siis otsiks ma vana Lebriku üles ja paneks talle aru pähe. Või noh, vähemalt üritaks panna.»
«Aru pähe?» urahtas preester. «Siin maal pole enam kellelgi midagi alles, mida pähe panna saaks. Kas on seda enne nähtud, et terve rahvas jätab oma vana usu kus see ja teine ning läheb siis narride juhatusel uut otsima. Narr on see, kes usub, et narr mingitki rada näidata võiks. Tõesti, narr on ka see, kes usub, et võib narri narride rajalt minema juhtida.»
«Me siiski ei pahanda, kui te annate endast parima, oo auväärsed võõrad,» teatas akolüüt rahumeelsemalt. «Rahvas on kõik kogunenud Pärapõrgu linna. See on siin maal ainus koht, kuhu terve rahvas kokku tulla saab. Seal nad siis nüüd istuvad ja kuulavad uute preestrite kõnesid ilusast ilmast ja muust sellisest. Aga öelge mulle, mis kasu on ilusast ilmast, kui keegi seda ära ei kasuta? Mis kasu on sellest, et sooheinamaad pole vee all, kui keegi neid ei niida? Mis kasu on kenast lõikusilmast, kui mitte üks hing vilja lõikama ei lähe?»
«Noo, ei meskit,» mühatas Bill. «Mu vanatoi meenutas ikke, kuidas siinkandis rahvas tööle kadus, kui ilm vähegi lubas. Noh, vihma ajal oli siin nagunii puhkus tasuta käes. Tundub, et nüüd on see töö pool päris ära unustatud.»
«Kas su isa oli siitkandist pärit või?» küsis akolüüt jahmunult.
«Nooh, kuidas mul muidu siinkandis sõpra oleks. Pigemini oli ta küll mu isa sõber ja mu ristiisa, aga mingil määral teeb see sama välja,» jätkas Bill luiskelooga.
«Sel juhul otsi Pärapõrgust,» viipas akolüüt. «See on sel äraneetud maal ainus koht, kuhu piisavalt rahvast mahub.»
«Vaevalt, et sul seal midagi ära teha õnnestub,» arvas vana preester. «See, kui jumalad niisama heast peast maha jäetakse, on arutu, segane, hull ja jampslik. Ma olin Naguri preester ja me saime temaga hästi läbi. Rahvas pidas meist lugu. Nüüd on nad aga kõik hullud ja läksid Pärapõrgusse surema. Hah. Surm, mida muud nad ikka otsida võivad. Vahetasid jumalaid, otsekui see neid päästaks.» Ta hakkas itsitama. «Sinna nad läksid ja seal nemad surevad. Paras neile see ongi!»
Billi hinge täitis ebameeldiv kahtlus ja ta käsi leidis vargsi oma mõõga pideme. Vanamees ja akolüüt olid lõkkele lähenemas. Telamon tegi neile kummarduse ja sõnas: «Olgu auline preestrihärra tervitatud!»
«Auline preestrihärra!» mühatas vanamees. «Mulle pole keegi juba ammu niiviisi ütelnud. Tõepoolest!» irvitas ta. «Kõik rahvas teenib siin nüüd uusi jumalaid ja Nagurit ei austa enam keegi. Hah! Auline preestrihärra, tõepoolest. Preester ilma rahvata, ilma inimesteta. Hehehee.» Tema näole ilmus kohutav irve ja ta lõi oma sauaga Billi poole. Bill oli aga kiirem, tema mõõk tabas saua ja lõi selle preestril käest.
Akolüüt sukeldus saua järele, seda tegi ka Telamon. Nad haarasid teineteisest kinni ja veeresid edasi-tagasi, püüdes saua teineteisel käest kangutada. Vanamees sööstis samal ajal ettepoole ja paiskas lõkkest jalaga tuliseid tukke Billile näkku. Mees vandus ja lõi mõõgaga, ent huupi. Selle asemel, et vanamehega edasi võidelda, ründas ta aga hoopis akolüüti, kes oli Telamoniga võideldes rünnaku eest kaitsmata. Bill äsas talle mõõgaga pähe, nii et Telamonil polnud enam mingeid raskusi saua enda valdusesse saamisega, kuigi sellest lähtuv Naguri jäine hingus oli ta käed külmast siniseks tõmbuma pannud Bill vaatas lõkke poole ja märkas, et vanamees on haaranud pistoda ning liigub nende hobuste poole. Ta kahmas Telamoni käest saua ja hõikas. Siis lennutas ta saua minema.
Sau lendas vanamehest piisavalt kaugele, et ta seda kinni ei püüaks, samas aga piisavalt lähedale, et ta seda püüdma hakkaks. Vanamees viskuski saua järele, püüdes selle peaaegu kinni, ent jäädes siiski sekundi murdosa võrra hiljaks. Siis kukkus ta pikali ja sau kadus kaugustes võsa vahele.
Bill sööstis nüüd vanamehe poole. Talle järgnes Telamon, kes haaras lõkkest kaasa ühe põleva kaika. Vanamees ajas end püsti, vaatas neid ja irvitas. Siis torkas ta endale noa rindu ja vajus kokku, enne kui Bill temani jõudnud oli.
«See preester ei olnud ilmselt mitte mingi õige preester, oo auline isand,» arvas Telamon oma tokki tagasi lõkkesse visates.
«Selles on sul õigus. Ta ilmselt teenis tõesti kunagi Nagurit, aga läks siis pahade poole üle,» arvas Bill.
«Pahade, oo isand?» kergitas Telamon pead. «Kaos hea. Kord paha. Nemad on head, aga nemad on ka aulise isanda ja ülevaima vaenlased. Seega on nad varsti surnud,» lisas ta tõeliselt verejanulise irve saatel.
Bill hoidus targu asja kommenteerimast.
«Meil on aega johhaidiilt käes,» selgitas Bill. «Kui too punt meid Pärapõrgusse juhatas, siis võib sel teel olla teisigi sindrimanahkasid. Nõnda lähme me otse edasi ja läheneme Pärapõrgule idast.»
«Nagu isand soovib,» arvas Telamon.
«Lisaks on lootust, et kui me satume Pärapõrgu kursilt kõrvale, siis ei tülita meid enam ka talikud,» lisas Bill. «Seda on ka raske uskuda, et neid siin iga hoone jaoks tehti. Niigi peaks see mitme Kaose sepikoja kolme kuu toodang olema.»
«Raske on meie omadel Idarindel,» ohkas Telamon. «Aga pole midagi parata.»
Billile kippus kangesti naeruhoog peale tulema. Ta teadis, et kuigi Kaose jumalaid ja nende poolehoidjaid oli rohkem, ei olnud nad sugugi ühtsed. Neil tuli pidevalt ette omavahelist kanakitkumist ja kõik koostöölepped olid ainult ajutise iseloomuga. Tema ülesannet lihtsustas see muidugi tunduvalt.
Nii algas nende rännak läbi Pärapõhja. Nad uitasid nädalate kaupa soode ja rabade vahel, külastades kümneid pisikesi soosaarekesi. Algul leidsid nad veel paar talikut, aga hiljem võisid nad rahumeeli majades ööbida. Kõik see aeg oli Pärapõhja kohal pilvitu taevas.
Viimaks pöördusid nad Pärapõrgu poole. Sealkandis olid soosaared arvukamad, sooribad kitsamad, talud suuremad. Rahvast oli seal ometi sama palju kui muudeski selle maa nurkades; ka seal olid kõik majad inimtühjad.
Lõpuks hakkas tee tõusma. Maapind muutus kiviseks ja kuivaks. Nende selja taga laiusid arvukate soode ja rabade nüüd juba pruunikaks kõrbevad väljad. Niiskuslembesed taimed ei olnud nii pika põuaga harjunud.
Seal, kus tee kahe rabakivirahnu vahel Pärapõrgu platoole tõusis, seisid kaks tunnimeest. Billi nähes nad virgusid ja ristasid piigid. «Seisa, külamees,» ütles esimene.
Bill mühatas: «Kulla naabrimees, mis kord see sihuke olgu. Ma käin pika maa maha, et linna jõuda, aga nüüd ei lasta mind sisse.»
«Hähhää, sisse sa saad, aga välja, vaat sinna sa tibuke enam küll ei saa,» irvitas teine valvur Billi rinnaesist torkides. «Sina lähed otsemaid kongidesse, kus teisedki sinusugused nadikaelad mädanevad.»
«Vabandust, aga kuidas saavad inimesed sisse D´Hoomsi kummardama tulla, kui te nad kohe kongi pistate?» küsis Bill imestust teeseldes, sellal kui ta mantli alt mõõga käepideme üles otsis. Need valvurid olid ilmselgelt harjunud talumeestega tegelema ja neil polnud vähimatki aimu, et tegemist on millegi neile hädaohtlikuga.
«Seda