Jää hüvasti, mr. Shakespeare. Teet Kallas

aga mul tekkisid äkki mingid halvad eelaimused. Äkki sa ei sõidagi? Ikkagi demokraatia, nagu ütles Tillak. Ta ise ka… on ta enne sind kuhugi kaasa kutsunud? Ma ei ütle, et ta kardab, aga… Ei, see kõik on natuke imelik.”

      Jaan pööras pilgu aknasse. Ta ei ütelnud midagi. Tal ei sobinudki midagi ütelda. Astrid mõistis niigi kõike. Tal hakkas häbi.

      Vaevalt küll, et ükski Vabariigi Peaminister veel kunagi tuleb mõttele koolmeistrist provintsikirjanikku Jaan Ploompuud kuhugi isiklikult kutsuda. Seda kutset sai käsitleda ainult üheselt. See oli preemia, see oli tunnustus. Või kui ta polnud seda ega teist, siis oli see loteriivõit. Saatust ei tohtinud narrida.

      Astrid lõi käega ja hakkas heleda häälega naerma.

      „Jumal küll! Ma olen sinust tervelt kaheksa aastat noorem, käitun aga nagu mõni ebausklik vanamoor…”

      Tõsinenud Jaan tõmbas nüüd püksid jalga, pintsaku selga, kontrollis rahakoti sisu ja asetas mõned kümnekroonilised lauaservale.

      „Minul ei kulu seal vist kuigi palju. Voodikoht ja küllap roadki on kroonu poolt. Suitsu ma ei tee ja võib-olla ei võta isegi kärakat…”

      Siis ei pidanud ta aga vastu, naeratas heledalt ja lihtsameelselt nagu külapoiss, ta oligi sünnilt külalaps, nagu oli seda ta ka Astrid, kõik me oleme pärit maalt, kõik me oleme hingepõhjas kohtlasevõitu külalapsed, kes igatsevad magusat laadasaia ja kukekommi, kiidusõna ja peasilitust, aga seda juttu oli Jaan millalgi ammu-ammu Astridile sosistanud, improviseerinud, oma sõnasuutlikkusega edvistanud – nimelt siis, kui see juba kergelt vanapoisiohtu veider koolmeister oma harva, ent see-eest kaitsetult kauni külapoisinaeratusega juba lõplikult tüdruku südamesse oli omaks võetud… ja nüüd, sügavas keskeas, sajandi lõpul, aastatuhande lõpul, võttis see vahepeal tublisti vananenud, ent endist viisi armas mees tal kahe käega tugevasti õlgadest ning vaatas läbi oma paksude prilliklaaside talle sügavasti silma.

      „Narrike. Ma ju armastan sind. Ja Randot ka. Rohkem meid ju polegi.”

      Nende elus oli olnud väga vähe reise ja veel vähem lahusolekuid.

      Siis läks Jaan rõdule seisma. Seal oli kindlam kui toas. Tuba lõhnas ikka veel tehislõhnu. Ta vaatas kaugele. Ta nägi mitmes toonis metsasiile, lehtpuid ja okasmetsa, ta nägi tüünet järvepinda ja valgete pilvede peegeldust sellel. Ta nägi kaugel teisel pool järve sõitmas autosid, nende seas ka üht vana punast „Žigulit”. Ta võttis selle teadmiseks, sest mõne aja pärast pidi see auto tema rõdu all peatuma. Ta nägi kõike ega näinud midagi.

      Jälle mõtles ta igavikust. Ühe tabamatu irdhetke vältel tundus talle vähimagi põhjuseta, et ta on igaviku mõistatusele jälile saanud ja valmis seda defineerima. Aga ei, see polnud kuidagi võimalik, see oli absoluutne mõttetus. Igavik on igavik on igavik – ja punkt. Seletamatut seletavad vaid suurusehullud.

      Kui ta nägi Tillaku autot oma tänavanurgale pööramas, astus ta tuppa ja leidis naise siinsamas rõduakna kõrval seismas. Astrid naeratas. Ometi olid ta silmad ärevad.

      „Peaasi, et sa elusalt tagasi tuled…” ütles ta ja puhkes kõheldes naerma. „Noh, mine nüüd!”

      6

      Mõnikümmend viimast kilomeetrit tuli neil sõita lääne suunas, seega otse karmiinpunasesse loojangusse.