„Jah.” Paulette valas koti sisu lauale. „Näed – paar digitaalseid raadiotelefone, nendega saab omavahel rääkida kuni kümne miili raadiuses! Ja veel – käed-vabad komplekt.”
„See võib toimida,” ütles Miriam ja ta näole tekkis uudishimulik naeratus. „Ma kohe tunnen seda oma kontides.” Ta tõstis pilgu. „Hästi. Räägi mulle nüüd, Paulie, mida sa tead patendiseaduse ajaloost.”
Miriamil kulus julguse kogumiseks veel päev, kuni ta lõpuks söandas Rolandile helistada. Oma maailmas olles võis Miriam talle helistada, olgu siis otse või kõneposti, ning poetada kõik need oma uue elu soovimatud keerukused kaastundlikule õlale. Roland mõistaks – see oli ka pool tõmbejõust, mis oli sütitanud neid keeristormina haaranud suhte. Tõenäoliselt mõistaks ta Miriami ees seisvaid peavalusid paremini kui keegi teine, Brill kaasa arvatud. Brill polnud siiski palju enamat turvalises keskkonnas kasvanud teismelisest. Kuid Roland teadis, kui vastikuks asjad võivad minna. Kui ma teda usaldan, mõtles ta igatsevalt. Keegi oli tapnud valvuri ja pannud lattu pommi. Tema oli rääkinud sellest kohast Rolandile ja siis… vastavusest ei järeldu põhjuslikkus, kinnitas ta endale.
Lõpuks tegi ta poolenisti kompromissi, sõitis metrooga kesklinna ja otsis mitme väljapääsuga söögikoha, enne kui telefonis kaardi vahetas ja numbri valis. Nii et isegi kui keegi oleks Rolandi kinni võtnud ja jälgiks pidevalt ta kõnesid, jõuaks Miriam enne kõne lõpetada, kui keegi ta leiaks. Väljas sadas vihma, ta valis endale koha akna all, jälgides tigudena üle klaasi roomavaid veepiisku, kuni ta latte jahtus ja ta ise end helistamiseks kokku võttis.
Kui ta numbri valis, kutsus telefon viis korda, enne kui Roland vastas – see oli peaaegu igavik, mille vältel Miriam jõudis korduvalt kahelda, kas helistamine oli ikka tark tegu. Aga ümber mõelda oli hilja, tegu oli tehtud.
„Halloo?” vastas Roland.
„Roland. Mina siin.”
„No tere, sina.” Hääl läks murelikult karedaks. „Ma olen sinu pärast tõsiselt muretsenud. Kus sa…”
„Oota.” Miriam märkas, et hingab liiga kiiresti ja lühidalt, tundus, et ta ei saa piisavalt hapnikku. „Sa oled siinpool. Kas sa oled kellegagi koos?”
„Ei, ma võtsin töölt vaba päeva. Isegi sinu onu lubab oma alamatel vahel puhata. Muide, ta on sinu järele pärinud. Nagu teaks, et mul on sinuga mingi ühenduskanal. Millal sa kavatsed tagasi tulla? Mida sa oled teinud? Olga rääkis mingit sõgedat lugu…”
„Kui see käis tema ruumides toimunu kohta, siis on see tõsi.” Miriam jäi vait ja piilus akna poole, et vaadata peegelduselt, mis ümberringi toimub. Tema läheduses polnud kedagi, ruumi teises otsas puhastas baarimees letil seisvat kohvimasinat. „Kas Edsger on ikka olemas? Pole kaduma läinud või midagi?”
„Edsger?” Rolandi hääles oli kahtlus. „Mida sa tead…”
„Edsger. Kuller Bostoni-New Yorgi liinil.” Miriam kirjeldas kiiruga oma kohtumist kulleriga. „Jõudis ta õnnelikult pärale?”
„Jah. Minu teada küll.” Roland jäi korraks vait. „Sa siis ütled, et keegi püüdis sind ka laohoones tappa?” Nüüd tekkis ta häälde raevukas noot. „Kui ma saan teada, kes…”
„Siis sa ei tee midagi,” sekkus Miriam. „Ja ära tule mulle rääkima, et sa suudad turvalisuse tagada. Organisatsioonis on reetur, Roland, asjad toimuvad sinu selja taga – ja ma avastasin midagi veel huvitavamat. On terve hulk maailmarändureid, kellest te seal midagi ei tea, nad tulevad hoopis teisest maailmast, kus kõik on hoopis teistmoodi. See, millest me rääkisime – tehnoloogia ülekandmine – võiks toimida ka seal. Õigupoolest just sellega ma praegu koos Brilliga tegelengi. Poliitikast – kas sa tead midagi paruness Hildegarde huvidest? Olga ütles, et ta püüab panna Klanni komiteed mind teovõimetuks tunnistama. Enne kui see juhtub, tahan ma lasta tal endal idioodina paista. Ma tegutsen praegu teisel pool, Roland, selles kolmandas maailmas, rajan mingit varifirmat. Nii et mõneks ajaks jään ma veel eemale.”
„Tundub mõistlik. Kas ma sind näha saan?” küsis Roland. Lisades hetke pärast: „Ma tõesti arvan, et meil oleks vaja palju asju läbi mõelda. Ma ei tea, kuidas sinuga on.” Uus paus. „Ma lootsin, et me võiksime…”
See oli nüüd kõige raskem koht. „Ma arvan, et ei,” kuulis Miriam end ütlevat. „Mulle küll meeldiks sinuga kokku saada, kuid mul on väga palju tegemist. Ja liiga vähe aega kõige selle tegemiseks. Sind võidakse jälitada, sellega ei saa ma riskida, nagu ka sellega, et Angbard mind liiga ruttu tagasi veab. Ma tahaksin, aga…”
„Sain aru.” Hääl kostis eemalolevana.
„Ma ei jäta sind maha! Ainult et ma, mul on aega vaja.” Jälle hingas ta liiga kiiresti. „Hiljem. Anna mulle nädal aega asjade korraldamiseks, siis näeme.”
„Oh. Nädal?” Eemalolev toon kadus. „Hästi, nädal. Nii kaua suudan ma ehk oodata. Hoolitse enda eest. On sul ikka turvaline, seal, kus sa oled?”
„Esialgu,” kinnitas Miriam sõrmi risti seades. „Ning siis on mul sulle palju rohkem rääkida ja ma vajan su nõuannet.” Ja kõike muud. Tung loobuda oma otsustavusest, haarata igast võimalusest Rolandit näha oli nii tugev, et tal oli raske vastu panna. Püsi ametlikuna, vähemalt praegu. „Ma armastan sind,” ütles ta äkilise aje mõjul.
„Mina ka. Tähendab, mina armastan sind ka.” See kostis pudikeelse kiirusega ning järgnes tiine vaikus täis täpsustamata võimalusi.
„Ma hakkan nüüd parem minema,” ütles Miriam viimaks.
„Ee. No hästi siis.”
„Hüvasti.” Miriam lõpetas kõne ja silmitses rõõmutult vihma akna taga. Ta kohv oli ära jahtunud. Miks ma seda tegelikult ütlesin? kaalus ta nõutult, kas ma mõtlesin seda tõsiselt? Ta oli neid sõnu ennegi öelnud, oma abikaasale – nüüdseks eks-abikaasale – ja oli siis nii ka mõelnud. Miks oli nüüd teistsugune tunne?
„Neetud, ma olen ikka lollakas,” ütles ta endale süngelt pomisedes, nii et baarileti juures seisev ettekandja püüdis pingsalt mitte tema poole vaadata. Ma olen loll, et ära armusin, ja kui ma ei ole selle asjaga ettevaatlik, võin ma peagi lõpetada surnud lollina. Neetud, miks ma pidin selle medaljoni üldse välja võtma?
Vihmapiisad ei vastanud, nii lõpetas ta kiiruga oma latte ja lahkus.
Järgmised kolm päeva lüpsid nad ettevaatlikult Miriami imepärast krediitkaarti. Angbard polnud seda kinni keeranud. Ilmselt oli sõnum pärale jõudnud: Ära mind praegu torgi, mul on ellujäämisega tegemist. Kokkupandav kuur, luksuslik kaitsevärvi riidelahmakas, millega jahimehed varitsuspaiku katsid, ja nii palju bensiiniga töötavaid tööriistu, et neist oleks piisanud väiksemale talumajapidamisele, rändasid Miriami rendiautos korduvate reiside käigus Home Depot’st ja Costcost uude kontorisse Cambridgeporti lähistel. Kontor Miriamile eriti ei meeldinud – seiskunud tubakasuitsu lõhn ei tahtnud kaduda, nagu ka mõned kahtlased kohvivärvi plekid vaibal, mille vastu ei aidanud ka tööstuslik vaibapuhastusvahend –, aga ta pidi tunnistama, see ajas asja ära.
Nad kolisid tagumisse ruumi mõned magamiskõlblikud sohvad ja tellisid kohale lukksepa, kes vahetas senised lukud turvalukkude vastu ning paigaldas alarmseadme koos turvakaameratega, mis jälgisid siseõue ja mõlemat sissepääsu. Kööki ilmusid väike külmkapp ja mikrolaineahi, eesmisse kontoriruumi aga televiisor ja kodukinosüsteem. Paulette ja Miriam ägasid vastamisi oma pakitsuste ja valude üle ning isegi Brill ühines kõheldes üldise kirumise ja oigamisega, kui kokkupandava kuuri paneelid lõpuks maha said laaditud. „Ma loodan, et see tasub ennast ära,” ütles Miriam kolmandal päeval eine järel atenolooli ja ibuprofeeni tablette neelates.
„Lähed pärastlõunal üle?” küsis Paulie.
„Ma lähen poole tunni pärast,” täpsustas Miriam. „Esimene reis selleks, et näha, kas kõik on korras. Siis