Juba Pilleriin tuligi, oranži ümbrispaberiga paks köide ettesirutatud kätel. Tüdruk oli õhevil. Kuni ta kaarti täitis ja paberitega sekeldas, lõi Jaan raamatu lahti ja jõudis 530-dalt leheküljelt lugeda:
„Mõnd uhkeks teeb ta kunst, mõnd sünnipära,
mõnd varakus, mõnd jälle kehajõud,
mõnd õnnestavad rõivad, karrasära,
mõnd jaht, head hobuse- ja koeratõud…”
Rohkem polnud talle Shakespeare’i sonettide jaoks aega antud.
Ta tähelepanu äratas midagi muud ja piisavalt tavatut. Algul silmanurgast, siis juba otsekohese huviga jäi ta vaatama kaht valepeal sisenenud meest. Nood tammusid avastendide ees. Üks stend kandis nime „Kodukandi kirjanikke”. Seal tolmasid teiste seas ka kolm Jaan Ploompuu jutukogu. Jaani mäletamist mööda oli see näitus püsinud puutumatuna vähemasti neli aastat. See oli tegelikult lihtsalt üks säärane vana mööblitükk, mis kedagi ei seganud ja mida keegi ei märganud.
Aga nüüd uurisid kaks meest seda süsteemse huviga.
See selleks, aga need mehed olid politseinikud. Mõlemad noored, vibajad ja kohmakad.
Selline pilt oli lugemissaali jaoks tõesti midagi uut.
Pilleriin pöördus umbusklikult politseinike poole. Pool tosinat lugejat tõstsid samuti üksmeelselt ja häiritult pead. Aga Jaani habemesse tekkis heasoovlik muhelus. Mõnus oli vaadata oma noore riigi noori korravalvureid, kel kenad mundrid seljas ja kõrvalestad lapselikult roosad. See pilt sisendas usku ja lootust.
Asi edenes, riik tugevnes. Juba külastasid raamatukogu politseinikudki.
Jaan pani Shakespeare’i seitsmenda köite tasakesi kinni. Ja kuulis samas tahtmatult politseinike kahekõnet.
„Kuule, tuleb välja, et see Grigori Datunov on eesti kirjanik? Kes oleks võinud arvata,” imestas üks.
„Mitte mingi hinna eest,” ütles teine ja kirjutas midagi märkmikku.
„Vähe sellest,” ütles Ploompuu, köhatas hääle puhtaks ja jätkas sõbralikult: „Gregori, nagu me teda hüüame, elab põhiliselt maakodus. Linnas liigub ta harva – tema on rohkem loodusemees. Ta on rahvuselt venelane, kuid valdab lõunaeesti murrakuid paremini kui ükski teine eesti kirjanik. Veel on kriitika kinnitanud, et Gregori on üks meie kirjanduse parimaid stiliste.”
„Ah nii…?” tänas üks politseinik. „Te andsite meile väärtuslikku infot.”
„Pole tänu väärt,” ütles Ploompuu.
„Te paistate asja tundvat,” lausus söakam korravalvur. „Ehk oskate meid veelgi aidata? Me otsime üht kodanikku ja kuna teda tööl, kodus ega suvemajaski polnud, andis ta abikaasa meile nõu siia sisse astuda.”
„Püüan kindlasti, kuigi pole kindel, et…” alustas Ploompuu elavalt. Ta hääl oli nüüd lahti läinud, tuhm kõla kadunud, turi sirgeks tõmbunud, ta oli nüüd heas jutuvormis nagu mõnes õnnestunud koolitunnis. Ta tajus endal inimeste huvilisi pilke. Ta tunnetas ilusa raamatulaenutaja vaikset vaimustust.
„Me otsime härra kirjanik… ee, üks silmapilk… härra Jaan Ploompuud, jah, just,” ütles politseinik märkmikku kiigates.
Jaani suu vajus lahti. Esimene reaktsioon oli tumm hirm. Mis muud kui refleks vanadest aegadest, mil veel miilitsat ja iseäranis julgeolekut sai kardetud. Oma ebameeldivad kogemused mõlemaga olid temalgi olnud. Mingi sekeldus kadumaläinud karvamütsi ümber, mingid õpilaste seas ringeinud masinakirjatekstid… Aga siis läks tume lumm üle. Härra kirjanik Ploompuu tõmbus erksalt kikki.
„Soo-soo?” muheles ta silma kissitades. „Pean vist patu üles tunnistama. Mina see mees olengi.”
Politseinikud vahetasid üllatunud ja kergendunud pilgu. Alles nüüd märkas Jaan Ploompuu, et noormeeste näod olid piisavalt murelikud ja isegi veidi higised.
Üks politseinik võttis nüüd mapist valge ümbriku.
„Meid on volitatud… See, et… Me peame selle kirja teile käest kätte üle andma,” ütles ta.
„Allkirja vastu!” lisas teine.
Nende erutus nakatas Jaanigi.
„Härra Ploompuu… Te olete ju ikka Eesti Kirjanike Liidu liige, eks?” küsis söakam politseinik. „Meil paluti seda igaks juhuks täpsustada. Millegipärast.”
„Seda küll,” kinnitas Jaan. Mõtles järele ja naeratas malbelt: „Ma vist nägin ennist teie autot tänaval. Te sõitsite minust kaks korda mööda.”
„Täiesti võimalik,” nõustusid noored politseinikud. „Kahjuks ei osanud peatuda. Järgmine kord oleme targemad. Nii et paluks siia nagu allkirja või nii,” ulatati talle mapp. Jaan kirjutas hetkegi kõhklemata näidatud reale oma nime. Oma riik ja oma politseinikud ei saanud oma kirjanikule halbu sõnumeid tuua. Ta jõudis kviitungit meenutaval paberil märgata teistki allkirja: see oli järve taga elava Ullo Tillaku jõuline autogramm.
„Kui see millegipoolest oluline on,” rääkis ta pastakat kinni klõpsatades, „siis Gregori on meie kandis kõige staažikam liidu liige.”
„See on huvitav küll,” ütles üks politseinik. „Meie täidame vaid korraldust, aga ma ei mõista… kuidas tema siis ära unustati?”
„Asi on nimes, usu mind,” ütles teine. „Ka minul on ebaharilik nimi, Ponitowski, ma olen natuke poola päritolu või nii ja ma saan neist asjadest hästi aru! Mulle ei tahetud omal ajal hästi kodakondsustki anda, mäletad küll! Selle asjaga on meil üle pakutud.”
Oli näha, et sellele noormehele meeldis intelligentne ja probleemikas suhtlemine.
„Jah, aga kiri,” meenutas Jaan Ploompuu vaikselt.
„Vabandust, härra kirjanik. Siin see on.”
Politseinikud ulatasid talle aupaklikult ümbriku. See tegu käis neil tõesti nagu mitmuses – üks andis ja teine elas kaasa. Nad ei lahkunud. Nad jäid viisakalt, ent kindlalt paigale. Nad ootasid midagi.
Jaan silmitses ümbrikut. Sellel puudusid küll margid, ilutses aga võimas kolme lõviga vapipitsat. Tema nimi oli trükitud elegantses šriftis. Küllap mingi… laserprinteriga!? Tal hakkas kõhe.
Ja siis märkas ta saatja aadressi.
Jaan muutus väga tõsiseks. Ta langetas pea ja pöördus tunnete varjamiseks ära. Nii palju, kui see saalike võimaldas. Ainult Pilleriin nägi ta õhetavat põsenukki.
Härra kirjanik Jaan Ploompuule oli isikliku kirja läkitanud Vabariigi Peaminister.
Sellel oli märkus: väga kiire.
Kolme hüüumärgiga.
!!!
4
(Märkmeid sellel teemal)
…Fakt on see, et nad on ikka veel olemas.
Nad kirjutasid. Nad kirjutavad. Nad kavatsevad seda teha viimse hingetõmbeni. Nad ei oskagi midagi muud teha.
Neid ei saa tegelikult isegi pensionile saata, kuigi nad vastavasse ikka jõudes pensioniraamatu saavad. Nad kirjutavad ikka edasi ja seda ei saa neile keelata. Nad väidavad, nagu oleks olnud asjade ebatäpne ja subjektiivne ülesmärkimine või olematute asjade väljamõtlemine nende elutöö, missioon, kohustus. Kunstist pole võimalik kedagi pensionile saata, väidavad nad upsakalt! Nad kinnitavad, et „kuna meie väike rahvas idefintseerub ennekõike läbi keele”, keelekasutuse tippresultaat on aga muidugimõista kirjandus (belletristika: proosa, luule, dramaturgia ja muu säärane), siis sõltub sellest koguni meie rahva püsimine ja jätkumine. Ei rohkem ega vähem! Nende enesekindlus on isegi omamoodi liigutav.
Olgu!