Nad vaatavad teineteisele otsa.
„Ma tahaksin nii väga sinu heaks midagi rohkemat teha,” ütleb Minoo.
„Sa teed väga palju,” ütleb Anna-Karin. „Kogu aeg.”
Minoo tunneb tema vastu suurt armastust. Nagu oleks Anna-Karin tema õde. Ta tahaks seda öelda, aga ta ei taha Anna-Karinile piinlikkust valmistada, ei taha jätta muljet, nagu ootaks ta midagi vastutasuks.
„Mul on janu,” sõnab Anna-Karin. „Tahad midagi juua?”
„Ma tulen kaasa,” ütleb Minoo ja tõuseb püsti.
Nad kõnnivad läbi elutoa. Minoo püüab mitte vaadata kohta, kus ta proovis Mia elu päästa.
„Pohlajooki peaks olema…” lausub Anna-Karin ja peatub köögi ukseavas.
Minoo seisatab tema kõrval, kui ta näeb seda, mida Anna-Karin näeb.
Linnéa istub tööpinnal. Tema käed on Vanessa kukla taga. Jalad on põimitud Vanessa vöökoha ümber.
Nad suudlevad.
Minoo jõuab mõelda, et nad peaksid minema hiilima, aga juba on hilja. Linnéa ja Vanessa on neid märganud. Nad lasevad teineteisest lahti.
Terve igaviku ei lausu keegi sõnagi.
„Ega me tegelikult ei mõelnud, et te just niimoodi teada peaksite saama,” ütleb lõpuks Vanessa.
„Me oleme koos,” ütleb Linnéa.
„Mida?” küsib Anna-Karin. „Mis ajast?”
Ta on näost tulipunane.
„Mõnda aega,” ütleb Vanessa. „Nagu.”
Minoo püüab Linnéa pilgu ja on sunnitud naeratama. Tal on Linnéa üle nii hea meel. Ja Vanessa üle. Nii hea meel, et ta on lausa lõhkemas. Aga Anna-Karin näib šokeeritud. Ta nuuksatab ja vajub põrandale, selg vastu seina. Ta tõmbab dressipluusi käised üle sõrmeotste ja peidab näo nende taha.
„Mis on?” küsib Minoo.
Anna-Karini keha vappub uutes nuuksetes. Minoo, Vanessa ja Linnéa vaatavad üksteisele otsa. Minoo kükitab Anna-Karini kõrvale.
„Mis on?” küsib ta uuesti.
Anna-Karin laseb käed alla. Nägu on punaselapiline ja pisarad voolavad mööda põski alla.
„Ma… olen… nii… rõõmus…” nuuksub ta.
„Oled või?” küsib Vanessa.
Anna-Karin vaatab üles.
„Jah. Sest lõpuks ometi toimub ka midagi head,” nuuksub ta. „See on… esimene hea asi… üle jube pika aja.”
Linnéa libistab end tööpinnalt alla.
„Sul on paganama õigus,” ütleb ta. „Kui sageli me õieti häid uudiseid kuuleme?”
Minoo mõtleb järele. Pea on täiesti tühi.
„Või mis?” küsib Vanessa. „Raske uskuda, et me oleme Väljavalitud, arvestades, kui tuksis meil kogu aeg kõik on.”
Minoo kihistab naerda. Naer mullitab tema seest üles ette hoiatamata.
„Ma proovin midagi head meenutada, aga ei õnnestu,” ütleb ta.
Linnéa muigab.
„Mina sain oma elu järje peale,” ütleb ta. „Ja sain teada, et maailmalõpp on lähedal.”
„Ja minu esimene armastus tahtis mind,” ütles Minoo. „Kahju ainult, et ta oli mõrtsukas, kes tappis mu parima sõbra.”
„Ja minu parima sõbra,” sõnab Linnéa.
Ka Vanessa naeratab.
„Ja Minool õnnestus ta alistada,” ütleb ta. „Aga seejärel ärkas ta koomast ja proovis Minood tappa.”
„Teist korda,” ütleb Minoo.
Ta puhkeb valjusti naerma, sest kõik on nii ajuvaba. Linnéa naerab samuti ja Vanessa naerab lausa nii, et norsatab, ja siis hakkavad kõik veel rohkem naerma.
„Ja mind mõisteti õigeks,” lausub Anna-Karin ja muigab vargsi. „Ent Nõukogu mõistis hoopis Adriana surma.”
„Ja nüüd proovivad deemonid meid taas tappa,” ütleb Linnéa ja kuivatab pisaraid.
„Ja ainsad, keda me enda arvates võisime usaldada, on meile kogu aeg valetanud,” ütleb Vanessa. „Või minema läinud.”
„Ja me ei pruugi isegi suuta maailmalõppu ära hoida,” sõnab Anna-Karin.
„Võib-olla on asi kõik see aeg lootusetu olnud,” ütleb Minoo.
Ta juba kõõksub naerust. Ja Linnéa ahmib õhku.
„Ja meie oleme maailma viimane lootus,” saab ta vaevu üle huulte.
Nad loetlevad järjest kõike, mis on toimunud pärast veripunase kuu ööd, ja kõike, mis ees ootab. Kõike hirmutavat, kõike ohtlikku, kõike hämarat. Nad tirivad selle päevavalgele, räägivad sellest üksteise võidu nii halastamatult, kui saavad. Ja keegi neist ei suuda naermist lõpetada.
Linnéa joob oma pohlajoogi lõpuni ja paneb klaasi kolksuga Anna-Karini köögilauale. Ta tunneb end täiesti ogarana, nagu oleks ta pooled ajurakud minema naernud.
„Ma olen omadega täitsa läbi,” ütleb Vanessa tema kõrval ja kallab oma klaasi täis.
Minoo noogutab nõusoleku märgiks.
„Kas me võiksime täna õhtuks lõpetada?” küsib ta.
„Jah,” vastab Anna-Karin. „Ja ma vist peaksin natuke rohkem mõtlema. Et mida alles jätta ja mida mitte.”
Linnéa jalg riivab laua all Vanessa oma.
„Enne peame veel ühest asjast rääkima,” ütleb Minoo. „Rickardist.”
„Mis temaga on?” küsib Vanessa ja põimib oma sõrmed üle laua Linnéa sõrmede vahele.
Linnéa esimene impulss on käsi ära tõmmata. Aga mitte Vanessa ei ole unustanud, et nad peavad ennast tagasi hoidma. Hoopis Linnéa on unustanud, et nad ei pea.
Vanessa liigutab oma pöialt üle Linnéa peopesa ja iga närvirakk saadab signaale risti ja põiki läbi Linnéa keha. Ta suudab Minoo juttu vaevu mõista, aga ta on seda juba ka kuulnud. Ta tunneb, kuidas Vanessa tunneb seda, mida ta ise tunneb. Signaalid liiguvad nende vahel edasi ja tagasi, moodustavad spiraali, mis…
Nii ei saa, ma ei saa keskenduda, kuuleb ta äkitselt Vanessa mõtteid, samal ajal kui Vanessa ta käe lahti laseb.
Linnéa ärkaks nagu poolunest.
„Mida me teeme?” küsib Minoo.
„Ega meil erilist valikut vist ei ole?” ütleb Linnéa. „Sa pead ta mälestused ära võtma.”
Minoo vahib lauaplaati.
„Kas ei oleks parem, kui ma prooviksin temaga kõigepealt rääkida?” küsib ta. „Me ju ei tea, kui palju tal üldse meeles on.”
„Selle saad sa hõlpsasti kindlaks teha, kui ta mälestustesse lähed,” ütleb Linnéa.
„Võta rahulikult,” ütleb Vanessa. „Ära avalda talle survet.”
Linnéa teab, et tal on õigus.
„Ma saan aru, et ega see tore ei ole,” ütleb ta Minoole.
„Ega ei ole jah,” vastab Minoo ja vaatab üles. „Sa ei saa üldse aru. Keegi teist ei saa. Gustaf sai šoki, kui nägi, mis seal võimlas juhtus. See šokk on nüüd minu ajus. Kui Max tappis Eliase ja Rebecka… Mõnikord tundub, nagu oleksin ma ise seda teinud.”
Linnéa tunneb, kuidas külm hoovus tema kehas levima