Seadus võetigi vastu, seejuures mõisteti homoseksualistide üle kohut kohtuväliselt, nagu poliitkurjategijate üle.
Otsusele Ježovi kriminaalvastutusele võtmise kohta kirjutas alla NKVD uurimisosakonna vanemuurija, julgeoleku vanemleitnant Vassili Sergijenko.
Sergijenko oli alustanud tööd julgeolekuorganeis feldjäägrina, enne seda oli ta töötanud müüjana Harkovi viinavabriku juures tegutsenud kaupluses. Kümne aastaga tõusis ta feldjäägrist NKVD keskaparaadi töötajaks, 1939. aastal sai ta NKVD Julgeoleku Peavalitsuse uurimisosakonna ülemaks.
Pärast Ježovi kohtuasja uurimist komandeeriti ta Kiievisse Ukraina siseasjade rahvakomissari asetäitjaks. 1941. aasta alguses oli ta seal juba rahvakomissar. Hruštšovi sõnul oli ta „väga toimekas mees”. Sergijenko oli kärme Moskvasse teatama, et Hruštšov plaanitseb Kiievit vaenlasele loovutada ega tahagi linna kaitsta. Stalin süüdistas seepeale Hruštšovi ja Edelarinde juhtkonda arguses.
Pärast sõda tulid lagedale faktid, mis olid endisele rahvakomissarile väga ebameeldivad. Kui sakslased Kiievile lähenesid, siis, nagu kinnitavad dokumendid, olevat Sergijenko sattunud paanikasse ja ilmutanud argpükslust. Sattunud piiramisrõngasse, oli ta oma alluvatele öelnud:
„Mina pole teie jaoks enam rahvakomissar, tehke nüüd, mida ise tahate.”
Selle tulemusena sattusid 800 vabariigi rahvakomissariaadi töötajat kas vangi või hukkusid. Sergijenko ise elas mõnda aega okupeeritud Harkovis, siis aga suutis pääseda üle rindejoone. 1946. aastal sai ta tööle GULAG-i ja määrati ülemaks ühte laagrisse, kus ta moodustas kinnipeetavatest orkestri ja lõbustas end muusikaga. 1954. aastal ta vallandati ja temalt võeti ka kindrali auaste.
Enne kohtuprotsessi algust käis Beria Suhhanovo vanglas ja vestles seal Ježoviga. Millest? Ilmselt vestles Beria arreteeritutega samamoodi, nagu alles hiljuti oli teinud ka Ježov. Ta rääkis, et on vaja ennast süüdi tunnistada, et siis võib loota kergemat karistust. Kas see oli nii või mitte, pole enam kelleltki küsida, sest nii Ježov kui ka Beria on maha lastud.
Kuid järgmisel päeval ütles Ježov oma viimases sõnas: „Veel eile, kui ma Beriaga vestlesin, ütles ta mulle: „Ära arva, et sind tingimata maha lastakse. Kui sa ennast kõiges ausalt süüdi tunnistad, jäetakse sind ellu.”
Kohtus ütles Ježov veel: „Ma puhastasin välja 14 000 tšekisti. Minu suur süü seisneb selles, et ma puhastasin neid vähe.”
Tegelikult lükkas ta tagasi kõik süüdistused ja lõpetas oma viimase kõne nii:
„1. Mu saatus on selline, et elu mulle loomulikult ei kingita… Ma palun vaid ühte: laske mind maha rahulikult, ärge mind piinake.
2. Ei kohus ega KK ei usu, et ma pole süüdi. Ma palun, kui mu ema peaks elus olema, hoolitseda tema vanaduspõlve eest ja kasvatada üles minu tütar.
3. Palun mitte represseerida minu sugulasi ja lähedasi, sest nendel ei lasu mingit süüd.
4. Palun kohtul põhjalikult uurida Žurbenko kohtuasja, keda ma olen pidanud ja pean ka praegu ausaks inimeseks, kes on ustav Lenini-Stalini üritusele.
5. Palun teatada Stalinile, et ma pole parteid poliitiliselt kunagi petnud, seda teavad tuhanded inimesed, kes teavad minu ausust ja tagasihoidlikkust.
Palun öelda Stalinile, et kõik, mis on juhtunud, on vaid asjaolude kokkulangemine, pole võimatu, et siin on mängus ka vaenlase käsi, mida ma ei osanud märgata. Öelge Stalinile, et ma suren tema nimega huulil.”
Ülemkohtu sõjaväekolleegium sai tema süüasja arutamisega hakkama ühe päeva jooksul.
Ta mõisteti surma kodumaa reetmise, kahjurluse, spionaaži, terroriaktide ettevalmistamise ja talle soovimatute inimeste tapmise organiseerimise eest.
Kohtuotsuses oli kirjas: „Kohtuotsus on lõplik, ja kuulub vastavalt NSVL Kesktäitevkomitee otsusele 1. detsembrist 1934 viivitamatult täideviimisele.”
Ježov lasti maha järgmisel päeval, 1940. aasta 4. veebruaril Nikolskaja tänava maja keldris.
Tema võõrastütar, kes sattus kuueaastasena lastekodusse ja elab praegu Magadani oblastis Ola külakeses, kirjutas oma taotluses, milles ta palus Ježov rehabiliteerida: „Ježov oli tookord eksisteerinud verise diktatuuri saadus. Tema süü seisneb selles, et ta ei leidnud endas jõudu, et loobuda Stalinit orjalikult teenimast. Tema süü nõukogude rahva ees pole sugugi suurem, kui on Stalini, Molotovi, Kaganovitši, Võšinski, Ulrichi, Vorošilovi ja paljude teiste partei ja valitsuse juhtide süü.”
1998. aasta juunis keeldus Ülemkohtu sõjaväekolleegium Nikolai Ivanovitš Ježovi rehabiliteerimast.
5. peatükk
LAVRENTI PAVLOVITŠ BERIA
Sõjaaja kuulus lennukikonstruktor Aleksandr Jakovlev, hävituslennukite looja, on meenutanud anekdooti, mida kunagi jutustas poliitbüroo liige Andrei Ždanov: „Stalin kurtis, et tal on piip kadunud. Ta ütles: „Ma annaksin palju, et seda tagasi saada.” Beria sai kolme päevaga kätte kümme varast, kellest igaüks tunnistas, et piibu varastas just tema. Veel päev hiljem leidis Stalin aga oma piibu üles, see oli kukkunud tema toas diivani taha.”
Anekdooti jutustades naeris Ždanov lõbusalt…
See lugu iseloomustab ennekõike Ždanovit ennast, kuid muidugi ka Beriat. Selline oli Lavrenti Pavlovitši reputatsioon isegi omade, poliitbüroo liikmete seas. Stalini heakskiitva sõna nimel oli see osav mees kõigeks valmis, süütute inimeste elu ei maksnud talle midagi.
Beria poliitiline karjäär koosneb kahest etapist – kolm aastakümmet Stalini aega ja kolm viimast kuud. Seejuures olid just need kuud tema elus kõige eredamad, kuid neist me räägime eraldi, see oli juba hoopis teine ajastu.
Kõigist Lubjanka peremeestest äratavad veel tänapäevalgi tõelist huvi, tekitavad vaidlusi ja näivad mitmekülgsete isiksustena vaid Beria ja Andropov. Nende eelkäijad ja järeltulijad tunduvad palju ühekülgsemate tegelastena.
Küll vähem kui Andropovile, kuid siiski on ka Beriale viimasel ajal tekkinud arvukalt tõelisi poolehoidjaid. Või vähemalt on teda kujutatud suure poliitikuna, keda on valesti süüdistatud, kellest on tehtud verine koletis.
Tegelikult oli Berial tugev tahtejõud, ta oli suurepärane organisaator, oskas kiiresti tungida asja olemusse ja orienteerus ka keerulistes olukordades.
Mõned ajaloolased lähtuvad sellest, et Beria pole repressioonides süüdi rohkem kui teised poliitbüroo liikmed – Molotovist Hruštšovini. Ta lihtsalt jäi 1953. aasta suvel puhkenud poliitilises võimuvõitluses kaotajaks, temast tehti patuoinas, kelle kaela aeti kõik pahateod.
Lavrenti Beria sündis 1899. aasta 29. märtsil Abhaasias, Suhhumi rajooni Merheuli mägikülas talupoja perekonnas. Ta oli andekas poiss, tahtis õppida ja saavutas oma eesmärgi. 1919. aastal lõpetas ta Bakuus ehitus-mehaanikakooli (arhitektehitaja erialal) ning õppis veel kaks aastat ka polütehnilises instituudis. Tolle aja parteilaste ja tšekistide hulgas oli tal üsna kõrge haridustase.
Tema saatuse vastu huvi tundvad inimesed räägivad, et ta oli mitmekülgselt andekas mees, armastas muusikat, laulis, huvitus arhitektuurist. Kuid kiiret karjääri sai tookord teha siiski vaid poliitikas.
Aastail 1918–1919 töötas ta praktikandina Gruusias ja Aserbaidžaanis tegutsenud Nobeli naftakompaniis ja tehnikuna hüdrotehnoloogide töörühmas. Kui Türgi väed okupeerisid Bakuu, jäi Beria sinna ja töötas kontoriametnikuna Kaspia aktsiaühistus „Valge Linn”.
Bolševike parteisse oli ta astunud juba 1917. aasta märtsis ja tõmmati peagi kaasa poliitilisse tegevusse. Oma iseloomuomaduste tõttu hakkas ta juba algusest peale tegelema üsna delikaatse, et mitte öelda kahtlasevõitu asjaga: seltsimeeste