Paul – tema oskab kõike. Tõsi, otsekui millestki muust rääkides. Pauli tuleb osata ka lugeda. Teda ja kõiki neid teisi noori eesti kirjanikke.
Tagasi enda juurde. Olgem ausad, olgem siirad. Ma olen elu jooksul tahtnud saada ka tuletõrjeauto juhiks, maailmarekordiomanikuks kaugushüppes, professionaalseks filosoofiks, ümbermaailmareisijaks ja isegi Eesti presidendiks.
Las ta olla, las ta istub, las ta napsitab sõbra kulul – see ebatäiuslik A. K. Tal niigi pahandusi palju, tal niigi silmnägu kriimuline. (Juba jälle haletsen ma ennast!) Lülitugem sotsreaalsusse, ütlesin endale. Süvenegem restoraniellu! Suhelgem! Vestelgem! Naljatlegem! Olgem vankumatud! Ah, aga jälle lahendab mu sõber ristsõnu.
„Kuule, jäta järele,” ütlesin Eskole rangelt. „See ei lõpe hästi.”
Esko ei vaevunud peadki tõstma.
„Oota nüüd…” pomises ta.
Heitusin. Loobusin. Ja mida mul Eskole ütelda olekski? Seda, et kardan mõnikord öösiti tuumasõja puhkemist? Kes ei karda, ainult see pole kõneteema. Et ma pean meid mõnikord kõiki mingiks „kadunud sugupõlveks”, teinekord aga jälle üldse ei peagi? Ei, meil pole kombeks kõigest rääkida. Hing pole kinnas, seda ei tohi kõrtsilauas pahupidi pöörata. Mehed ei nuta. Ja üldse, enamik asju, mis meiega toimub, siin maal ja siin linnas, ei sõltu absoluutselt meie tahtest. Meie eest on kõik juba otsustatud. Kelle poolt? Teeb seda president Johnson? Või peasekretär Brežnev, kes noorest peast võis olla umbes sama nägu nagu Esko? Või hoopis Johannes Käbin, Ivan Gustavovitš? Tule taevas appi, küll võib sofistikaga rappa minna… Kellest sõltus siiski see, et täna, suure riigi viiekümnendal aastapäeval kiskus mul naine silmnäo lõhki nagu labane turueit? Milline oli eelnev sündmusteahel globaalses lõikes? Ütle, Tom?
Jah, Tom oli tagasi tulnud. Ta märkas mu küsivat pilku. Ta võttis istet ja ohkas.
„Ah, kurat…”
„Kes see oli?” küsisin osavõtlikult, otsekui oleksin ainult Tomi asjade peale mõtelnudki.
„Ku-kursusekaaslane…”
„Tulevane tippkunstnik?”
„Va-vaevalt… Tu-tulevane parteiboss… Ta ütles, et nüüd saan ma vist tõ-tõesti sule sappa. Ah, võtame kärakat. Kuu-kuule, räägime pa-parem Wiiraltist. Mind lohutab suu-suuresti te-te-teadmine, et Wiiraltil polnud kunstnikudiplomit. Proosit.”
Võtsimegi.
… ja mõne minuti pärast ei mäleta ma enam, mida just, mille üle, mispärast olin nii pingsalt mõtelnud, jääb ainult väike äng, ähmane tusk, paar klaasi veel ja siis pole enam midagi…
„Käes!” röögatas Esko äkki üle saali ja viskus sirgu. Ta nägu säras. „Nõukogude Eesti kirjanik eesnimega – Paul Koovitaja.”
Olime tema pärast rõõmsad.
Vaevalt meie silmapaistev sõber veel ise teadiski, et tema elus oli alanud uus etapp. Temast oli saanud ristsõnamõistatuste kangelane. Nendesse labürintidesse aga pääsevad vähesed.
20
Major Gallitskil oli seljas paraadvorm. Ta rinnal õõtsusid medalid, võib-olla koguni ordenid. Kõik oli võimalik, major oli siia külma ja halli mere äärde saabunud alles paar kuud tagasi otse Saksa Demokraatlikust Vabariigist. Ning alles paari nädala eest oli ta oma tankistimundri vahetanud piirivalvurivormi vastu.
Ükskord sattus Suslik pealt kuulama, kuidas kaks keskharidusega seersanti seda asja arutasid. Nad teadsid nimelt rääkida, et nende uus poliitülem olla osalenud Berliini kriisis. Mida see „kriis” täpselt tähendas, seda Suslik ei teadnud, aga lugupidamine majori vastu tõusis määratult. Berliin oli linn, mida ta vihkas. Selle vallutasid aga õnneks meie kuulsusrikkad relvajõud, tehes igaveseks lõpu neetud fašismile. Nüüd oli Berliin pooleks jagatud, pool demokraatlike, teine valede sakslaste käes. Susliku meelest oli see ülekohtune. Ega ta neid demokraatlikke sakslasi ka eriti uskunud. Terve Berliini oleks pidanud endale võtma, kogu Saksamaa – nii nagu selle fašistide maa siin halli mere ääres.
Major kõndis mööda Lenini tuba edasi-tagasi. Ta saapad kriuksusid. Tal oli taaruv ja mehine samm. Tal oli eriline nägu, millest võis kohe mõista, et tegu oli targa mehega, kes oli palju poliitikat lugenud ja paberosse suitsetanud. Tal olid sügavad jooned põskedes. See tähendas meelekindlust ja läbielatud katsumusi. Tal oli talitsetud, kuid võimukas ja ohtlik ülemusehääl. Ta ei rääkinud kunagi rõvedalt. Ta oli haritud mees. Ta tarvitas ainult neid sõnu, mida võis lugeda armee ajalehtedestki.
Major pidas kõnet, piirivalvurid istusid laudade taga ja kuulasid. Kõigil püüdlikud ilmed ees. Aga Suslik nägi neid läbi. Ta teadis, et teesklevad. Vähemalt pooled mõtlesid millestki muust, millestki tühisest: linnaloast, valgest leivast ja kefiirist, mõned koguni pruutidest või juhuslikest eitedest. Nad olid tühised, nad olid ropud. Suslik põlgas neid. Tema oli ainuke, kes majorit jäägitult kuulas, iga ta sõna endasse ahmis. Ehkki paljud asjad jäid talle segaseks. See oli loomulik. Major oli kõrgesti haritud mees. Tõeline ohvitser. Teisi komandöre Suslik kas kartis, austas või põlgas, major Gallitskit ta aga jumaldas.
Just säärane pidi tema arvates olema tõeline ohvitser ja patrioot.
Või isa.
Suslik polnud mitte kunagi ega kellelegi oma tundeid välja näidanud. Ka pisikese poisina mitte. Lastekodus võis selle eest halastamatult peksa saada. Suslik ei osanud naeratada. Ta nägu oli liikumatu nagu mingi sõjamask, pilk ainitine, jonnakas, mujale kõõritav.
Tegelikult aga toimus tema väikeses, umbses ja hämaras hinges tõeline pidu. Kuugasid torupillid, müdistas trumm.
Esimest korda kahe teenistusaasta jooksul usaldati Suslikule riiklike pühade ajal riigipiiri puutumatuse kaitsmine.
Ta polnud riigipiiri kaitsel seisnud juba väga ammust ajast, ka mitte kõige valgemal ja argisemal suveööl. Asi oli selles, et esimese teenistusaasta kärekülmal talveööl pidas nooruke piirivalvur otse keset Tallinna lahte, täpsemalt – sirgjoonel Kalamaja linnaosa ja Pirita vahel – kinni ühe kahtlase isiku. Too kohalikust rahvusest meeskodanik oli poolsörki lastes ja laulu ümisedes kiirustanud Pirita poole – otse mööda jääd, seega faktiliselt keelutsoonis! Susliku hoiatusele mees ei reageerinud, alles hoiatuslasu peale jäi ta seisma. Aga ka siis näitas solvavalt näpuga meelekohta. Vene keelt see tundmatu isik keeldus mõistmast. Pealegi oli ta joobeseisundis. Suslik laskis kahtlasel isikul karistuseks silmili jääl lamada seni, kuni saabus leitnant Borodulin ning arreteeritu kordonisse sõidutas. Seal selgitati välja, et kahtlasel mehel oli passis tõepoolest sissekirjutus Pirital, mis aga ei rääkinud kaugeltki tema kasuks – seal elasid need eestlased kõik nagu ehtsad pursuid oma villades. Leitnandiga rääkis ta juba täitsa head vene keelt. Tema versioon kõlas nii, nagu oleks ta tuttava juures sünnipäeval olnud, hilja peale jäänud ning otsustanud siis kõige otsemat teed koju sörkida. Ta olla niimoodi varemgi teinud. Versioon oli Susliku silmis mäda kasvõi selle tõttu, et villaomanikud jala ei käi, vaid sõidavad oma auto või taksoga. Lugu lõppes imelikult. Suslik sai rivi ees kiita valvsuse ning operatiivse tegutsemise eest, aga edaspidi hakati teda kasutama ainult kordoni sisetöödel. Ta käis köögitoimkonnas ja oli tihti päevnik, lupjas lagesid ja puutüvesid, samuti usaldati talle abimajandi sigade söötmine. Tundmatu isik simuleeris muide pikemat aega kopsupõletikku. Mõned vastutustundetumad kaasteenistujad arutlesid aga Susliku ilmudes tihtilugu probleemi, kas linna piiridesse jääv siselaht on ikka püha riigipiir või mitte.
On igati mõistetav, et säärane vahejuhtum ning sellele järgnenud pööre piirivalvurisaatuses häälestas Susliku kohaliku rahvuse vastu veelgi umbusklikumaks.
Aga nüüd oli see kõik möödas. Alkoholi või koguni kölni vett pruukinud loll Dibenko nühkis juba Susliku asemel köögis taldrikuid. Suslik ise aga, seljas lohmakavõitu paraadmunder, istus ja kuulas, mida räägib major Gallitski, poliittöötaja, endine tankist, Berliini kriisi lahendaja. Susliku aimamatu päritolu ning raske saatus ei võimaldanud tal kõike mõista. Seda suurem oli ustavustunne,