Mounce süvenes uuesti agentuuri piltidesse. Lovebold hiilis minema ja tõmbas ukse tasakesi kinni.
„Lovebold!“ hõikas Mounce. „Tule tagasi, Lovebold!“
Lovebold tuli vaikselt ohates tuppa tagasi.
„Sa viskad mulle viielise, eks ole?“ ütles Mounce.
Lovebold ohkas uuesti.
„Ma kardan, et ma ei saa, Reg,“ ütles ta.
„Jäta jama!“
„Mul ei ole nii palju kaasas, Reg,“ ütles Lovebold, tõmmates tagataskust naelase rahatähe ja näidates Mounce’ile tühja taskut. Mounce võttis naelalise.
„Ära aja pläma,“ ütles ta. “Näita, mis sul teistes taskutes on.“
„Ah, jäta, Reg. Ole nüüd mõistlik.“
„Kõigepealt vaatame, mis sul pintsakutaskus on.“
„Hea küll.“ ütles Lovebold tüdinult. Ta võttis rinnataskust väikese, tihedalt kokkumurtud rahatähtede kimbu ja luges neist neli lauale.
„Onu Reggyt sa juba haneks ei püüa,“ ütles Mounce.
Lovebold tõi kuluaruande blanketi, kuni asi Mounce’il veel värskelt meeles oli, ja kirjutas huupi üles kahe õhtu kulud Wolverhamptonis, koos ärisõprade kostitamise ja meelelahutusega, mis tegi kokku 6 naela, 8 šillingit ja 4 penni. Ta andis selle Mounce’ile alla kirjutada. Mounce pani käed risti ja sulges silmad.
„Selle eest, mida me tulevikus saame,“ ütles ta, „olgu jumal juba ette tänatud.“
Bravuurne sõbralik omapoistevahekord alluvatega on kõige õigem, arutas ta allkirja visates endamisi. Natuke müristamist, alluvad peavad sellest lugu. Veidi silma kinnipigistamist, selle eest nad armastavad sind. Ja kui neil peaks pähe tulema sind hätta jätta, võid sa nad kuluaruannete võltsimise eest minema peksta.
Vastu lõunat läks väljas jälle valgemaks, ja kui vana Eddy Moulton natuke enne kella ühte üles ärkas, jäi tal mulje, et on juba järgmine päev. Päevad lähevad väga kiiresti, kui vana oled, mõtles ta ja hakkas välja kirjutama nuppu lord Derby poliitilistest eesmärkidest.
Teda oli üles äratanud Dysoni tagasitulek.
„Kas kellelgi õnnestus Morleylt mingit käsikirja välja pigistada?“ küsis Dyson. Paistis, et ta on väga heas tujus. Tema saabumine tõi nagu välismaailma askeldused tuppa kaasa.
„Homseks lubas,“ vastas keegi, vaadates üles raamatult, mida la luges, et seda arvustama hakata. „Kuidas sinul läks?“
„Oo, hiilgavalt! Ma jumaldan raadios esinemist, seal ma tunnen ennast oma õiges elemendis. Kas tead, Bob, mul on alati kahju, kui ma pean lõpetama. Ma laseksin järjest edasi.“
Ta pani palitu varna ja hõõrus käsi, endal nagu naerul. „Ma olen nagu uuesti sündinud, Bob,“ ütles ta. „Tohutu psüühilise energia tunne. Pärast lõunat hakkan ma ristsõnade autoreid pommitama.“
Ta istus kirjutuslaua taha, hakkas pabereid virna laduma ja neid virnu ritta seadma.
„Muuseas, Bob,“ ütles ta, „ma olen Lääne-Aafrikas juba üsna populaarne. Toimetaja sai sel nädalal kirja mingilt tüdrukult Conakryst (no on alles koht!), kes palub minu fotot. Muidugi ma ei saada.“
„Miks mitte?“
„Kas sa arvad, et ma peaksin saatma, Bob? Võib-olla tõesti. Sina arvad siis, et tuleks saata?“ „Ma ei näe põhjust, miks ei võiks.“
„Tead, see tundub pisut filmitähelik. Vaevalt, et mul aega on sellega jamada.“
Bob haigutas.
„Kui läheks õige sööma?“ küsis ta.
„Hea küll. Ma mõtlen, et mul ei ole ju reklaamimänedžeri. Ma lihtsalt ei jõua. Aga sina arvad siis, et tuleks saata?“
„Muidugi. Kuhu me lähme? „Jeruusalemma“?“
„Kui üldse kuhugi, siis sinna. Võib-olla ei ole ilus tütarlapsele pettumust valmistada. Eddy, me lähme „Jeruusalemma“. Hoia siin siis silma peal.“
Ühe- ja paarikaupa astusid tõsised, asjalikud mehed jälle peauksest välja, et sööma minna. Välisuudiste toimetaja, kirjanduslik toimetaja, diplomaatiline korrespondent ja ragbikorrespondent võtsid takso ja sõitsid “Garrickusse“. Mr. Dancer, peatoimetaja abi, läks Whitefriars Streetile tööliste kohvikusse. Reklaamiosakonna soliidsed vanahärrad jalutasid kokkupandud vihmavarjusid vibutades. „El Vinosse“ valget veini rüüpama. Peatoimetaja loivas märkamatult tänavale ja sõitis number viisteist bussiga „Athenaeumi“ 3.
„Jeruusalemma Väravatest“, mis oli sealsamas ümber nurga, leidsid Bob ja Dyson juba eest päevauudiste toimetaja Bill Waddy koos Mike Sparrow, Ralph Absalomi, Ted Hurwitzi ja Andy Royle’iga. See oli üks kindel kamp, kes seal käis. Tööstusuudiste toimetaja abi Gareth Holmroyd kostitas porteriga Lucyt raamatukogust ja naistelehekülje kaastöölist Pat Seligit. Baarileti tagumises otsas rääkis Mounce tüdrukuga, kellel olid pruunid silmad ja sirged blondid juuksed. Mounce tõstis Bobi ja Dysonit nähes klaasi ja pilgutas silma. See oli niisugune kõrts, kust võis alati leida Waddy-Absalom-Hurwitzi kampa, ja Gareth Holmroydi, ja Mounce’i, kes kummardus mõne lihtlabase tüdruku kohale.
Bill Waddy jutustas mingit lugu.
„Nojah,“ ütles ta, „ja ma küsisin sellelt kolonelitärnidega vennikeselt: „Kus kurat me oleme?“… John, Bob, mida te joote?“
„Oot, oot,“ ütles Dyson. „Las mina tellin.“
„Ei, ei, mina teen välja.“
„Ei, ei, täna on minu kord.“
„Ei, ei, vastupidi. Mrs. Dunfee!“
Mrs. Dunfee, kes kallas parajasti Mounce’i tüdrukule vodkat, ei liigutanud kõrvugi.
„Nojah,“ ütles Bill Waddy, „ma siis küsisin sellelt sellilt, kes muuseas oli täiskoloneli mundris: „Kus kurat me oleme?“…“
„Jah,“ ütles mrs. Dunfee.
„Ahah… veel kaks õlut, palun. Kummalegi pint?“
„Mulle palun pool, Bill,“ ütles Dyson.
„Mulle ka pool,“ ütles Bob.
„Kaks poolt, mrs. Dunfee. Nojah, ma siis küsisin – ma pean ütlema, et see vennike oli täiskoloneli mundris …“
„Kaks šillingit, kaks penni,“ ütles mrs. Dunfee.
„Ma küsisin talt… Mul on kahjuks ainult naelane raha, mrs. Dunfee… Ma küsisin talt…“
„Teil on seal kahepenniline.“
„Seda küll. Nojah, ma siis küsisin talt …“
„Aitäh, Bill,“ ütles Dyson, võttes õlleklaasi. „Tervist.“
„Tervist,“ ütles Bill Waddy.
„Tervist,“ ütles Bob.
„Tervist,“ ütles Waddy. „Nojah, ma siis küsisin sellelt vennikeselt…“
„Kus see kõik toimus, Bill?“ küsis Dyson.
„Noh, seda ma just küsisin sellelt kolonelimundris nolgilt.“
„Palun vabandust, Bill.“
„Nojah, ma küsisin: „Kus pagan me oleme, kolonel?“ Ja tema ütles: „Mul ei ole õrna aimugi!““
„Uskumatu,“ ütles Dyson. „Bob, kas ma toon sulle võileiva?“
Bob ja Dyson loovisid võileibade leti juurde.
„Võib-olla võiks Mounce’i paluda, et ta laseks mõnel mehel