Mis te arvate, kas Stalin võis ta ära mürgitada?” küsis Nadežda Aleksejevna. „Arste ma ei kahtlusta. Nemad armastasid Gorkit ega oleks suutnud seda teha.”
Ma vastasin, et ei usu mürgitamist. Ma püüdsin tema kahtlusi hajutada. Kuid ausalt öeldes minu argumendid teda eriti ei veennud. Mulle jäi mulje, et ta usub ikkagi mürgitamist. Ja kuidas siis mitte uskuda, kui kõik Gorki viimaste elupäevade faktid näisid seda kinnitavat.
Pärast seda vestlust mõtlesin ma kaua faktidest, mida Nadežda Aleksejevna oli mulle rääkinud, kaalusin neid ja tulin lõpuks järeldusele, et tal oli õigus. Inimene, kes suutis korraldada Kirovi ja paljude teiste oma sõprade tapmise, võis loomulikult tappa ka Gorki. Seda enam, et Gorki segas teda…
Stalin oli mulle mitu korda öelnud:
„Ma ei mõista, miks Gorki ennast opositsionääridele külge haagib? Ta taotleb kogu aeg nende edutamist juhtivale tööle.”
Stalin võis muidugi Gorki tappa, nagu ta oli tapnud miljoneid inimesi. Kuid fakte, mis kinnitaksid, et Gorki tapeti, et ta ei surnud loomulikku surma, siiski ei ole. Ja tegelikult polnud Stalinil tarviski kiirendada kirjaniku surma, sest viimastel eluaastatel oli Gorki teda oma sulega tugevasti aidanud.
Paremtrotskistliku bloki kohtuprotsess algas 1938. aasta märtsis. Peamiseks kohtumõistjaks oli NSVL Ülemkohtu sõjaväekolleegiumi esimees, armee sõjaväejurist Vassili Ulrich. Süüdistaja oli NSV Liidu prokurör Andrei Võšinski.
Kohtualuste pingil istusid endine poliitbüroo liige ja „partei lemmik” Nikolai Buhharin, endine valitsusjuht Aleksei Rõkov, endine siseasjade rahvakomissar Genrihh Jagoda, endine keskkomitee sekretär, viimastel aastatel aga välisasjade rahvakomissari asetäitja Nikolai Krestinski, endine Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu liige ja endine väliskaubanduse rahvakomissar Arkadi Rosengolts ja teised kogu riigis tuntud inimesed, samuti mitu tuntud arsti. Meedikuid süüdistati selles, et paremtrotskistliku bloki ülesandel olid nad teadlikult lasknud surra oma kuulsatel patsientidel: Menžinskil, Kuibõševil, Gorkil ja tema pojal Maksim Peškovil. „Mõrtsukaist arste” oli juhtinud Jagoda.
Prokurör Võšinski rääkis kogu oma ilukõne jõuga selle kohta nii: „Jagoda esitab oma kavala mõtte: saavutada surm, nagu ta ütleb, haiguse läbi… Tekitada haiges organismis mingi nakkus… aidata mitte haiget, vaid seda nakkust, ja saata haige niiviisi hauda.”
Arstid rääkisid, kuidas Jagoda oli neid oma kuritegelikku võrku püüdnud.
Levin. „Ta tegi mulle väga kalli kingituse: andis mu käsutusse suvila Moskva lähedal… Ta teatas tolliametnikele, et mind võib välismaalt ilma läbivaatuseta tagasi lasta… Ma tõin sealt asju oma naisele ja oma poegade naistele… Ta ütles mulle: Maks (Gorki poeg Maksim Peškov – L. M.) pole mitte lihtsalt tühine inimene, ta osutab ka isale halba mõju…” Seejärel ta ütles: „Kas te teate, millise asutuse juht teiega räägib? Mina vastutan Aleksei Maksimovitši elu ja tegevuse eest, ja seepärast, kui on vaja kõrvaldada tema poeg, ei tohi te selle ohvri ees peatuma jääda.” Ta ütles veel: „Kui teid sellises asjas usaldatakse, siis te peate seda hindama. Te ei saa sellest kellelegi rääkida. Keegi ei usu teid. Usutakse mind, mitte teid.”
Levin „tunnistas”, et tappis Menžinski ja Maksim Peškovi, seejärel aga olevat Jagoda nõudnud temalt uue kuriteo toimepanekut.
,Jagoda ütles: „Noh, nii, te sooritasite need kuriteod, te olete mul nüüd täiesti peos, nüüd tuleb teoks teha palju tõsisem ja tähtsam asi, tuleb tappa Gorki… Te saate tasu uue võimu ajal…”
See oli esimene „arstide kohtuasi”. Teise algatas Stalin juba päris oma elu lõpus, kuid ei jõudnudki seda lõpule viia, sest suri enne ära.
Ja mõlemal juhul uskusid inimesed jutte „mõrvararstidest”ning kandsid meelsasti keelt tuttavate arstide peale. Üks näide. „Nõukogudevastase paremtrotskistliku bloki” kohtuasja raames mõisteti kohut ka funktsionaalse diagnostika instituudi professori, Kremli ravi- ja sanitaarvalitsuse konsultandi Pletnjovi üle. 1938. aasta 8. märtsil saatis kunstide komitee esimees Platon Keržentsev kirja Molotovile ja Võšinskile:
„Seoses D. Pletnjovi kohtu alla andmisega pean ma vajalikuks meelde tuletada sm. F. Dzeržinski surma asjaolusid.
Pärast südameatakki pandi ta lamama istungitesaali kõrval olevasse tuppa. Paari tunni pärast lubasid arstid tal oma korterisse minna. Kui ta koju jõudis ja voodi kohale kummardus, kukkus ta maha ja suri.
Teatavasti on aga inimesel pärast südameatakki keelatud igasugune liigutamine (eriti on aga keelatud kõndida ja kummarduda).
Dzeržinski juurde kutsutud arstide seas oli ka Pletnjov. Lubades sm. Dzeržinskil kõndida, tappis Pletnjov ta sel moel.”
Kohtualuseid süüdistati selles, et nad moodustasid vandenõulaste rühma, mida nimetati „paremtrotskistlikuks blokiks” ja mis oli seadnud endale eesmärgiks spioneerida välisriikide kasuks, tegelda kahjurlusega, diversioonidega, terroriga, NSV Liidu sõjalise võimsuse õõnestamisega, NSV Liidu lagundamisega, eraldades sellest Ukraina, Valgevene, Kesk-Aasia vabariigid, Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaani…”
Kohtualused kinnitasid varmalt neid süüdistusi.
Buhharin. „1934. aasta suvel ütles Radek (Karl Radek oli keskkomitee ja Kominterni täitevkomitee liige – L. M.) mulle, et Trotski oli juba lubanud teha sakslastele terve rea territoriaalseid järeleandmisi, sealhulgas ka Ukraina. Kui mälu mind ei peta, siis olid seal ka territoriaalsed järeleandmised Jaapanile.”
Krestinski. „Kord ühe vestluse ajal nimetas Tuhhatševski mulle mitut inimest, kellele ta toetub: Jakir, Uborevicius, Kork, Eidemanis (nimekad Nõukogude väejuhid, nende saatuse juurde tuleme järgmises peatükis – L. M.). Seejärel alustas ta juttu vajadusest pööret kiirendada… Pööre oli plaanitsetud ajale, kui Saksamaa tungib Nõukogude Liidule kallale…”
Rosengolts. „Tuhhatševski nimetas tähtaja, arvates, et 15. maiks õnnestub tal pööre teoks teha… Üks variant oli selline, et rühmal sõjaväelastel on võimalik koguneda tema korterisse, tungida siis Kremlisse, hõivata Kremli telefonijaam ja tappa juhtkond…”
Krestinski. „Trotski tegi mulle ettepaneku… teha Reichswehri juhile Seecktile ettepanek, et ta annaks Trotskile regulaarselt rahalisi subsiidiumeid… ja kui Seeckt palub osutada talle teenet spioneerimise osas, siis võib seda ka teha. Ma tõstatasin küsimuse Seeckti ees, nimetasin summa 250 000 marka kullas aastas. Seeckt oli nõus…”
Peamine tunnistaja Jagoda vastu oli julgeoleku major Pavel Bulanov, endine NKVD sekretariaadi ülem ja endise rahvakomissari esimene abi, kes oli olnud Jagoda täielik usaldusalune. Kolleegide hinnanguil oli Bulanov tallalakkuja, kes jaotas tabatud salakaupa ja arreteeritutelt konfiskeeritud väärisesemeid kõrgema juhtkonna liikmete vahel.
Kohtus rääkis Bulanov, et Jagoda olevat kartnud, et uus rahvakomissar Ježov võib välja selgitada tema rolli Kirovi tapmise organiseerimisel ning oli otsustanud Ježovi tappa.
„Kui Jagoda oli siseasjade rahvakomissari ametist vabastatud, võttis ta käsile kabineti ja nende ruumide mürgitamise, mis asusid selle naabruses, neis NKVD ruumides, kus pidi hakkama töötama Nikolai Ježov.
Ta andis ise mulle korralduse valmistada mürki, ja nimelt võtta elavhõbedat ja lahustada seda happes. Ma pole keemik ega tea ka meditsiinist midagi, võib-olla ajan ma mõne nimetuse segi, kuid ma mäletan, et ta hoiatas väävelhappe eest, põletuste, lõhna ja muu eest…
Ma täitsin Jagoda käsu ja valmistasin lahuse. Kabinetti, kus pidi hakkama töötama Ježov, samuti naabruses asuvaid ruume ning põrandariideid, vaipu ja kardinaid pritsis selle lahusega Savolainen (NKVD töötaja) minu ja Jagoda juuresolekul. Ma täitsin pudelid selle lahusega ja andsin need Savolainenile. Tema pritsis seda pulverisaatoriga. Ma mäletan, et see oli metallist balloon kummipirniga. Pulverisaator seisis Jagoda tualettruumis, see oli välismaine.”
Selline fantastiline lugu jättis kaasaegsetele