Piiks!
Melody Carver tõmbus oma vanemast õest Candace’ist eemale ja kaevus baklažaanikarva diivani nurka. Ta vajutas telefoni „mängi”-nuppu ning oli järjekordseks ähvarduseks valmis.
“Tikk-takk … tikk-takk … tikk-takk …”
Sõnum oli täpselt samasugune nagu eelmised. Melody ekssõbratari Bekka Maddeni salvestatud ja iga kuuekümne minuti järel Melody iPhone’ile saadetud sõnumid meenutasid kõhedusttekitavalt, et neljakümne kaheksa tunnisest armuajast oli alles veel vaid kakskümmend kolm.
Bekka eesmärk oli lihtne: püüda kinni roheline koletis, kes kooli tantsupeol tema kallima Brettiga miilustas ja hiljem poissi traumeeris. Või õigemini tahtis ta, et Melody talle selle koletise kinni püüaks. Ja aega oli Melodyl selleks pühapäeva õhtul kella kümneni. Kui ta hakkama ei saa, paneb Bekka internetti üles video, kuidas Jackson Jekyll moondub D.J. Hyde’iks. Siis saaks ka poisist „tagaotsitav”. Ja üle kõige maailmas soovis Melody Jacksonit kaitsta. Aga ta oli “koletisega” kohtunud. Tegelikult oli too kogemata Melodyle esimesel koolipäeval särtsu andnud. Ja kui kogu kaelapoltide, rohelise naha, õmbluste ja elektri värk välja arvata, oli Frankie Stein täiesti normaalne. Kui paks meigikiht ning nunnalik rõivastus maha võtta, oleks ta tegelikult isegi ilus.
Lõhandikku Carverite maja taga valgustas järjekordne välgusähvatus. Kärgatas kõu.
“Ahhhh!” kiljatasid Candace ja Melody.
Teleripilt vilkus ja selgines … vilkus ja selgines.
“Uhh! See on nii kümme tuhat aastat tagasi!” Candace virutas sametpadjale rusikaga. “Ma tunnen ennast nagu koopainimene.”
Frustratsiooni järeltõuked virdasid Melody diivaninurga suunas. “Ma ei usu, et neil kümme tuhat aastat tagasi HDTV oli.”
“Miks sa ei kuula?” Candace nügis oma pediküüritud jalaga Melody reit. “Ma ei räägi telekast.”
“Millest sa siis räägid?” küsis Melody ja pööras esimest korda õhtu jooksul oma tähelepanu suurele õele.
Candace’i, kel oli seljas tolmuroosa kimono, ümbritsesid riideribad, jäätisepulgad, sipelgapesasuurused beebipuudrikuhjad ning kausitäis midagi, mis nägi välja nagu hangunud mesi. “Ma räägin sellest lollakast vahatamiskomplektist! See on nii primitiivne.”
“Mis ajast saati sa ise oma jalgu vahatad?” pani Melody imeks ja vaatas, kas talle on tulnud ehk teisi sõnumeid või säutse, mis selle põgusa mõttevahetuse ajal märkamata võisid jääda.
“Sellest ajast, kui linna ainuke korralik salong koletisedraama tõttu laupäeval uksed kinni otsustas panna.” Candace määris säärele paksu kihi vaha ning kattis selle valge nelinurkse riideribaga. “Kui seda varsti lahti ei tehta, on Salem tõesti õige pea kohutavaid koletisi täis.” Ta hõõrus riideriba tarmukalt. “Oled sa üldse näinud neid tüdrukuid meie koolis? Ma ütlesin ühele tšikile, et tema mohäärpüksid rokivad minu arust täiega, ja tead, mida ta mulle vastas?”
Mööduva patrullauto otsiv prožektorikiir libises üle Carverite elutoa palkseinte. Politseinikud jahtisid haikala järjekindlusega Frankie Steini. Melody nokkis oma karedaid küünenahku. Kui kaua ta veel rahu suudab säilitada? Tunni? Terve öö? Kuni Bekka järgmise audio-ähvarduseni? Kell tiksus. Aeg hakkas otsa saama.
“Mel.” Candace torkas teda uuesti varbaga. “Tead, mida ta ütles?”
Melody kehitas õlgu. Ta ei suutnud mõelda millelegi peale Jacksoni ja ohu, millesse poiss satub, kui ta ei suuda välja mõelda, kuidas Bekkal video lekitamist takistada – mõnel muul moel kui Frankiet üles andes. Mingil kavalal ja nutikal ja …
“Ta ütles: “Ma ei kanna mohäärpükse!”” Candace sirutas käe ja võttis jalal olevast vaharibast kinni. “Ja tead, miks ta seda ütles? Sest tal oli seljas miniseelik, Melly! Miniseelik! Vaene tüdruk oli nii karvane!” Candace sulges silmad ja tõmbas. “Aaaaahhh! Karv läks!”
Piiks!
“Mis nüüd?” küsis Candace ja raputas punetavale nahale beebipuudrit.
Melody vaatas telefoni. Sõnum Jacksonilt.
JACKSON:KAS NÄGID UUDISTES POLITSEI JOONISTUST FRANKIEST?
MELODY:EI. TELEKAS JAMAB TORMIGA.
JACKSON:NAGU PULMAKLEIDIS YODA.
Melody itsitas.
“Mis on? Mis sulle nalja teeb?” küsis Candace ja heitis oma pikad blondid lained juuksemodelli graatsiaga üle ühe õla.
“Ei midagi,” mõmises Melody, vältides õe roheliste silmade küsivat pilku. Hoidis ta Candace’i teadmatuses selleks, et teda kaitsta? Või tegi ta seda enda proovilepanemiseks? Et näha, kas ta suudab selles keerulises olukorras hakkama saada – ja ehk isegi võidukas olla – ilma oma kartmatu ja veatu õe abita. Melody polnud kindel.
MELODY:IDEID?
JACKSON:EI, AGA ME PEAME MIDAGI VÄLJA MÕTLEMA. KUI BEKKA FILMI NÄITAB, SAADAB EMA MU LONDONISSE TÄDI JUURDE ELAMA.
Uudis rebestas Melody sisemust vahariba tõmbejõuga. Kuigi nad olid üksteist tundnud vaid kuu aega, ei suutnud ta Salemit ilma Jacksonita ette kujutada. Ta ei suutnud midagi ilma Jacksonita ette kujutada. Armastuse keeles oli Melody I-täht ja Jackson tema täpp, või vastupidi. Koos olid nad tervik.
MELODY:RÄÄGIME BEKKAGA! EHK KUI ME ANUME …
JACKSON:TA ANNAB LIIGA USINALT INTERVJUUSID. TA ON IGAL POOL INTERNETIS JA TV-S. TA EI JÄTA ENNE, KUI FRANKIE KÄTTE SAAB. BRETT ON ŠOKIS. IKKA VEEL HAIGLAS. TÄIEGA HOITAKSE SILMA PEAL. HULLUMAJA! YOUTUBE VÕLTSITUD KOLETISEKLIPPE TÄIS.
Melody sisemust rebestas järjekordne vahariba. See info ajas teda veelgi rohkem närvi. Ta peab end diivanilt üles ajama ja midagi tegema. Välja mõtlema, kuidas Jacksoni video Bekka telefonist kustutada ja …
Esiuks paiskus lahti. Majast uhkas läbi külm tuulehoog. Sellele järgnes äikesemürin.
“Ahhhh!” karjatasid tüdrukud jälle. Candace vehkis paaniliselt jalgadega õhus, põlved kaetud kortsus valgete riideribadega.
“Kes on valmis lauamänguõhtut veetma?” hõikas nende ema oma pruunikaskuldset Louis Vuittoni vihmavarju enne sisseastumist kuivaks raputades. “Meil on UNO, “Alias” ja “Monopol”,” teadustas ta ning tõstis köögi kraanikaussi kaks märga Targeti poekotti ja neli Nordstromi oma. Ainus asi, mida endine personaalne ostuassistent jälestas rohkem kui helesiniseid sokke mustade pükstega, oli veeplekiline puitpõrand.
Lauamänguõhtu?liigutas Candace tummalt suud.
Melody kehitas õlgu. Ka tema kuulis sellest esimest korda.
“Kuidas oleks üks rasvavaba õhuke pitsa igaühele?” küsis Beau, nende igipäevitunud ülitrimmis isa. Ta tuli Glory järel, käes kiirtoidukott ning näol küll-meil-kõigil-saab-olema-lõbusnaeratus.
“Isa hakkab juustu sööma? Mida me tähistame?” hõikas Candace sohvalt.
Glory tuli ja ulatas kummalegi tüdrukule pruuni UGG-kirjaga kingakarbi. “Püüame kogu sellest keelutunni-värgist lihtsalt parimat võtta. Võtame vabalt, juhuks kui see peaks olema meie viimane õhtu elavate seas.” Ta pilgutas Melodyle mänglevalt silma, andes mõista, et tema arvates oli kogu koletisejaht vaid väikelinna müügistrateegia konservide, pudelivee, taskulampide ja patareide mahaparseldamiseks loiu majandustegevuse tingimustes. Aga selle kandiga kohanemise vaimus olid vanemad otsustanud kaasa mängida.
Candace kergitas karbikaant ja kiikas ettevaatlikult sisse. “Mäh? Sa ütlesid alati, et UGGid on mägilaste plätad. Ja et ükski naisterahvas ei tohiks iial neid kanda.”
“See