Peamiseks vandenõulaseks peeti Briti diplomaati Robert Bruce Lockharti. Ta oli pärast revolutsiooni Moskvasse saadetud, et seada sisse mitteametlikud suhted bolševikega. Ta sõlmiski üsna lähedased suhted esimese välisasjade rahvakomissari Trotskiga ning tema asetäitja ja hilisema mantlipärija Georgi Tšitšeriniga.
Lockhart on meenutanud, et elas tookord kõrvuti meestega, kes töötasid kaheksateist tundi ööpäevas, kes olid haaratud samasugusest eneseohverduse ja asketismi vaimust nagu puritaanlased ja varased jesuiidid.
Kuid Inglismaal suhtuti Lockharti teadetesse skeptiliselt, tema informatsiooni ei usutud. Keegi Briti välisministeeriumi ametnik on öelnud: „Võimalik, et härra Lockhart andis meile kõlbmatuid nõuandeid, kuid meid ei saa süüdistada selles, et me oleksime neid järginud.”
Ka sel raskel ajal elas Lockhart Moskvas mõnusat elu, suurema osa ajast veetis ta oma kuulsa armukese paruness Budbergi juures.
Robert Bruce Lockhart on meile jätnud huvitava kirjelduse Tšekaa esimehest: „Dzeržinski oli korrektsete maneeride ja rahuliku kõnelaadiga mees, kuid huumorimeel puudus tal täiesti. Kõige tähelepanuväärsem oli tema silmavaade. Silmad olid sügaval pealuus, neist helkis vastu fanatismi külm leek. Ta ei pilgutanud kunagi silmi. Tema silmalaud tundusid olevat halvatud.”
Lockharti kuulas üle Janis Peters, kes tol ajal oli Tšekaa esimehe asetäitja.
Lockhart on kirjutanud: tõestamaks, et teda oli revolutsioonieelse Venemaa vangikambreis piinatud, näitas Peters talle oma sõrmeküüsi. Tema käitumises ei reetnud miski seda ebainimlikku koletist, kelleks teda muidu peeti. Peters rääkis Lockhartile, et iga surmaotsusele antud allkiri tekitavat temas lausa füüsilist valu.
„Ma arvan,” kirjutas Lockhart, „et see oli tõsi. Tema loomuses oli paras annus sentimentaalsust, kuid ta oli siiski fanaatik, ta järgis bolševike eesmärke kohusetundega, mis ei lubanud tal halastust tunda… See kummaline mees, kes minu vastu millegipärast huvi tundis, oli otsustanud mulle tõestada, et pisiasjades võivad bolševikud olla sama rüütellikud kui kodanlasedki…”
Pärast Bresti rahu sõlmimist, kui oli selge, et Nõukogude Venemaa enam sakslaste vastu sõdima ei hakka, otsustasid liitlased, et bolševikud tuleb kukutada, võimule peab saama uus valitsus, kes alustaks taas sõda Saksamaa vastu.
Esmalt sõlmis Lockhart suhted Boriss Savinkoviga ning saatis Londonisse ka selle esseeride löögirühma juhi plaani: „kõik bolševike juhid tuleb tappa ööl enne Antanti vägede dessandi algust Venemaale”. Inglased ei kavatsenud muidugi revolutsiooni juhte ise tappa, selleks olid olemas kohalikud tegelased.
Esimese maailmasõja ajal oli Briti luure saavutanud suurt edu, seda peeti õigusega maailma parimaks luureametiks. Kuid Venemaal tegutsesid enamasti diletandid. Kahtlemata kõige nimekam neist oli Venemaal sündinud Briti alam Sidney Reilly, avantürist ja fantaseerija.
Dzeržinski trumpas Lockharti ja Reilly üle, ta saatis nende juurde Punaarmee komandöride sildi all kaks lätlastest tšekisti, kes teesklesid, et on revolutsioonis pettunud ja tegid inglastele ettepaneku tappa Lenin ja Trotski. Sidney Reilly arvas, et tappa pole neid vaja, piisab, kui nad naeruks teha – võtta neil püksid jalast ja lasta nad siis aluspesu väel Moskva tänavaile kõndima.
Pärast Petrogradi Tšekaa juhi Uritski tapmist ja atentaati Leninile lõpetati „saadikute vandenõu” ära. Briti saatkond hõivati, Lockhart ja teised diplomaadid arreteeriti, hiljem saadeti nad riigist välja.
Sidney Reilly meelitati 1925. aastal Nõukogude Liitu tagasi, talle lubati korraldada kokkusaamine nõukogudevastase põrandaaluse liikumise juhtidega. 28. septembril tuli ta üle piiri, suundudes tšekistide jälgimise all Moskvasse, kus ta arreteeriti. Ta tunnistas kõike, mida temalt nõuti. Kuid kohut tema üle mõistma ei hakatud: 5. novembril 1925 ta lihtsalt tapeti. Neli tšekisti sõidutasid ta linnast välja, väidetavalt jalutuskäigule, siis aga tulistasid teda selga. Pärast rinda tulistatud kontroll-lasku viidi surnukeha Moskvasse tagasi. Järgmisel päeval maeti ta OGPU Lubjanka sisevangla hoovis maha.
Dzeržinski ajal sai alguse konflikt luure ja diplomaatia vahel, mida pole tänapäevani ära klaaritud.
1921. aasta lõpus kolis välisasjade rahvakomissariaat endise kindlustusseltsi „Rossija” majja aadressil Kuznetski Most 21/5, kus asus kuni 1952. aastani, mil diplomaatidele anti äsjavalminud kõrghoone Smolenski väljaku ääres.
Rahvakomissariaadi hoonest oli GPU (hilisema OGPU) peamajani vaid paar sammu, diplomaadid kutsusid tšekiste pisut irooniliselt „naabriteks”. See nimi kleepus neile külge ja on kasutusel tänapäevani.
Kuid kahe ametkonna suhted polnud üldsegi sõbralikud, seda enam, et Nõukogude Venemaa järjekorras teine välisasjade rahvakomissar Georgi Tšitšerin lubas endale seda, milleks tema järglastel enam julgust ei jätkunud – ta vaidles tšekistidega avalikult ja avaldas nördimust nende töömeetodite üle.
Rahvakomissar Tšitšerin oli üldse pisut ullikese moodi. Ta oli oma tööle andunud idealist, kes läks ajalukku kui traagiline kuju, kes ei suutnudki nõukoguliku eluga kohaneda. See mees, kelle olemuses polnud midagi nõukogulikku, rajas ometi Nõukogude diplomaatia põhialused, mis kehtisid kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni.
Dzeržinskil ja Tšitšerinil oli palju ühist. Nad olid pärit haritud aadliperest, mõlemad olid väsimatud ja kohusetundlikud töörügajad, idealistid, kes olid oma üritusele andunud. Kuid nende seisukohad kommunismi rajamise teedest olid väga erinevad.
8. märtsil 1925. aastal kirjutas Dzeržinski solvunult poliitbüroo liikmele Grigori Zinovjevile: „OGPU jaoks on alanud väga raske aeg. Töötajad on surmväsinud, mõned on lausa hüsteerikas. Kuid partei ladvikus on mõned tegelased hakanud kahtlema OGPU vajalikkuses (Buhharin, Sokolnikov, Kalinin, kogu välisasjade rahvakomissariaat).”
Tšitšerin nimetas oma peamiseks sisevaenlaseks Kominterni. 20. aastatel oli Nõukogude Liidul kaks poliitikat: riiklik poliitika, mida ajasid välisasjade rahvakomissariaat ja Tšitšerin, ning Kominterni poliitika.
Kominterni ja Nõukogude Liidu juhtide üleskutsed alustada maailmarevolutsiooni, nende lubadused toetada proletariaadi relvastatud ülestõuse ja nende varjamatu abi kommunistlikele parteidele õõnestasid Nõukogude diplomaatia püüdeid muu maailmaga normaalselt suhelda.
Näiteks toetas Moskva raha ja relvadega saksa kommuniste, sest uskus, et maailmarevolutsioon algab just Saksamaalt. Samal ajal tegi Moskva valitsus koostööd Saksamaa valitsusega ja Reichswehriga, kes neid kommuniste hävitas.
Teiseks vaenlaseks pidas Tšitšerin GPU-d:
„GPU juhte ei talunud ma seepärast, et nad olid ebaausad, kavaldasid ja valetasid alalõpmata, püüdsid meid petta, ei täitnud lubadusi ja varjasid meie eest fakte… Välismaalaste arreteerimised, mida meiega ei kooskõlastatud, tekitasid miljoneid rahvusvahelisi intsidente, mõnikord selgus paljude aastate pärast, et mõni välismaalane oli ebaseaduslikult maha lastud (välismaalasi ei tohi ilma kohtuta hukata), kuid meile sellest ei teatatudki.
GPU käitub NKID-iga nagu klassivaenlasega… Neil on kohutav süsteem muudkui arreteerida kõiki, kel on välissaatkondades isiklikke tuttavaid… Veel hullem, nad püüavad arreteerimise ähvardusel pidevalt sundida või meelitada saatkondade teenijaid, uksehoidjaid, autojuhte jne., et need hakkaksid GPU informaatoriteks… Mõned meie kõige hiilgavamad ja hinnatumad kirjanikest pooldajad välismaal on saanud meie vaenlasteks, kuna GPU hirmutas nende tuttavaid ja nende naiste sugulasi, sundides neid andma GPU-le informatsiooni…
GPU sisejälitus NKID-is ja meie välisesindustes ning minu enda, saadikute ja esinduste töötajate järel spioneerimine käib kõige totramal ja barbaarsemal kombel…”
Skandaalid kahe ametkonna vahel puhkesid igal sammul, Tšitšerin oli nördinud, et tšekistid ei respekteerinud välisasjade rahvakomissariaati.
1921. aasta märtsis arreteerisid tšekistid NKID-i töötaja, süüdistades teda spionaažis. Dzeržinski teatas sellest Leninile, kuid ei öelnud midagi Tšitšerinile. Rahvakomissar