„Jumal nuhtleb jälle,“ ütles ta kibedalt.
„Mis?“ küsis naine, tulles uksele põlle ja kummikinnastega, taignakauss käes.
„Jannie, ega sina juhuslikult seda ei torkinud või rebinud?“
„Ei torkinud või rebinud? Kuidas mu oleksin saanud seda torkida või rebida? Ma ei ulata sinna isegi selleks, et seda tagasi kleepida!“
Ta kadus uuesti kööki.
Dyson tahtis öelda, et sa katsusid ehk harjaga ämblikuvõrke alla pühkida, aga ta teadis, et naine ei kuule seda kööki. Jumal, kuidas see teda ärritas, kui Jannie midagi küsis ja kõndis siis kuuldekaugusest välja, enne kui Dyson jõudis vastata! See oli üks tema kõige vihastavamaid harjumusi…
Jannie oli jälle uksel tagasi.
„Kui sa teada tahad,“ ütles ta, „siis tuleb see niiskusest, mis imbub läbi selle koha lastetoa akna all, kust krohv maha tuli. Sein on märg.“
Dyson laskis end toolis röötsakile ja trummeldas süngelt sõrmedega vastu käetuge. Jumal oli selle maja märgile pannud, selles ei olnud kahtlust. Aeglaselt, aga kindlalt võttis ta tema oma rüppe. Ta tungis vihmana läbi seinte, tõusis niiskusena läbi põranda, laskus lindudena korstnasse ja sõi majavammina, hallitusena, hiirtena ja kõrvaharkidena salamahti läbi kõik toed ja talad.
„Polyfila“ ja emulsioonvärvi abil võitis Dyson aeg-ajalt küll väikese taktikalise edumaa, aga leidis peagi, et jumal on tema selja taga teostanud tohutu strateegilise sisseimbumise. Ja Dyson mõistis kurba tõde, et see ei ole aus võitlus. Kui jumal oleks valmis olnud ausalt jõudu katsuma ja kulutama – nagu Dyson – enamiku oma ajast ja energiast ristsõnade varu säilitamise ja aafriklastele Briti poliitikaelu põhialuste seletamise peale, siis oleks Dyson talle kindlasti säru teinud.
Dysonid olid pärast pikka ja kavalat kaalumist meelega vana maja ostnud, siis kui Jannie teist last kandis. Nad ei tahtnud elada agulis, inetus agulimajas koos ebameeldivate agulinaabritega, miilide kaugusel kesklinnast. Nad otsustasid otsida odava George’i- või Regendi-aegse maja mõnes allakäinud linnajaos südalinna lähedal. Ükskõik, kui masendav see linnajagu esialgu ka ei oleks, peaasi, et ta on George’i- või Regendi-aegne ja küllalt südalinna lähedal, siis koloniseerib keskklass ta peagi. Ja sel kombel omandavad nad neile jõukohase hinnaga veetleva ja potentsiaalselt moodsa maja Londoni südames; pälvivad sõprade tunnustuse, kuna asuvad töölisklassi hulka elama; saavad endale üsna peatselt meeldivad, keskklassi kuuluvad naabrid, kes on niisama ettevõtlikud ja intelligentsed nagu nemad; ja näevad, kuidas nende investeering teeb selle protsessi kestel läbi rahuldust ja kindlustunnet pakkuvad väärtuse tõusu.
Oma esimestel abieluaastatel, kui nad leppisid veel üürikorteris elamisega olid nad sageli märganud seda sorti kohti, mida nad nüüd silmas pidasid. Londonis ringi liikudes olid nad näinud arvutuid George’i- ja Regendi-aegseid majaderidu, mis vajasid ainult pisut pastelltoonis värvi, et elamiskõlblikuks muutuda. Nüüd aga, kui nad neid tõsiselt otsima hakkasid, ilmnes kummaline asjaolu. Need majad olid kadunud. See oli nagu asjatu püüe üles leida paika, mida sa lapsepõlvest mäletad; neid arvutuid majaderidu ei olnud kuskil, maailma nägu oli märkamatult muutunud. George’i- ja Regendi-aegseid maju muidugi oli, aga need olid juba rikaste käes. Nappust ei olnud ka räpastest urgastest, aga need ei olnud George’i- või Regendi-aegsed urkad; ja igal juhul paistsid hinnad olevat tõusnud juba üle selle määra, mida nad oleksid võinud endale lubada keskklassi sissetungi ootuses – nii ebatõenäoline, kui säärane armageddon ka ei tundunud neil ilmetuil hallidel tänavatel, kus mahajäetud autod kükitasid lössis kummidel, nõristades oma roostetanud sisikonda ja rebenenud polstrit rentslisse. Need majad, mida nad olid näinud, ei kuulunud üldse reaalsesse maailma, vaid maailma, mida näed hetkeks silmanurgast ja mis kaob, kui pöördud seda vaatama.
Vähehaaval tegid nad endale järeleandmisi, vibutudes hooga ühest järeleandmisest teiseni. Nad otsustasid, et on valmis elama ka mõnes vanemas Victoria-aegses majas, juhul kui see asub südalinnas. Siis harjusid nad mõttega, et nad on valmis elama ka natuke kaugemal, juhul kui nad leiavad mõne vanema Victoria-aegse maja. Nagu Tarzan, kes vibutab end oksalt oksale läbi džungli, vibutasid Dyson ja ta naine endid üha kaugemale ja kaugemale Londoni südalinnast ja ühe lähemale ja lähemale läbi üheksateistkümnenda sajandi, kuni jõudsid aastasse 1887 ja Spadina Roadile nr. 43. Siin lõpuks lõikus nõudmiste laskuv kõver pakkumiste tõrksa horisontaaliga. Ühest küljest vaadates oli see, mille nad said, inetu agulimaja ebameeldivate naabritega, mitme miili kaugusel kesklinnast, ja läks maksma kogu hüpoteegiga hangitud raha pluss kõik säästud ja laenud, mida nad olid kavatsenud kasutada moderniseerimiseks ja remondiks. Aga nad ei vaadanud asjale sellest küljest. Ja vähemasti ebameeldivad naabrid tõrjutakse peagi välja meeldivate arhitektide, ajakirjanike, riigiametnike ja ülikooli-õppejõudude poolt, kes tulevad Dysonite eeskuju järgides tulvaveena ja tõstavad kogu selle linnajao põhjast lahti, üle 2500-naelase aastasissetuleku nivooni.
Aga keskklass ei tulnud Spadina Roadile. Majas number 41, Dysonite kõrval, elas edasi mr. Cox, kes oli veoautojuht, oma naise ja kolme lapsega, oma õe ja õemehe ja nende kolme lapsega, oma teise õega, kes oli pisut nõrgaaruline, ja oma emaga. Ja maja number 45, teisel pool küljes, ei tõusnud, vaid langes. See kuulus kahele vanatüdrukust õele. Üks neist suri, teine pandi vanadekodusse, ja maja ostis ära üks Lääne-Indiast pärinev mees, kes jagas selle välja üürikorteriteks. Dyson pooldas täielikult nii töölisklassi kui ka lääneindialasi. Aga sellele vaatamata paistis, et nende lääneindialaste ja töölisklassi liikmetega, kes elavad kõrvalmajas, on väga raske ära harjuda. Ja ta ei saanud lahti tundest, et keskklassi keeldumine tema eeskuju järgimast ja Spadina Roadile kolimast väljendab halvakspanu tema valiku suhtes. Ta kutsus oma sõpru ja kolleege nädalalõpuks külla, et nad näeksid oma silmaga selle linnajao võlusid. Nad möönsid, et sellel linnajaol on oma selgesti tajutav karakter ja et siin tunned ennast nagu maal. Nad möönsid, et kui minna kõige otsemat teed mööda metroosse ja kui haruliin töötab normaalselt, siis võib jõuda vähem kui tunni ajaga Fleet Streetile. Nad möönsid, et Ecosse St. George on haruldane lääneindia nimi ja et Ecosse St. George ja tema naine Princess on naabritena haruldased tüübid. Aga nad ei kolinud Spadina Roadile.
Tõsi küll, majasse nr. 84 kolis üks mees, kes pidi olema mingi ülevaataja. Dysonid kutsusid ta lõunale, niipea kui nad temast kuulsid, ja rääkisid talle kõigest, mis tal oli vaja selle linnajao kohta teada – kus on ainuke hea lihakarn ja mida teha poisikestega, kes tulevad öösel ja situvad keldrisse. Aga varsti ilmnes, et kui ta ongi millegi ülevaataja, siis teeb ta seda suuremalt jaolt läbi klaasipõhja. Ta käis alla nagu Spadina Roadki. Ta ei värvinud oma maja pastelseks, ja kui Dyson oli paaril õhtul näinud, kuidas ta silmad muutusid üha enam ja enam pruunide, laialivalgunud, kooreta keedetud munade sarnaseks, hakkas ta tundma, et tänava üldilme oli ilma selle meheta parem olnud. Ei olnud enam mingit kahtlust: jumalal olid Spadina Roadiga omad plaanid.
„Muuseas,“ ütles Jannie, ilmudes uuesti uksele, „nad loobivad jälle prahti üle müüri.“
Dyson kargas püsti ja adrenaliin paiskus silmapilkselt ta vereringesse.
„Kummalt poolt see tuli?“ nõudis ta ärritatult.
„Ma ei näinud, ma leidsin ainult hunniku.“
„Sa ei puudutanud seda?“
„Ei.“
„Sa jätsid selle täpselt nii, nagu ta oli?“
„Jah, muidugi.”
„Kui ma nüüd välja lähen, siis ma leian selle täpselt nii, nagu ta maha kukkudes jäi?“
„Jah, jah, jah. See on kohe teise õunapuu taga.“
Dyson tormas aeda, läbemata taskulampigi võtta. See oli pikk kitsas aed, kus kasvasid kidurad viljatud õunapuud,