Plokipoiss. Isa, poeg ja autism. Keith Stuart

jätkates siis endisel toonil, et tardumusest vabaneda. „Mis sa vahepeal teinud oled?“

      „Ei midagi erilist: tööl käinud, Dani hiigelsuurt telekat vaadanud.“

      „Ära „Kodumaa“ uut hooaega küll vaata, see on täielik pask.“

      „Pagan, ma ei teadnudki, et sa seda ilma minuta vaatad!“

      „Ma teen sulle hoopis suure teene.“

      „Kui ma koju tagasi tulen, siis võiksime hakata vaatama mõnda Skandinaavia krimidraamat, mida kõik viis aastat tagasi suure põnevusega jälgisid.“

      Piinlik vaikus. Võib-olla oli vara seda öelda.

      „Mina küll ei kujuta ette, millal see juhtub, Alex,“ ütleb Jody siis. „Ma ei suuda praegu sind siin taluda.“

      „Ma tean. Vabandust. Ma tegelen sellega. Lihtsalt, et tore oleks koju tagasi tulla. Kas või selleks, et sa telekast mingit jama ei vaataks.“

      Jody naeratab sunnitult.

      „Sa oled kogu aeg nii hajevil ja kauge,“ sõnab ta. „Ja kui me räägimegi, siis ainult … tülitseme. Ja see teeb kõik ainult hullemaks. Mäletad, kui me ükskord sinu ema juurde sõitsime, kui Sam alles väike oli? Auto läks tee peal katki ja Sam nuttis ja ulgus tagaistmel, ja väljas oli pime ja sadas vihma. Meie aga lihtsalt …“

      „Meie laulsime „Väikse merineitsi“ laule, õiges järjekorras. Mina laulsin rehvi vahetades laulu „Vee all“.“

      „Ja me tulime ilusti toime, eks. Tulime toime. Ja meil oli lõbus. Aga enam meil lõbus ei ole. Hoopis vastupidi.“

      „Ma olen surmväsinud. Kogu see töö ja magamatus ja …“

      Saan samal hetkel aru, et ma poleks pidanud seda ütlema.

      „Issand jumal, hakkad jälle pihta!“ ütleb Jody. „Sa muudkui räägid, et tööl peaks varsti kergemaks minema, aga seda ei juhtu ju. Sa oled töölt koju jõudes stressis, terve nädalavahetuse stressis ja lähed siis jälle stressis tööle. Ma ei suuda seda enam taluda ja Sam samuti mitte. Sa pead selle probleemi kuidagi lahendama.“

      „Ma tean, ma tean, aga …“

      „Ei, Alex, ei mingeid agasid. Sa pead midagi ette võtma või sa ei saa koju tagasi tulla. Ma mõtlen seda tõsiselt!“ Jody püüab nuttu tagasi hoida, kuid ma kuulen seda tema hääles ja näen tema silmades, nendes suurtes pruunides silmades, mis mind kümme aastat tagasi ära võlusid. Need silmad ei varja midagi, need suured pupillid, mis on tumedad nagu öö. Ja ma ei suuda seda taluda. Seda, mis kohe saama hakkab.

      „Sa pead midagi töö suhtes ette võtma. Ja ENDA suhtes. Ja eelkõige pead sa midagi George’i suhtes ette võtma. Kas kuuled?“

      Sel hetkel tajun, et hakkan samuti nutma. Sest see on see kohutav lahkumisvalu, mis, kuigi veidi nõrgem kui enne, pulbitseb endiselt pealispinna all nagu suur tektooniline plaat. Ja korraga on mul hea meel, et Samil on Xbox, millega mängida, et ta ei peaks seda kõike jälle nägema.

      Õhtul läheme Daniga kohalikku pubisse Old Ship, mis asub Dani maja nurga taga. Pubi näeb välja nagu üksik reliikvia selle kandi industriaalsest minevikust oma punastest pudenevatest telliskividest fassaadiga, mis on otsekui teotuseks pubi ümbritsevatele uutele klaasist ja terasest betoonehitistele. Sees kössitab paar vanameest, koerad taburetijalge ees magamas. Mõnda neist me tunneme. Frank ja Tony töötasid kuuekümnendatel sadamas koos, vedades laevadelt lasti tohutu suurtesse laohoonetesse. Neile meeldib baarileti ääres istuda ja rääkida joviaalselt lugusid õudsetest tööstusõnnetustest. Ja siis on siin veel Alfie, kes iga kahe nädala tagant pühapäeviti rock’n’roll’i-diskot teeb, jalas 1957. aastal ostetud sinised seemisnahast kingad, mis on sama kulunud nagu ta pealagigi. Nurgas istub vana Sid ja mängib endaga malet, pooleliitrine Guinness küünarnuki kõrval. Nii mõnigi mees on teinekord pahaaimamatult Sidi laua juurde lonkinud, talle õlale patsutanud ja end mängima pakkunud, saades vastuseks valju vandumise või lihtsalt eemalelükkamise.

      „Jeerum küll,“ ütleb baarmen sellistel puhkudel. „Ärge segage Sidi, kui ta malet mängib.“ Räägitakse, et ta mängib oma surnud naise vaimuga. Võib-olla tahab ta lihtsalt vaikselt omaette olla.

      Nagu selle asukadki on pubi räämas jäänuk möödunud aegadest, kuid erinevalt kõigist nendest majadest, mille teenindamiseks see kunagi ehitati, on see tõenäoliselt arhitektuurimälestiseks tunnistatud. Nüüd seisabki see siin uhkes üksinduses ja ainsateks püsikundedeks on järjest kahanev hulk pensionäre, kes mäletavad aega, kui siin veel ainult ridaelamud olid. Ja lisaks meie Daniga. Me käime siin sellepärast, et õlu on odav ja siin saab ehtsaid kartulikrõpse. Sadamat ümbritsevates suurte kettide veinibaarides ja bistroodes ei saa kuskil enam kartulikrõpse. Seal serveeritakse tilluke kausitäis oliive ja küsitakse selle eest viiekas. Suur tänu, Euroopa, see on sinu süü.

      „Räägi, mis sa täna tegid?“ küsin ma Danilt ja luristan klaasipõhjast viimaseid õllepiisku.

      „Möllasin oma Maciga,“ vastab Dan. Tal on Apple Maci viimane mudel, millel on hästi suur monitor, ilmselt veebikujunduseks või muusika produtseerimiseks või … jumal teab, milleks.

      „Kas sul mingi naine ka praegu on?“ küsin siis.

      „Eh, praegu mitte. Ma olin mõnda aega Nikkiga koos, aga see läks kuidagi imelikuks kätte ära.“

      Nikki töötab väikses disainistuudios, millele Dan aeg-ajalt vabakutselisena tööd teeb. Stuudio töötajad on peaaegu kõik varajastes kahekümnendates mehed, kes ostavad ainult Hollisteri ja Urban Outfittersi brändiriideid, välja arvatud irooniliste sõnumitega vintage-T-särgid, mida nad hangivad hingehinna eest eBayst. Ja kõik nad on Nikkisse armunud, sest ta on neist kolm aastat vanem, imeilus ja suurepärane Photoshopi disainer. Tüübid võistlesid omavahel salaja, kes saab Nikki välja kutsuda, aga siis tegid nad selle vea, et kutsusid Dani ühte sotsiaalmeedia reklaamikampaaniat kujundama. Vaesed jobud, Dani kõrval polnud neil enam mingit šanssi.

      Dan näeb omamoodi kena välja. Tal on lühikesed tumedad juuksed ja päevitunud hirvesilmne nägu. Pealegi on tal kaasasündinud stiilitunnetus, mis ei piirdu ümber teksaste, liibuvate särkide ja mütsidega, millega kõik ta töökaaslased ringi käivad. Tema istub tööl, seljas hoopis kootud palmikutega kampsun, triiksärk ja mustad puuvillased püksid. Kõik värvid, kangad ja lõiked, mida ta kannab, sobivad omavahel nii hästi, et ta võiks vabalt moeajakirja pildistamisele minna. Dani isiklik sarm ületab aga kõik piirid. Seda õhkub temast igal sammul, sumisedes nagu ohtlikult ülekoormatud vooluring.