Niguliste. Teet Kallas

neljakümne üheksanda aasta kevadööl viidi ära ta trepikojanaaber kogu perega, vaikne muusikaõpetaja, Odratondist hakati avalikult kõrvale hoidma, ta märkas vihkavaid ja kartlikke pilke, see ajas hulluks, see ajas märatsema, mitu korda mõtles ta ennast elektrirongi alla heita, mõtles aga siiski ümber, jõi veel karahve sidruninapsi või starkat ning ilmus ükskord asutusse, millest räägiti ainult sosinal, ainult vihjamisi, asutusse, mis oli ta tegelikult juba unustanud, ta otsis üles eesti keelt valdava kõrge ohvitseri ja ütles, et kahetsuse tund on tulnud, temal on enda kohta teatada, et juba lapsest saadik on ta olnud nii Belgia kui ka Kongo spioon, kelle ülesandeks on olnud kaevata merealune salatunnel otse Tokio südalinna, ohvitser täpsustas algul täiesti õigesti, et Tokio ei asu Belgias ega ka Kongos, siis aga hakkas röökima, uskumatu küll tolle aja kohta, aga purjus Odratont kihutati tänavale nagu vilets baariklient, tõsi, mõni aeg hiljem heideti ta mingil tühisel ettekäändel parteist välja (ja kutsuti Hruštšovi ajal sinna tagasi), ometi vaatasid veel mitmed tuttavad talle kõõrdi, ja ainult tema ise teadis, et tal polnud ühegi küüditamisega, ühegi pealekaebusega, ühegi arestiga vähimatki pistmist, ainult tema ise, mitte kellelegi polnud mõtet midagi tõestada, isegi mitte naisele, keegi ei rääkinudki neist asjust, kõik kartsid… Ka tema kartis. Tema, kes ta oli joovastunult lugenud Marxi ja Leninit, ihaldanud üleilmset võrdsuseriiki, tema, kes oli umbusklike või väheteadlike ringis säravsilmi tõestanud kommunismi-idee üllust, pööras järsult poliitikale selja, temast sai Odratont, muud võimalust ta enda jaoks ei näinud, tema ei saanud enam uskuda, et see kõik oli kogemata, et kõik need õudused, need hirmud, need košmaariööd said sündida ainult Stalini halva iseloomu pärast, tema meelest oli see ainult veerand tõde, ta ei tahtnud enam juurelda selle üle, mida sisaldas ülejäänud kolmveerand, ta ei tahtnud sellest värgist, sellest süsteemist enam midagi teada, see oleks ta lõplikult lammutanud, „ma heeringaile piiblit loen,” sosistas ta hellalt ja kadus taas Tallinna uduse sügisöö varju…

      Niipalju siis teie jaoks, Hem, Otto ja Vladimir.

      Kui ma saaksin, kutsuksin teid oma poole kokku ja jutustaksin Unost ning Odratondist. Ma ei pea silmas spiritismi, ma mõtlen seda asja tõsiselt. Te olete mind mõjutanud. Te olete mulle meeldinud. Te olete mind vihastanud.

      Ausalt öeldes ei salli ma teid eriti.

      Sest kas te üldse oskaksite mind ära kuulata?

      Vaevalt. Teil on suurte rahvaste asjad ajada. Teile tundub alati, et planeedi saatus on ainult suurte teha.

      Meil tuleb alati kaasa mängida. Tahame või ei taha.

      Tegelikult ei taha ju üldse!

      Nii et istute ja lõbutsete, kullakesed!? Ega midagi, ega midagi, jälle üks kadunud sugupõlv, une génération perdue…

      Jah, õigupoolest oli see alles üsna hiljuti, kui Hem enda maha laskis. Odratonti võime tõenäoliselt täna kusagil kohata. Ja juba on kuulda ja lugeda, et meiegi põlvkond. Läänes, idas ja siin. Kui nii võtta, siis miks ka mitte. Need noored vihased mehed, pikajuukselised hipid ja biitlid. Mis siis meil viga on, küsitakse. Olge õnnelikud, teie ei tea, mis on sõda, öeldakse. Peaaegu ei tea, lisan mina. Meist nooremad ei tea päris kindlasti, et Harju tänava haljasala asemel olid vanasti sünged varemed (mäletan neid oma lapsepõlvereisidelt pealinna). Stalini portree kadus meie õpikutest aga enne, kui jõudsime murdeikka, mõni noor kutt pole kuulnudki, kes olid Jossif Stalin või Lavrenti Beria, ilmselt mingid kindralid, ah, asi pole ju selleski, midagi on meie mäluga lahti, seda töödeldakse pidevalt, meid sunnitakse pidevalt midagi unustama, ma pole kolm aastat enam Hruštšovi nime trükisõnas kohanud, ometi oli see just meie epohh, Nikita, nagu kogu rahvas kiilaspäist partei juhti kutsus, aina suuremas formaadis ilmuvad Leonid Brežnevi portreed, ta on mehelik, iginoor ja natuke Esko nägu, ja nii see aeg läheb, varsti algab sajandi viimane veerand, aga ikka elame imelikku elu, tänavu augustis käis üle Eestimaa kohutav orkaan, sellestki ei tohtinud rääkida, seda nimetati vaid võrdlemisi tugevaks tormiks, varsti algab sajandi viimane veerand, aastani 1975 on jäänud kaheksa aastat, mida me siis räägime, keda me siis kiidame, keda me siis unustame – muide, iga kaheksa aastaga kahekordistub informatsioonihulk, mida inimene peab omandama, seega olen aastal 1975 kaks korda lollim kui see, kes täna värske peaga pihta hakkab…

      … ah, tegelikult ei karda ma muud kui sõda. Mõnikord öösiti, kui mul ei ole jälle und ja mu raadio vilistab, undab, hirmutab, sõimleb, ähvardab, tunnen paanilist hirmu. Igasuguste kuramuse kindralite peale tuleb mul siis mõtelda, kes idas ja läänes midagi hauvad, mingeid plaane peavad, mingeid kaarte nooltega täis sodivad. Mul on siis tunne, et kõik nende nooled on sihitud otsejoones minu maa, minu linna, minu tänava, minu maja suunas. Et kogu see krempel on käima pandud isiklikult minu, Avo Käsperi vastu. Ja et ma ei saa ennast kuidagi kaitsta, õigustada, välja rääkida. Ma ei tea põhjustki, miks raketid mind luuravad. Erinevaid süsteeme pole siinkohal mõtet arutada, asi peab olema palju peidetum, peenem, küünilisem, õudne värk! Ja kui üle linnaserva kihutab veel öine reaktiivlennuk, siis näen lausa avasilmi mingeid hõbedasi raketisigareid… Tegelikult olen neid ka ilmsi näinud. Täiesti kogemata. Seenemetsa eksinuna. Ma pole sellest kellelegi rääkinud.

      Sellest korrast alates suhtun isegi seentesse umbusklikult. Iial ei või teada, mis seene all – süütu turbakamar või osavalt peidetud raketipesa.

      Ega mu nendes ööhirmudes vist midagi eriti originaalset ka pole. Kui järele mõtelda, käib see meie põlvkonna kujunemisloo juurde. See on otsekui foon. Kõik need A- ja H-pommid. Need õudustäratavad karikatuurid suurte hammastega militaristidest, mida lapsest saadik „Pioneerist” vaadatud. Lõputud vihjed, et kogu see lugu võib lõppeda ühel heal päeval lõpliku pauguga. Nii või teisiti, aga mõnikord öösiti avasilmi pimedust vahtides on see üsna kama, on su elamused originaalsed või mitte. Kas saabki kõhedus originaalne olla? Kõhedus on alandav. See solvab inimväärikust. Ma ei salli neid kuradi marssaleid ja kindraleid. Neil on mingi täiesti käsitamatu maailmapilt, täis punaseid ja siniseid nooli ning lipukesi. Ma ei salli neid sõjakaid süsteeme. Ma mõtlen oma pisikesele pojale ja lähen süsteemi peale vihaseks. Mõtlen oma hajameelse ema peale, oma ilusa õe peale, oma surnud isa peale. Ma mõtlen oma tujuka naise peale. Mu viha kasvab. Ma mõtlen oma sõprade peale. Mitte viha, vaid raev!

      Aga mis süsteelmil minu raevust?

      Süsteemil on tarvis püsida, see on tema ainus eesmärk. Süsteem muneb minu unetul ööl jälle mõne uut tüüpi raketi kuskile samblapesasse.

      Naise, poja, ema, õe, sõprade peale mõteldes… Või kasvõi mingi saialillepeenra peale minu harilikus agulihoovis. Või naabermaja katusel naljaka tuulelipu peale, mis kujutab kolme purjega taglastatud haikala.

      See on minu maailm. Kaugel täiusest, ent täiesti minu oma.

      Ma ei salli neid süsteeme ega neid punanooli, mis minu maailma poole rihtisid. Idast ja läänest.

      Siiski, millest need kohati lausa liialdustena tunduvad sõjahirmuööd?

      Sõjad käivad kusagil mujal: Egiptuses, Vietnamis…

      Olen ma psühhopaat? Väljaelamata grafomaan? Suurusehull?

      Ei tea.

      Päevad on teistsugused. Päeval ma sõda ei karda, päeval ma elan. See ei tule mul kõige paremini välja, aga mis seal ikka. Olen juba hulk aastaid veel liiga noor (!?). Pean ilmselt ootama paremaid aegu. Küpsemist. Elukogemusi. Vananemist… Nii või? Ei tea, ei tea. Lühidalt, minu muljeid iseendast: arvatavasti ei kuulu vaadeldav isik mingisse kadunud sugupõlve. Minu meelest on vaadeldav isik – A. K. (Avo Käsper) keskmist kasvu keskmine inimene. Normilähedane, mõningaste varjatud hälvetega. Abielus. Üks titt. Üks telefon tööl, teine kodus. Kodus on hulk raamatuid, tööl mitu kontrollskaalat. Kaks enam-vähem korralikku ülikonda, kuus lipsu. Minu meelest on vaadeldav isik laia ent kaootilise silmaringiga noormees. Keskkooli jättis laiskusest pooleli, ent ajalehti loeb süstemaatiliselt. Kunagi tahtis kirjanikuks saada, seda sellepärast, et aabitsas on kirjas: Anne hakkab arstiks, Lembit lenduriks, Naima näitlejaks, Kusti aga kirjanikuks. Valvelukksepaks või seatalitajaks ei igatsenud saada ükski aabitsalaps.

      Kirjanikku minust ei saanud – ega saagi. See on nüüd selge. Selleks peab olema esiteks andekas ja teiseks tööhull.