„Tere,“ ütlen ma hädiselt.
Mõlemad tõstavad pilgu ja on kergelt šokeeritud.
„Oi, tere, Alex,“ ütleb Clare. „Me just rääkisime sinust.“
„Ma kuulsin,“ vastan ma. „Kas ma võin korraks Jodyga paar sõna rääkida?“
„Muidugi, ma pidingi just minema hakkama. Jody, näeme pärast, eks!“
Jody noogutab vaikides. Võtan istet. Ta sõrmitseb kohvitassi kõrval olevat tühja suhkrupakendit.
„Clare teab ilmselt kõike?“ ütlen ma.
„Jah, Alex, ma olin endast väljas ja pidin mõne sõbraga rääkima. Meie ju ei räägi. Me ei saa enam niimoodi elada. Ma olen sellest kõigest nii väsinud.“
„Ma tean, ma tean. Mul on lihtsalt töö juures kiired ajad olnud, jube tamp on peal. Anna andeks, et ma olen nii vähe sinu ja Samiga koos olnud ja et ma pole tema eest piisavalt hoolitsenud. See on lihtsalt nii …“
„Raske?“ lõpetab Jody lause. „Jah, Alex! See ongi paganama raske. Aga ta vajab sind.“
„Tead, mõnikord on ta nädalate kaupa okei, eks ole. Ta on siis nii armas. Ja korraga lendab jälle kõik uppi. See on kõige hullem. Just, kui meile tundub, et hakkame kuhugi jõudma. Kõik see ja töö …“
„Oh, Alex, asi pole töös, asi on sinus.“
„Ma tean.“
„Sellepärast ma vajangi pisut aega. Sam ei taha, et me teineteise peale karjuksime. Ema pakkus, et tuleb mõneks ajaks meile, kui ma peaksin abi vajama, ja Clare on samuti olemas. Sina mõtle asjad enda jaoks lõpuks selgeks.“
„Aga Sam? Mis ta koolist saab? Meil on ainult paar kuud aega otsustada, kas panna ta teise kooli.“
Aga Sam? Need sõnad on saatnud kajana kogu meie elu. Sam on kõigi meie murede ja segaduse keskpunkt, mille ümber me oleme suurema osa oma kooselust tiirelnud. Eelmisel aastal ütles lastearst pärast kuudepikkusi teste ja vestlusi, et Sam asub autismispektri häire ülemises otsas. Selles paremini funktsioneerivas ja lihtsamas otsas. Tal on raskusi rääkimisega, ta kardab suhelda, ta vihkab müra ja tal tekivad kinnisideed ning kui olukord teda segadusse ajab või hirmutab, siis ta muutub vägivaldseks. Arst tahtis meile ilmselt mõista anda, et võrreldes teiste vanematega on meil veel vedanud.
Diagnoos tõi meile igatahes kergendust. Lõpuks ometi silt küljes! Kogu see karjumine ja kaklemine kooli minnes; restoranis laua alla pugemine; kallistamisest keeldumine; kõigi sugulaste ja sõprade ignoreerimine ja Jody küljes rippumine. See on autism. Kõik see on autismi süü. Hakkasin autismi pidama otsekui mingiks kurjaks vaimuks, poltergeistiks, deemoniks. Mõnikord elame tõesti nagu „Vaimude väljaajaja“ filmis. Ma ei imestaks üldse, kui ta ühel päeval hakkaks oma peaga ringiratast keerutama ja oksendaks terve toa rohelist löga täis. Vähemalt saaksin siis öelda: „Kõik on hästi, see on lihtsalt autism, ja see roheline löga tuleb ju pestes maha.“ Aga siltide panemisega kogu asi piirdubki. Sildid ei aita magamatuse või vihastamise ja masenduse vastu, kui sind millegagi visatakse või midagi katki tehakse. Need ei aita lapse ja tema elu pärast pideva muretsemise vastu – mis temast kümne, kahekümne või kolmekümne aasta pärast saab. Autismi tõttu ei ole enam mind ja Jodyt, on vaid Jody, mina ja Sami probleem. Just nii ma tunnen. Aga ma ei saa seda välja öelda. Suudan vaevu sellest mõelda.
„Sam ja kõik see …“ ma ei suuda lauset lõpetada, kuid sellest piisab.
„Ma tean. Aga sa vajad abi. Või siis pead ise kuidagi olukorra lahendama. Tule näiteks laupäeval teda vaatama. Vii ta kuhugi välja.“
Näperdan telefoni ja hüpitan seda käes. Näen vaimusilmas Sami pargis nutmas ja minema jooksmas. Väravast välja. Autoteele.
„Vaatame, ma pean võib-olla tööl olema.“
Märkan Jody jääkülma pilku ja vihasööstu kerkimas, hoolimata kohvikus valitsevast sõbralikust suminast.
„Jah, ma tulen,“ ütlen siis.
„Siis räägime koolist ka.“
„Jah, nõus.“
„Nägemist, Alex. Ole tubli.“
„Sina ka. Ja anna andeks. Anna mulle andeks.“
2. peatükk
Ärkan ehmudes üles. Nägin unes oma venda George’i – jälle. Olen üleni higiga kaetud ja ahmin õhku. Sirutan käe Jody järele, kuid tunnen käe all üksnes õhust tühjaks läinud madratsit. Käsi on täiesti surnud. Tõusen paanikas istuli ja liigutan kätt hoogsalt igas suunas, tagudes kasutut jäset vastu seina ja Dani kirjutuslaua jalga. Kulub mitu sekundit, enne kui käsi jälle normaalne on ja ma aru saan, et ma ei ole kodus, vaid hoopis Dani pool, üksinda tühjas toas. Madrats toob kuuldavale haleda „shhhhh“ – häälitsuse, justkui mind vaikselt narrides.
On teisipäeva hommik. Dan laulab vannitoas Taylor Swifti lugu „Shake It Off“ ja ma ei taha isegi ette kujutada, mis liigutused ta esinemist saadavad. Tõusen istukile, sobran kotis riiete järele ja lähen elutuppa, mille klaasuste taga asub pisike rõdu, kuhu Danil on õnnestunud kuidagi mahutada kaks lamamistooli. Elutoa ühes seinas on tilluke kööginurk, kus on pliit, külmkapp, pesumasin ja kraanikauss – kõik lumivalget värvi. Dan ei kasuta neid kuigi tihti. Ülejäänud tuba on sisustatud kaootiliselt Ikea mööbli, koomiksite, videomängupultide ja muusikakeskusega. Ühe seina võtab peaaegu tervenisti enda alla 52tolline LED-telekas. Ekraanil on pausi peale pandud „Grand Theft Auto V“, tulistamisstseen. Kui selle korterelamu kavandanud inimesed näeksid Dani ja kuidas ta siin elab, siis ilmselt lööksid nad üksteisele patsi. Just selline stiilne noor kutt mõlkus neil maja planeerides mõttes. Selline stiilne noor kutt, kes ei hooli sellest, et külmkapi- ja pliidiust ei ole füüsiliselt korraga võimalik avada. Ja kraanikaussi ei mahu isegi pesukauss ära. Dan kasutab selle asemel suurt margariinikarpi. Ja ta ise on rahul, kuna ta ei pese nagunii midagi muud peale kruuside. Ta sööb väljas või siis ostab mõne peene Jaapani nuudliroa või supi koju kaasa. Kurat küll, ma ei saa aru, mismoodi ta ometi on unistuste poissmehe tiitli ära teeninud. Jube on vaadata, kuidas ta elab, pendeldades sihitult erinevate projektide vahel ja hüpates mängleva kergusega üle moodsa majanduse kuristiku. Mina nii ei suudaks. Mitte praegu. Pärast seda, mis George’iga juhtus, läksid mul oma ambitsioonid meelest. Kõik läks mustaks ja erinevad võimalused vajusid mulle peale nagu vanglaseinad. Ülikooliaeg möödus mul otsekui poolunes ja seejärel töötasin erinevatel kindlatel ja igavatel töökohtadel. Danil oli samal ajal igal pool loovagentuurides sõpru, kes palusid tal aidata veebilehti püsti panna, klubisid avada või uute poodide sisekujundust teha. Mul ei ole tegelikult aimugi, milles tema abi seisneb. Samas on ta selline kuradima šarmantne tegelane, nii et sõbrad muudkui helistavad. Bristol on sedasorti linn, kus kogu aeg midagi arendatakse: avatakse uusi kunstikeskusi või transpordikastidest ehitatud pop-up-disainipoode. Igatahes paistab, et Dan tunneb kõiki inimesi ja on kogu aeg sündmuste keskel.
Loomulikult olen ma tema peale väga kade, olen alati olnud, alates seitsmendast eluaastast, kui nende pere meie kõrvale kolis. Kui nad vurasid koobaltsinise viienda seeria BMWga maja ette ja autost koperdas välja viieaastane taibukas ja varaküps Dan, jalas punased teksad ja seljas kollane Lacoste’i polosärk. Emma, George ja mina olime glamuursete naabrite saabudes parajasti aias ning Dan loivas meie juurde.
„Tere, mina olen Dan, mida te mängite? Kas ma võin ka mängima tulla?“ küsis ta venival toonil.
Ja me langesime otsekohe tema lummusesse nagu ka kõik ülejäänud inimesed, kes temaga elu jooksul kokku on puutunud. Mina seevastu … Keda ma nii väga tunnen? Jody sõbrannat Clare’i ja tema abikaasat Matti,