Mustades rõivastes naine astus välja talvisest hämarusest.
Ta vaatas uudishimulikult ringi, üks käsi suud katmas. „Näib, et ma olen kellegi aias. Vasakul on hekk, minu ees on lagunev kuur – ja taga on maja. Ma ei ole kindel, aga tundub, et see on käest lastud. Hekki pole juba ammu pügatud ja aknad on laudadega kaetud.”
Ta piilus ringi, kuid ei ulatunud naaberaedadesse vaatama. „See paistab kallihinnalise kohana.” Ta tõmbas vargsi kuuriseinale noole, mis osutas ta saabumiskohale, ja võpatas. „See valgus paneb mu pea valutama. Oh… ” Ta kergitas mantlisaba hallikast lumest välja ning komberdas akendest madalamale kummardudes maja poole.
Ta peatus. „Näib mahajäetuna,” pomises ta diktofoni. Ta kõndis maja ette, uste ja puust aknaluukide ette olid kogunenud kõrged hanged. Oli päris selge, et juba päevi pole keegi sisenenud ega väljunud. Lühike juurdesõidutee viis ülesmäge tänavale, ent raudvärav selle ees oli väljastpoolt ketiga kinni. „Neetud. Kuidas ma välja pääsen?” Ta vaatas ringi ja nägi maja ees silti: BLACKSTONES 1923. Teisel pool raudväravat oli ühe seda hoidva posti küljes kitsas puust värav ja selle riiv oli seespool. Miriam sumpas sinnapoole, tõmbas riivi eest ja vaatas veel viimast korda tagasi maja poole.
See oli suur. Mitte nii suur kui palee Niejweinis või Angbardi kindlus, aga suurem kõigist neist majadest, kus ta kunagi oli elanud. Ning ilmselt oli see elaniketa: aknaluugid kinni naelutatud või laudadega üle löödud, väravad kindlalt ketis. Ta muigas ja kiristas külma tõttu hambaid.
„Hästi, sa saad minu omaks.” Ta puges puuvärava vahelt välja kõnniteele. Tänav oli osaliselt lumest puhastatud. Teisel pool tänavat oli lage väli – maailmas number üks oli selle koha peal tihe mets ja maailmas number kaks Cambridge’i kesklinn. Teisel pool lagendikku võis näha veel mõnda suurt elumaja, aga neil polnud tema jaoks tähtsust. Ta pööras vasakule ja hakkas astuma ristmiku poole, mida ta nelinurkse platsi kaugemas nurgas nägi.
Ta hambad juba plagisesid, kui ta jõudis veidra ringristmiku ja selle keskel asuva kellatornini. Sel kibekülmal hommikul liiklus samahästi kui puudus. Kabjaplaginal möödus temast üksik ponivanker, aga ainsad sõidukid, mida ta liikumas nägi, olid veidrad kahekorruselised trammid, mis teisel pool lagendikku mööda vurasid, pantograa-fid aeg-ajalt sädemeid löömas, ja siis ringristmiku keskel peatusid. Miriam surus maha vaistliku soovi kella vaadata. Mis nädalapäev neil võiks olla? kaalus ta. Vanamoodsa paksu kirjaga silt inimtühjas trammipeatuses vastas ta küsimusele: Liin töötab ainult pühapäeviti. Oh. Selle all oli totralt üksikasjalik sõiduplaan, milletaolist ta oli kodumail näinud ainult lennujaamas – ilmselt sõitsid trammid siit pühapäeviti iga poole tunni järel rannakvartalisse ja üle mingisuguse Deny silla ning pileti hind oli 3d, mida iganes see siis ka tähendas. Ta värises veel natuke ja astus puust varjualusesse ning keerutas pihutäit vaskmünte, mis olid talle alles jäänud. Siis hakkasid tulema kahtlused. Kas oli normaalne, et üksik, saatjata naine astub pühapäevasel päeval trammi peale? Mis siis, kui Burgesoni pood on suletud? Mis siis…
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.