„Steve Blaud, palun,” ütles ta ja jäi ootama.
„Steve. Kellega ma räägin?”
„Steve? Miriam siin.” Ta hingas sügavalt sisse. „Selle artikli asjus.”
„Tähtaeg on neljapäev,” kõmistas mees. „Vajad sa lisaaega?”
Ta hingas nii järsult välja, et pidi peaaegu köhima hakkama.
„Ei, ei, ma saadaksin sulle meiliga mustandi – vaata, kas see on see, mida sa vajad. Oh, mu elu on viimasel ajal põnev olnud, mul on uus number.”
„Tõsi?” Ta peaaegu kuulis, kuidas mehe kulmud kerkisid.
„Jahah. Kodune õnnetus, põhjalik.” Ta improviseeris kiiresti. „Ma pean ema järele vaatama. Temaga juhtus õnnetus. Vaagnaluu murd. Tahad sa mu uusi andmeid?”
„Muidugi. Oota üks hetk. Jah, lase tulla.”
Miriam andis talle oma uue meiliaadressi ja telefoninumbri. „Kuule, ma saadan sulle mustandi umbes tunni aja pärast. Tahad sa veel midagi?”
„Mitte nüüd kohe.” Mehe hääl tundus lõbusana. „Pärast meie viimast jutuajamist oli meil siin suurem ümberkorraldus ja seejärel sissisõda lehekülgede jaotuse pärast; paistab, et auk uue kolumnisti jaoks, mida ma mainisin, ongi tõenäoliselt tekkimas. Iganädalane arvamuslugu investeeringutest farmaatsiasse ja biotehnoloogiasse ning üldine riskikapitali skeene – just sinu rida. Kas ma panen su kirja?”
Miriam mõtles kiiruga. „Mul on praegu rohkem tegemist kui vahetult pärast Ilmajaamast lahkumist, aga ma arvan, et ma mahutaksin selle oma plaani ära küll. Ainuke asi – ma tahaksin kuu aega ette teada, millal ma peaksin hakkama neid lugusid üle andma, ja mulle meeldiks teha mõned üldisemat sorti arvamuslood ette ära – juhuks, kui ma pean vahepeal ära sõitma. Mul on kavas tegeleda järgmisel aastal ühe põhjaliku uurimistööga. See ei sega mind asjadega kursis püsimast, aga see võib mingil ootamatul hetkel takistada mul loo tähtajaks valmis kirjutamist. On see sinu jaoks talutav?”
„Ma pean mõtlema,” ütles Steve. „Ma olen nõus oludega arvestama. Aga sa oled ju proff. Kui võimalik, siis sa hoiatad mind ju ette, eks ole?”
„Muidugi, Steve.”
„Hästi. Saada artikkel. Näeme.”
Ta pani telefoni korraks käest, sest silmad läksid niiskeks. Mu tegelik elu on veel alles, ütles ta endale. See sitt pole veel päris kõikjale voolanud. Ta mõtles Brillile, kes oli perekonna ootuste ja kasvatuse vangis. Kui ma suudaksin nende küünised lahti kangutada, võiksin ma jälle olla endine mina ise. Tõsiselt. Siis ta mõtles neile teistele. Toale Marriotti hotellis – ja mis seal oli juhtunud. Mõtles Rolandile ja endale. Võib-olla.
Ta võttis uuesti telefoni. See oli lihtsam kui mõtlemine.
Iris vastas peaaegu kohe. „Miriam, kallis? Kus sa oled olnud?”
„Emps?” Järsku langesid kõik mured talle oma täie raskusega kaela. „Sa ei usuks, kui ma sulle räägiksin! Kuule, ma olen ühe loo jälil. See on…” Ta püüdis sobivat võrdlust leida. „See on nii suur nagu Watergate. Võib-olla suuremgi. Aga sellega seotud inimesed hoiavad mul silma peal. Ma tahaksin sinuga kokku saada, aga ma pole kindel, kas see on turvaline.”
„See on huvitav.” Ta kuulis isegi läbi telefoni, kuidas ta kasuema peas hammasrattad liikuma hakkasid. „Nii et sa ei saa lihtsalt tulla ja mind külastada?”
„Mäletad, mis sa mulle sellest FBI projektist, COINTELPRO-st rääkisid, emps?”
„Ah, olid need alles ajad! Kui ma olin noor ja sõjakas, oh, jah.”
„Emps!”
„Saatsime koos Verka Malevichiga lendlehti laiali, enne kui Teine kommuun laiali lagunes, siis piketid, istumisstreigid – kas ma olen sulle sellest ajast rääkinud, kui FBI meie telefone pealt kuulas? Ja kuidas me sellest mööda pääsesime?”
„Emps.” Miriam ohkas. „No tõesti! Mõtle ometi, see radikaalsete üliõpilaste värk on nii vana.”
„Ära tule siin vanusest rääkima, noor daam!” Iris lisas oma häälde lõbusalt üleoleva tooni. „Ega sinu mured juhtumisi föderaalagentidega seotud ei ole?”
„Oleks see vaid nii.” Miriam ohkas jälle.
„No hästi. Saame pärast bridži mänguväljakul kokku, tund enne sulgemist.” Klõps.
Ta oli kõne lõpetanud, mõistis Miriam telefoni põrnitsedes.
„Oh, armas Jeesus,” pomises ta. Ära kunagi hakka endisele SDS-i aktivistile jälgede segamist õpetama. Ta itsitas vaikselt endamisi, haaratuna lustakuse ja süütunde veidrast segust – lustakana tundus see, kuidas kuuekümnele lähenev, sclerosis multiplex’i põdev juuditar Klanni nuhid paika pani, šokeerivat süütunnet tekitas aga mõte, et ta võis olla tahtmatult seganud Irise millessegi väga ebameeldivasse. Ta oli juba uuesti helistamas, et vabandada ja öelda Irisele, et unustagu ära – aga see oleks olnud nagu pulli ees punase riidega vehkimine. Kui Iris võttis pähe midagi teha, siis polnud ka FBI-l ja valitsusel erilist šanssi tema takistamiseks.
Mänguväljak. Nii oli ta väiksest peast nimetanud muuseumi. „Kas me võiksime mänguväljakule minna?” oli ta teise klassi õpilasena ja juba agarasti vanemate raamatukogukaarte kasutades palunud, Iris oli leebelt naeratanud ning ta sinna viinud, lasknud tal väljapanekute vahel ringi joosta ja silte lugema kummardunud vanureid igal muul moel tüüdata, kuni ta dinosauruste tiivas täielikult kurnatuna ära kustus.
Ja bridž. Iris ei mänginud kunagi kaarte. Mis pidi tähendama… jah. Silda üle Charlesi jõe. Mis kinnitas täiendavalt, et jutt oli Teadusmuuseumist tund enne selle sulgemist. Hästi. Miriam muigas rõõmutult, meenutades Irise unejutte karmidest aastatest FBI valve all; kordadest, mil neid Morrisega oli jaoskonda ülekuulamisele viidud – kuid ühtegi süüdistust polnud neile esitatud. Vanemaks saades mõistis Miriam, et nad olid olnud piisavalt arukad, asunud tööle radikaalsetes raamatupoodides ja kodutute varjupaikades, enne kui tõsimeelsed idioodid hakkasid pomme valmistama ja kuulutasid sõja Süsteemile, samale Süsteemile, millel sai nende seisukohtadest kõrini ja mis nad ennast unes pöörates lömastas.
Miriam lasi hammaste vahelt vilet ja ühendas mobla läpakaga, et artikkel ära saata. Võib-olla oskab Iris talle kasulikke nippe õpetada. Asjad näisid minevat sellises suunas, et iga vihje kulus ära.
Niiske ja hall raudbetoonmaastik määrdunudoranži taeva all. Tänavalaternate valgus tagasi peegeldumas pilvedelt, mis üsna kindlalt lubavad homseks lörtsi või vihma. Miriam pööras rendiauto parkimismajja, lasi akna alla, et piletit võtta, ja sõitis siis vaba kohta otsima. Väljas oli külm ja niiske, temperatuur langes õhtu lähenedes, aga lõpuks leidis ta koha ja parkis. Auto oli täpselt sama tooni hõbehall nagu Irise juuksed, märkas ta.
Miriam kõndis ümber nurga, laskus siis trepist paari korruse jagu allapoole tänavatasemele ning läks muuseumi poole.
Kõnniteele valguv soe valgus parandas natuke meeleolu. Pärastlõunal oli Paulette kergelt väriseva Brilli koju tagasi toonud. Nagu Miriam oli oodanud, kutsusid kaasaegse jaemüügi värvide- ja mustriteküllased marketingistrateegiad Brillis lõpuks esile kultuurišoki. Nad olid jätnud kössitava Brilli telekast multikaid vaatama, et Paulette saaks sõidutada Miriami lähimasse Avise rendifirmasse. Ja nüüd…
Miriam läbis pöördukse ja vaatas ringi. Valvelaud, turvaväravad, suur inimjõul töötav lennumasin kohe ukse juures laest rippumas, töötajad oma laudade