Taimedes esineb inuliin sageli koos teiste fruktosaanidega – inuliididega –, mille molekulmass on võrreldes inuliiniga väiksem (koosnevad 10–12 fruktofuranoosi ahelast). Vees lahustuvad inuliidid paremini kui inuliin.
1.5. VETIKATEST TOODETUD SAADUSED
1.5.1. ALGIINHAPE JA SELLE DERIVAADID
Acidum alginicum
Algiinhape
Alginic acid (ingl). Кислота альгиновая (vn)
Keemiline koostis. Algiinhape on vetikate rakuseina koostisaine, koosnedes peamiselt D-mannuroonhappe jääkidest, mis on omavahel seotud β(1,4) – sidemetega; vähemal määral sisaldab algiinhape β(1,4) – sidemetega seotud L-guluroonhappe jääke. Molekulmass on vahemikus 35 000–1 500 000.
Omadused. Algiinhape on külmas veel lahustumatu, kuigi pundub selles ja seob enesega mitu kaaluosa vett; lahustub pisut kuumas vees. Orgaanilistes solventides ei lahustu. Leelismetallide hüdroksiidide või ammooniumi- ja magneesiumisoolade lahustega reageerides moodustab alginaate (vastavaid sooli), mis on vesilahustuvad ja annavad kolloidlahuseid. Algiinhappe soolad teiste metallidega vees ei lahustu.
Tootmine. Algiinhapet toodetakse peamiselt Jaapanis, USA-s, Kanadas, Šotimaal jm pruunvetikatest (Macrocystis pyrifera (L.) Arardh.) ja lehtadru liikidest (Laminaria spp.). Vetikad kogutakse, kuivatatakse ja peenestatakse. Seejärel ekstraheeritakse taimset massi lahjendatud naatriumkarbonaadilahusega. Järgneb puhastamine lisanditest ning naatriumalginaat saadakse kas vesilahusest etanooliga sadestamisel või vees lahustumatu algiinhappe või kaltsiumalginaadi tekitamise ja edasise töötlemise kaudu.
Kasutamine. Alginaate, eriti nende naatriumisoolasid kasutatakse emulgeerivate, paksendavate, kleepivate ja stabiliseerivate omaduste tõttu abiainetena farmaatsiatööstuses (kreemid, salvid, tabletid jm), aga ka muudes tootmisvaldkondades.
Agar
Agar
Agar (ingl). агар (vn)
Agar
Tootmine. Agarit saadakse mõningatest punavetikatest (hõimkond punavetiktaimed – Rhodophyta). Põhiliselt kasutatakse toormena nii Vaikse kui ka Atlandi ookeani rannikualadel levinud perekonna Gelidium (35 % kogutoodangust) ja Gracilaria liike. Põhitootjad on Jaapan (annab kuni kolmandiku kogutoodangust), Uus-Meremaa, Austraalia, LAV ja teised Lõuna-Aafrika riigid, Argentina, Tšiili, Hispaania, Portugal, Korea ja USA. Agarit on alates 1960. aastatest toodetud ka Eesti rannavetes (Väinameres) kasvavast agarikust. Selle nimetuse all tuntakse järgmisi punavetikaid: Furcellaria fastigiata ja F. lumbricalis.
Jaapanis saadakse agarit kultiveeritavatelt vetikatelt. Osa punavetikatest koguvad sukeldujad, samuti lähevad käiku mõõna ajal kuivale jäänud või ka tugeva tuulega randa puhutud punavetikad.
Vetikad kuivatatakse ja neid ekstraheeritakse keeva, pisut hapustatud veega. Seejärel viskoosne lahus jahutatakse ja pressitakse läbi traatvõrgu, saadud niitjas aine puhastatakse korduva külmutamise ja ülessulatamise teel ning pärast jääkvee eemaldamist kuivatatakse. Moodsama tehnoloogia järgi peenestatakse algselt saadu helbeliseks massiks, mis kuivatatakse kuuma õhu käes.
Keemiline koostis. Tööstuslikus saaduses on u 90 % agarit ja u 10 % vett. Agar on vetikate polümeer, mille põhiline komponent on agaroos (ligi 70 %). Viimane on keemiliselt lineaarne neutraalne polüsahhariid ja koosneb D-galaktoosi jääkidest, mis C1-C4-sidemete abil moodustavad monomeerse ühendi. Teisiti öeldes koosneb agaroos 3,6-anhüdro-L-galaktoosi ja L-galaktoosi jääkidest. Teine olulisem koostisosa on agaropektiin (20 %), mille ehitusse kuuluvad asendis C6 sulfateeritud D-galaktoosi jäägid seotuna C1-C3-sidemega ning uroonhape. Tegemist on väävelhappega osaliselt esterdatud ühendiga. Molekulilt on agaropektiin seega agaroosist keerukam ning nõrgalt happeliste omadustega.
Omadused. Tulenevalt tootmisviisist eristatakse maailmaturul kolmesugust agarit. Ühel juhul on tegemist kollakasvalgete, omavahel kokkukleepunud niitide kimpudega, mille „niitide” läbimõõt on u 4 mm ja pikkus u 60 cm. Teisel juhul on agar maailmaturul helbelise massina. Kolmandaks esineb agar pulbri vormis.
Agar on limaja maitsega, kahvatu või nõrgalt kollaka tooniga, poolläbipaistev, sitke ja raskesti peenestatav aine, mis muutub kuumutamisel hapramaks. Külmas vees agar pundub ja vaid väike osa temast lahustub. Agarist keeva veega valmistatud lahus tardub jahtumisel tahkeks želeetaoliseks massiks.
Kasutamine. Agar pundub seedetraktis (ei seedu ega imendu), suurenenud sooleseina venitus aktiveerib reflektoorselt soole motoorikat, kiirendades seeduva toidumassi edasiliikumist sooltes, mistõttu suur osa veest ei jõua jämesoolde tagasi resorbeeruda. Kasutatav kroonilise kõhukinnisuse ravis. Omaduse tõttu maos punduda tekitab agar täiskõhutunde, seetõttu kasutatakse seda saledusdieetides.
Agarit kasutatakse ka mikrobioloogiliste söötmete ning marmelaadi valmistamisel. Farmaatsias tarvitatakse tablettide valmistamisel abiainena. Puhast agaroosi ja agaroosi derivaate kasutatakse geelelektroforeesis ja kromatograafias, eriti biokeemilistes analüüsides (nt proteiinide lahutamiseks).
Carragenum
Karrageen
Chondrus, carrageen, irish moss (ingl). карраген, ирландский мох, жемчужный мох (vn)
Karrageen
Tootmine. Karrageeni toodetakse nagu agaritki punavetikatest, eriti liigist Chondrus crispus ja kuigivõrd ka liigist Gigartina stellata (Gigartinaceae). Vetikaid kogutakse peamiselt Iirimaa põhja- ja looderannikult, aga ka Ameerika idarannikult. Iirimaal kogutakse neid sügisel, Ameerikas kogu suve jooksul. Vetikad laotatakse pleegitamise eesmärgil maapinnale ning hoitakse mõned nädalad päikese käes, selle aja jooksul kastetakse nad 4–5 korral merevees märjaks ja asetatakse taas kuivama. Karrageen eraldatakse kuivast vetikamassist ekstraheerimise teel ja pärast lahuse töötlemist kuivatatakse.
Keemiline koostis. Sarnane agariga. Karrageen sisaldab vähemalt viit galaktaani, mis on tuntud karragenaanide nimetuse all. Viimased erinevad üksteisest 3,6-anhüdro-D-galaktoosi jääkide arvu ning sulfaatrühmade arvu ja asendi poolest. Erinevate karragenaanide kvantitatiivne sisaldus sõltub vetikate arengufaasist. Mineraalainetest on karrageenis üsna palju leelismetallide soolasid.
Omadused. Pleegitamata vetikad on värvilt purpurpunased kuni pruunid, pleegitatult on nad kollakasvalged ja poolläbipaistvad. Tallus on neil 5–15 cm pikk ja kujult väga varieeruv, sagedamini lintjas või lehvikukujuline. Külmas vees karrageen pundub, ligikaudu pool sellest lahustub aeglaselt külmas vees, keetmisel suureneb lahustuvus 75 %-ni. Karrageeni vesitõmmis (keedis) annab jahtumisel želeetaolise massi.
Kasutamine. Karrageeni tarvitatakse paksendajana ning sideainena hambapastades, laialdaselt ka toiduainetööstuses ja tehnikas.
1.6. KUMMILIMAD JA LIMAAINED
Kummilimad ja limaained on polüsahhariidide derivaadid, mis koosnevad pentooside ja heksooside, aga ka nende oksüdatsiooniproduktide – uroonhapete – jääkidest. Uroonhapete jääkidest esineb suur osa sageli kaltsiumi- ja magneesiumisooladena. Kummilimade ja limaainete hüdrolüüsil vabanevad seega sahhariidide segu ja uroonhapped. Erinevalt tärklisest pole nende ehitus teraline ning nad ei anna joodilahusega reageerides sinist värvust.
Kui