H: Jah, on mõned hinged, kes oma füüsilisest kehast vabanevad, kuid ei taha Maalt lahkuda.
Dr N: Ma oletan, et nad kõik on kummitused?
H: Ei, aga nad võivad olla, kui tahavad – enamik neist siiski ei ole. Nad lihtsalt ei taha kellegagi kontakteeruda.
Dr N: Ja nende vaimuenergia ei lähe vahetult pärast surma koju?
H: See on nii, ainult et osa energiat pole kunagi vaimuilmast lahkunud.
Dr N: Ma olen sellest kuulnud. Kuid luba mul nüüd küsida, kas sinu arvates jäävad need hinged eraklusse lühikeseks ajaks või veedavad nad vaheolus pikki Maa-aastaid?
H: See on erinev. Mõni soovib uut keha nii ruttu kui võimalik. Need hinged ei taha isegi mõneks ajaks füüsilisest kehast loobuda. Nad erinevad enamikust meist, kes tahavad puhata ja minna koju õppima. Paljud seda tüüpi hinged on olnud Maal tõelised sõdalased. Nad tahavad oma füüsilises elus järjepidevust säilitada.
Dr N: Hästi, ma olen aru saanud, et meie teejuhid ei lase meil Maa lähistel mingitesse kammitsevatesse struktuuridesse takerduda ega otse uude ellu minna. Kas need hinged ei tea, et nad peavad läbi tegema tavapärase protsessi ning pöörduma tagasi oma grupi juurde, et saada nõuandeid, õppida oma õppetükke ja valida uut keha?
H:(naerab) Sul on õigus, kuid teejuhid ei sunni äärmises ahastuses hingi koju pöörduma, kuni nood ei näe selles midagi kasulikku.
Dr N: Jah, kuid nad ei anna neile hingedele kohe ka uut keha, mitte enne, kui hinged on läbi teinud teatud kohanemisperioodi.
H: (kehitab õlgu) Jah, nii see on.
Dr N: Kas ka see on õige, et osa eksinud hingi ei taha minna ei tagasi Maale ega ka sinna, kuhu nad kuuluvad – vaimuilma?
H:Jah, on – need on teist tüüpi …
Dr N: Aga kas ma võin neid hingi siis üldse eksinuteks nimetada, kui kumbki tüüp ei hulgu kehatuna ümber Maa ega tüüta kummitustena inimesi ja kui nad tahavad vaid omaette olla?
H: Nad hoiduvad eemale. Nende tegevus on millegi lõpetamata jäänu tulemus … traumaatiline … valdav. Nad ei taha loobuda ja see pole tavapärane käitumine. Nad ei taha oma õpetajatega rääkida, sest nad on väga õnnetud.
Dr N: Miks ei võta nende teejuhid juhtimist enda kätte ega tõmba neid ülespoole, sügavamale vaimuilma, hoolimata nende vastuseisust?
H: Kui hingi sunnitaks tegema seda, mis on nende jaoks õige, ei õpiks nad oma hirmudest ja teiste eest sulgumisest midagi.
Dr N: Hästi, kuid ma imestan siiski, miks ei anta hingedele, kes tahavad vaimuilmas peatumata kohe tagasi tulla, viivitamatult uut keha?
H: Kas sa siis ei mõista, et eksinud hinge paigutamine uude kehasse oleks elu alustava imiku suhtes ülekohtune? Neil hingedel on õigus olla erakluses, kuni nad lõpuks otsustavad abi paluda. Nad peavad jõudma järeldusele, et ei saa üksi edasi areneda. Uue keha andmine ei aitaks neid.
Dr N: Kuhu need hinged lähevad, kes ei taha kummitusena Maal ekselda ega koju minna?
H: (kahestusega) See võib olla ükskõik milline ruum, mille nad enda jaoks loovad. Nad kujundavad füüsilise elu mälestustest oma reaalsuse. Mõned hinged elavad väga ilusates kohtades, näiteks kaunilt kujundatud aias. Teised – näiteks need, kes on inimestele kahju tekitanud – kujundavad enda jaoks kohutavaid paiku nagu vangla või akendeta tuba. Nendes paikades sulevad nad end kõige eest, nad ei näe valgust ega kohtu kellegagi. See on enda loodud karistus.
Dr N: Ma olen kuulnud, et eksinud hinged – need, kes on ühendusse astunud kurjaga – viiakse vaimuilmas eraldatud paika.
H: Nii see on, kuid nad on vähemalt valmis muusikat kuulama ja nad on oma energiat hoole ja armastusega parendanud.
Dr N: Kas sa võiksid mulle tutvustada, kuidas meie teejuhid suhtuvad kõigisse neisse erinevatesse hingetüüpidesse, kes on enda loodud pagenduses?
H: Nad lasevad neil higistada. See on õpetajatele väljakutseks. Nad teavad, et selliseid hingi huvitab teejuhi hinnang ja hingegrupi liikmete reaktsioon. Nendes on palju negatiivset energiat ja nende mõtlemine pole selge. Igaüks, kes sellist hinge aidata tahab, peab korduvalt hajutama tema kartusi, enne kui ta on nõus endaloodud vangistusest loobuma.
Dr N: Ma oletan, et veenmistehnikaid on sama palju kui teejuhte, kas pole?
H: Kindlasti … sõltub oskustest. Mõni õpetaja ei lähe eksinud õpilase juurde enne, kui see hing on eraklusest juba nii haige, et kutsub ise vabatahtlikult abi. Selleks võib kuluda päris palju aega. (paus, seejärel jätkab) Teised õpetajad astuvad sageli läbi, et vestelda.
Dr N: Kas kõik need eksinud hinged vabastavad end viimaks?
H: (paus) Nii võib öelda. Lõpuks vabanevad kõik ühel või teisel viisil, saades erinevat liiki julgustust … (naerab) või veenmist.
Need, kes on minu tööga tuttavad, teavad mu kindlat veendumust, et hinge mälu mõjutab inimese mõtlemist. Hinge eraklus ja üksildus, millest oli juttu 16. juhtumis, toob kergesti meelde kristlaste purgatooriumi kui lunastuse paiga. Kas võis see religioosne kontseptsioon võrsuda hinge katkendlikest vaimuilmaeraklust puudutavatest mälestustest, et Maa peal üksnes ümber lükatud saada? Olen avastanud hinge erakluse ja kiriku defineeritud purgatooriumi vahel nii palju sarnasusi kui ka palju erinevusi.
Kristliku doktriini kohaselt on purgatoorium kui enesepuhastusseisund mõeldud nendele, kes peavad kõrvaldama enne edasi taevasse minekut kõik patu jäljed. Mina tean, et mõned hinged puhastavad end erakluses ise, teised aga vajavad energia taastamist. Siiski ei saa me naasta eraklusest täiesti puhastena, muidu poleks vajadust taaskehastumise järele. Seega pole hinge eraklusse saatmine pagendus. Viimastel aastatel ei ole kristliku kiriku vähemkonservatiivsed harud enam rõhutanud põrgut sama palju kui varem. Siiski eitab kirik universalismi, uskumust, et kõik pääsevad taevasse. Kiriku arvates lähevad hinged, kes surevad pattu kahetsemata surmapatus, purgatooriumist mööda ja laskuvad põrgusse, kus neid karistab “igavene tuli”. Olla igavesti neetud tähendab vastavalt kiriklikele tõekspidamistele olla lahus Jumalast, vastupidiselt neile, kes on õndsad. Kristlik kirik lihtsalt ei tunnista kontseptsiooni, et surmajärgses elus on kõik andestatav. Minu kogemuste põhjal kahetsevad pattu kõik hinged, sest nad peavad end tehtud valikute eest vastutavaks.
Kõige selle põhjal, mida ma olen teada saanud, pole võimalik hinge energiat hävitada ega välja lülitada, kuid seda saab ümber kujundada ja maisest saastast puhastada. Hinged, kes tahavad pärast surma Maal üksinduses olla, pole enesehävituslikud, pigem tunnevad nad, et nende eraklus on vajalik, säästmaks teisi hingi oma negatiivse energiaga mürgitumast. Nende hulka kuuluvad ka hinged, kes ei tunne end saastatuna, vaid kes lihtsalt ei ole kellegi lohutuseks valmis.
Oluline on meeles pidada, et hing on oma energia omanik ja enamik hingi palub teejuhte, et nad viiksid neid vaimuilma tervendamis- ja taastamiskeskusesse. Need on hingegruppidest eemal asuvad teraapilised piirkonnad, kus hing saab olla üksinduses ja kus tal on aega isiklikeks mõtisklusteks. See on sihipärase teraapia vorm. Eksinud hinged, kellest oli juttu 16. juhtumis, ei ole veel otsustanud abi vastu võtta. Kõik minu juhtumid näitavad, et pärast surma on meil õigus keelduda oma vaimsete meistrite abist nii kaua, kui soovime.
Loengutel on minult küsitud, kas enda valitud pagenduse paigad on “madalamad tasandid” ehk “madalamad maailmad”. Mulle tundub, et sellised mõtted tulenevad hirmul põhinevast dogmast. See võib olla semantika küsimus. Arvan, et õigem oleks tõlgendada seda seisundit enda