Nikolai Ježov oli nüüd oma karjääri tipus – ta oli poliitbüroo liikmekandidaat, ÜK(b)P KK sekretär ja orgbüroo liige, Parteikontrolli Komisjoni esimees, Töö ja Kaitse Nõukogu esimehe asetäitja, Kominterni täitevkomitee liige, keskkomitee välislähetuste komisjoni esimees, Rahvakomissaride Nõukogu kaitsekomitee sõjalis-tööstusliku komisjoni liige.
Ježov oli valitud NSV Liidu ja VNFSV ning Tatari, Baškiiri, Udmurdi ja Volgasakslaste ANSV ülemnõukogu saadikuks.
Ježovi toimikus on tallel tema võitluskaaslaste kirjad. Näiteks Sergo Ordžonikidze kirjake:
„Tere, armas Ježov.
Sinu kohta liiguvad halvad kuuldused: sa ei maga, ei söö lõunat ega tee muud taolist. Pean sind sõbramehe poolest hoiatama, et kui sa peaksid niiviisi kokku vajuma, paneksid sa sellega enese, partei ja meid kõiki rumalasse olukorda…
Rajooni ja sellest kõrgemal tasandil olevate parteikomiteede kaadrialane tegevus käis ainult tšekistidega kooskõlastatult. Parteikomiteed nõudsid uute töötajate kohta dokumente ja õiendeid. Ilma NKVD sanktsioonita ei määratud kedagi juhtivale ametikohale.
1937. aasta detsembris valiti NSV Liidu Ülemnõukogu saadikuteks julgeolekuvalitsuste ülemad, nende asetäitjad valiti vabariikide ülemnõukogudesse. Vabariikide siseasjade rahvakomissarid ja NKVD oblastivalitsuste juhatajad said Ježovi ajal riigi tähtsamateks tegelasteks. Schreider on meenutanud vestlust Stalini sugulase Stanislav Redensiga, kes 1938. aastal oli Kasahstani siseasjade rahvakomissar.
Pärast koos alluvatega suvilas peetud joomingut oli Ježov hakanud avameelitsema: „Mida te kardate? Kogu võim on ju meie käes. Mõistame süüdi, keda tahame, anname armu, kellele tahame. Noh, teie olete meil valitsuste ülemad, aga ise kardate mõnd tühipaljast oblastikomitee sekretäri. Tuleb osata töötada. Saage aru, et meie oleme kõigist üle. On vaja, et sulle kuuletuksid kõik, alates oblastikomitee sekretärist. Sina pead olema oblastis kõige autoriteetsem tegelane…”
Kui Ježov tõepoolest nii rääkis, siis kanti sellest kindlasti otsekohe ette ka Stalinile, kes võis siis jõuda järeldusele, et tema siseasjade rahvakomissar on väga rumal mees, kui ta selliseid asju räägib. Mitte keegi, ka mitte NKVD, ei saa olla parteist kõrgemal…
1938. aasta alguses oli Stalin ilmselt juba arvamusel, et Ježov on oma ülesande täitnud. 16. veebruaril andis NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium Ježovi nime NKVD piirivalve- ja sisevägede komandöride täienduskoolile. Küllap oli Ježovil selle üle hea meel, kuid kingitus oli tühine – seekord ei antud tema nime mitte linnale, vaid temale endale alluvale erikoolile. Ja ka tema edenemine parteis oli seiskunud: poliitbüroo liikmeks Ježov ei saanudki, ta jäi vaid liikmekandidaadiks.
Ta saatis Stalinile oma kirjatöö „Fraktsioonilisusest avaliku kontrrevolutsioonini” käsikirja, millele lisas lühikese järelmärkuse: „Väga palun, et te tutvuksite selle tööga. See on esimene peatükk raamatust zinovjevluse kohta, millest ma teile juba olen rääkinud. Palun juhtnööre.”
Tundub, et ka Ježovi kirjanduslikud ambitsioonid olid Stalinile vastumeelt. Ta polnud Ježovi rahvakomissariks määranud mitte selleks, et too raamatuid kirjutaks. Raamatute kirjutajaid on teisigi. Nähtavasti märkas Stalin, et ka Ježov on hakanud juba mõtlema rohkem oma seisundile ja prestiižile, oma asjade edenemisele kui sellele, et pühenduda täielikult talle antud ülesannetele. Sellisel järeldusel pididki olema Ježovi suhtes hukatuslikud tagajärjed.
Ježov tahtis veel saada ka ajakirja Partiinoje Stroitelstvo vastutavaks toimetajaks. Tema kui harimatu mehe enesetunnet tõstis teadmine, et ta on nüüd ju koguni ajakirja toimetaja. Ega seegi ei saanud Stalinile meeldida.
1938. aastal kirjutas Ježov keskkomiteele, NSV Liidu Ülemnõukogule ja Vene NFSV Ülemnõukogule kirja ettepanekuga nimetada Moskva linn Stalinodariks. Ta tahtis peremehele heameelt valmistada, talle teenet osutada, kuid ei tabanud märki. Stalinile see idee ei meeldinud, ta aimas, et sellesse ei suhtutaks hästi. Ja ta vihastas Ježovi peale. On küll hea, kui sul on kuulekas käsutäitja, kuid Ježovi lollused hakkasid teda juba ärritama. Stalin vajas uut meest. Sama halastamatut, kuid palju targemat.
21. jaanuaril 1938 V. I. Lenini surma-aastapäeva puhul Suures Teatris korraldatud pidulikul koosviibimisel esines ettekandega KK sekretär Andrei Ždanov. Ta ütles seal: „1937. aasta läheb ajalukku kui aasta, mil meie partei andis purustava löögi igat masti vaenlastele, kui aasta, mil meie partei sai rahvavaenlaste vastu võideldes tugevaks, seda tänu meie luureorganite tugevnemisele, kelle eesotsas seisab Nikolai Ježov.”
Tegelikult polnud Ježov siis enam soosingus.
1938. aasta 9. jaanuaril võttis KK vastu otsuse „Kontrrevolutsioonilise tegevuse eest arreteeritud isikute sugulaste vallandamisel esinenud vigadest”.
14. jaanuaril võeti keskkomitees vastu veel teinegi otsus: „Parteiorganisatsioonide vigadest kommunistide väljaheitmisel parteist, formaalsest ja bürokraatlikust suhtumisest ÜK(b)P ridadest väljaheidetute apellatsioonide läbivaatamisel ja abinõudest nende puuduste kõrvaldamiseks”. Ettekande selles küsimuses tegi Georgi Malenkov, kellest sai Ježovi asemel juhtiva parteikaadri osakonna juhataja.
Näiteks kritiseeris Malenkov oma ettekandes Aserbaidžaani Kommunistliku Partei KK esimest sekretäri Džafar Bagirovit:
„Sa lased inimesi maha nimekirja alusel, sa ei tea isegi nende nimesid…”
Süüdistatav leidis kähku õigustuse:
„Aserbaidžaani NKVD-sse pugenud vaenlased võltsisid dokumente.”
Pleenumil esinenud sõnavõtjad kutsusid üles „mitte umbropsu inimesi süüdi mõistma, vaid tegema vahet, kes on eksinu, kes aga kahjur”. Teadjamad inimesed said aru, et Ježovi tegevusega ei olda rahul, et tema aeg hakkab ümber saama, et ta lavastatakse toimunud ülekohtus süüdlaseks.
Samal pleenumil õiendati arveid ka Pavel Postõševiga, kes arvati välja poliitbüroo liikmekandidaatide hulgast. Teda ootas ees arreteerimine. Kuid veel enne seda oli ta jõudnud lasta arreteerida suure hulga süütuid inimesi. Ta oli kõrvaldatud Ukraina majanduse juhi kohalt ja saadetud Kuibõševi, sealse partei oblastikomitee ja linnakomitee esimeseks sekretäriks. Püüdes näidata oma suurt püüdlikkust, vabastas ta ametist oblasti kolmekümne nelja rajoonikomitee juhtkonna:
„Partei ja nõukogude juhtkond neis oli vaenulik, alates oblastikomiteest ja lõpetades rajoonidega.”
Mikojan väljendas imestust:
„Kas kohe kogu juhtkond?”
„Mis siin imestada,” vastas Postõšev. „Ma selgitasin välja, et vaenlased olid seal istunud juba kaksteist aastat. Näiteks meil oblastikomitees oli isegi tehniliste töötajate hulgas paadunud vaenlasi, kes tunnistasid oma kahjurliku tegevuse ka üles. Oblasti täitevkomitees olid kõigis osakondades vaenlased. Või võtame rajoonide täitevkomiteede esimehed – need kõik olid vaenlased, kuuskümmend kuus täitevkomitee esimeest olid vaenlased. Ja mitte ainult vaenlased, seal oli ka suur hulk spioone: poolakad, lätlased, nemad kogusidki sinna igasugust paadunud rämpsu kokku… Parteikontrolli komisjoni volinik oli samuti vaenlane, ja tema mõlemad asetäitjad olid spioonid. Või võtke nõukogude kontrolli organid – jälle vaenlased.”
Nüüd küsis Bulganin:
„Kas seal ausaid inimesi ikka oli ka?”
„Juhtivkoosseisu hulgas, rajoonikomitee sekretäride ja rajooni täitevkomitee esimeeste hulgas – peaaegu mitte kedagi.”
Kuid ei maksa poliitbüroo liikmete nördimust väga tõsiselt võtta. Postõšev oli juba kadunud mees, nüüd süüdistati teda selle eest, mida teiste puhul peeti samal ajal edukaks tegutsemiseks.
Pleenumil andis Postõševile surmahoobi üks Kuibõševi oblastikomitee sekretäre, Nikolai Ignatov, kes peagi asus Postõševi asemele. Nii algaski Ignatovi esiletõus, hiljem sai temast KK sekretär ja presiidiumi liikmekandidaat.