„Kui ma pean Rickardi pähe minema, siis ma lähen,” ütleb Minoo. „Aga palun andke mulle vähemalt üks võimalus.”
„Minu meelest võiks Minoo temaga kõigepealt rääkida,” pakub Anna-Karin.
„Minu meelest ka,” ütleb Vanessa.
„Hea küll,” lausub Linnéa, kuigi ta leiab, et see on ajaraiskamine.
Paistab, et Minoo tunneb kergendust.
„Ma arvan, et suudan teda rahustada,” ütleb ta. „Ta lihtsalt kardab.”
„Mina tema asemel kardaksin ka,” sõnab Vanessa.
„Ei tea, kui kaua aega võtab, enne kui hakatakse aru saama, mis siin Engelsforsis tegelikult toimub,” ütleb Minoo. „Seni on neil ju õnnestunud kõigele „loomulik seletus” leida. Kõik, kes punase kuu ööl ära pöörasid, probleemid elektri ja veega…”
„Ja ilma ja metsaga,” lisab Anna-Karin.
„Täpselt,” ütleb Minoo. „Aga kui paljut on lõppude lõpuks võimalik õigustada? Kusagil peaks ju olema piir. Ja kõik, mis seni on juhtunud…
See peab ju olema üksnes algus. Maagia tase tõuseb ja tõuseb, maailmu eristav kiht on üha õhem, ja siis…”
Ta jääb vait. Ja Linnéa on kindel, et kõik mõtlevad ühe ja sama peale. Matilda sõnade peale.
Viimane lahing leiab aset aasta jooksul.
Äkitselt ei aja maailmalõpp enam üldse naerma.
„Siis lukustame selle kuradima ukse ja elame õnnelikult oma elupäevade lõpuni,” ütleb Vanessa. „Eks?”
Linnéa suudab Vanessa sõnu peaaegu uskuda. Peaaegu.
„Jah,” ütleb Minoo naeratades. „Me oleme ju Ring.”
See raasuke, mis sellest alles on, mõtleb Linnéa.
Ent selle mõtte hoiab ta enda teada.
Vanessa astub tänavale ja tõmbab kopsudesse värsket õhku. Nagu peseks kopsud pärast Anna-Karini korteris viibimist puhtaks.
Selja taga kuuleb ta tulemasina tuttavat klõpsu. Linnéa on sigareti suhu torganud ja paneb seda põlema, käed tuule eest kaitseks.
„Ma ei saa aru, kuidas sa võid praegu suitsetada,” ütleb Vanessa.
„Mina ka ei saa,” ütleb Linnéa ja tõmbab mahvi.
Nad hakkavad mööda tänavat astuma. Üks pääsuke pikeerib katuserennist, põrkab peaaegu vastu asfalti, aga kerkib viimasel hetkel vuhinal ülespoole.
„Hea tegelikult, et nad teavad,” lausub Linnéa.
„Jah,” ütleb Vanessa.
Ja nii ongi. Üks saladus vähem, mida hoida. Aga ta kohkus, enne kui mõistis, miks Anna-Karin nutma puhkes. Hirm lõi kohe üle pea kokku ja ta taipas, et see on kaua tema sees olnud, et ta on seda kogu aeg alahinnanud.
„Ma pean Evelinale rääkima,” ütleb ta ja peatub kõnniteel.
„Mis asja, praegu või?” küsib Linnéa.
„Jah. Kas sobib? Ma tulen pärast sinu juurde.”
Linnéa tõmbab sigaretist mahvi.
„Kas sa muretsed, et mis ta arvab?” küsib ta.
„Ei. Või mina ka ei tea. Vähemalt peab ta teada saama.”
Eelkõige peab Vanessa teada saama, kuidas Evelina seda võtab.
„Muidugi,” ütleb Linnéa ja Vanessa aimab naeruvirvet tema suunurgas. „Ja sa ei pea luba küsima, kui tahad kellelegi rääkida. Nüüd on kõik päriselt.”
„Kindel?” küsib Vanessa.
„Kindel.”
„Sina ei pea ka luba küsima,” ütleb Vanessa.
Linnea naeratab kõveralt.
„Kellele mul rääkida? Sotsiaalameti Dianale? Oliviale, kui ta meid tapma saabub?”
Vanessa tahab juba Linnéa isa kohta midagi öelda, aga saab õigel ajal sõnasabast kinni. Ta astub Linnéale lähemale ja suudleb teda. Pea hakkab ringi käima, kui seda avalikult teha, nii et igaüks võib näha. Tundub lausa raiskamisena, et keegi ei näe, et Engelsforsi tänavad on sama inimtühjad nagu alati.
Minoo otsib pilguga perekonnanimede seas, mis all trepikojas teadetetahvlil seisavad. JOHNSSON on ainus nimi kolmanda korruse veerus, kõige kõrgemal. Lifti ei ole ja ta hakkab trepist üle minema. Mida kõrgemale ta jõuab, seda tugevamaks muutub toidutegemise lõhn.
Uksel on väike plastsilt. MEIE KAITSEME KESKKONDA! REKLAAMI EI SOOVI, AITÄH!
Minoo annab kella.
„Rille, saad sa lahti teha?” kostab teiselt poolt ust madal mehehääl.
Sammud lähenevad, liiga kiiresti. Minoo ei suuda end koguda, enne kui uks lahti lendab. Toidulõhn lööb talle näkku ja ta kuuleb praepanni särinat.
Rickard seisab uksel. Nende pilgud kohtuvad ja poiss proovib ukse uuesti kinni tõmmata, aga Minoo pistab jala vahele. Nii valus on, et ta peab karjatuse maha suruma.
„Palun, ma tahan ainult rääkida,” ütleb ta.
„Kes on?” kostab korterist mehehääl ja praepannilt uus särin.
Lõhn muutub veel tugevamaks ja hoolimata kõigest tunneb Minoo selgelt, kui näljane ta on.
„Ma kohe tulen,” hõikab Rickard üle õla ja astub trepikotta, suleb enda järel ukse. „Mida sa tahad?”
Poiss hoiab endiselt kätt lingil. Ta on ilmselgelt hirmul.
„Ma ei tea täpselt, mida sa võimlas nägid,” ütleb Minoo nii vaikselt kui võimalik, aga ikkagi kajavad sõnad trepikojas vastu. „Ja ma ei tea täpselt, mida Olivia sinuga tegi…”
„Ma ei taha sinu ja sinu sõpradega midagi tegemist teha,” katkestab Rickard teda. „Jäta mind rahule.”
„Kas me võiksime kusagil vestelda?” küsib Minoo. „Et ma saaksin rahulikult seletada.”
Ta proovib näida nii rahulik ja ohutu kui võimalik. Rickard taganeb ukse poole.
„Võime sinu tuppa minna, kui sa tahad,” ütleb Minoo.
Rickard vajutab lingi alla.
„Hea küll,” ütleb Minoo. „Mõtle järele. Võime ka mõni teine kord. Ja kui sa ei taha rääkida, siis pole ka midagi, siis ma jätan su rahule…”
Rickard avab ukse ja lipsab tuppa. Minoo kuuleb, kuidas ta ukse lukku keerab ja turvaketi kinni paneb.
Minoo jääb hetkeks seisma, kuni poisi sammud kaovad.
Ja kui sa ei taha rääkida, siis pole ka midagi, siis ma jätan su rahule…
Vale tundub ikka veel koridoris vastu kajavat.
Kui Rickard temaga rääkida ei taha, peab Minoo tema pähe sisse murdma. Kasutama oma võlujõudu poisi mälestuste muutmiseks.
Rickardil on arvatavasti piisavalt põhjust teda karta.
Ukse avab Evelina ema Belinda. Tal on käes roheline veekann ja Vanessat nähes ilmub tema näole lai naeratus.
„Nessa!” ütleb ta ja laseb ta esikusse. „Sind pole kaua aega näha olnud!”
Ta embab Vanessat ja kannust läigatab vett põrandale.
„Praegu peame tõesti kokku hoidma,” ütleb Belinda vaiksel häälel ja laseb Vanessast lahti.
Vanessa ühmatab midagi ja võtab kingad jalast. Belindal on kombeks Evelina sõpru esikus kinni püüda. Eriti kui ta on just Evelinaga tülitsenud.
„Me peame jõud ühendama, et