Mõistlik oleks olnud poolakatega läbi rääkida ja seejärel püssitorud rootslaste poole pöörata, kuid Nikoni pealekäimisel läks Aleksei rootslaste vastu sõtta enne, kui oli poolakatega rahu teinud. Rootsi oli arenenud Euroopa suurriik, mis oli Kolmekümneaastases sõjas karastunud – ja Aleksei leidis, et on sattunud ummikusse. Omaette probleem oli Nikon, kes nüüd väitis, et patriarh on tsaaristki kõrgem.
Vihaselt põrnitsev preester ja noor isevalitseja põrkusid avalikult ühel jumalateenistusel. „Sa oled tülinorija talupoeg,” ütles tsaar.
„Miks sa mind sõimad?” küsis patriarh vastu.
Aleksei pidi Nikonit toetama igasuguse usualastele uuendustele avaldatava vastupanu mahasurumisel, aga küllap nurisesid tsaari kaaskondlased patriarhi talumatu upsakuse üle. Aleksei lakkas temaga nõu pidamast, pooleldi austades, pooleldi jälestades seda „hoorapoega”. Olukord muutus halvemaks. Kui Hmelnitski suri, pakkusid poolakad kasakatele paremat tehingut kui venelased ja kasakad vahetasid poolt: 1659. aasta juunis sai Aleksei armee hävitavalt lüüa poolakate-kasakate-tatarlaste koalitsioonilt, kaotades lahingutes ligi 40 000 meest. Ent Nikon, kes oli sõda propageerinud, tundis nüüd mõnu suure valitseja võimutäiusest ja pidas tsaarile loengut, nagu oleks too poisike. Nikon elas suurejooneliselt omaenda poolkuningliku õukonna keskel ning tema 30 000 rubla maksvad rüüd olid vääriskive nii täis, et tal oli raske nendes püsti seista. Käisid kuulujutud tema kloostrites ringi kepsutavatest nõtketest nunnadest.49
Õukondlane pidi mitte ainult kuuletuma monarhi käskudele, vaid ka ette aimama tema sõnastamata soove, selliseid soove, mida monarh ehk isegi endale ei tunnistanud. Tajudes Aleksei pahameelt, ühinesid ka bojaarid äkitselt vaenulikkusega Nikoni vastu. Aleksei ema perekond – Strešnevid – jälestas Nikonit: Simon Strešnev pani lööpjalast mastifile nimeks Nikon ja õpetas looma käpaga patariarhi õnnistust andma, vihjates sellega, milline oli suhtumine patriarhisse tsaari lähiringis.
4. juulil 1658 ei kutsunud Aleksei Nikonit pidusöögile, mis oli korraldatud Gruusia kuninga Teimurazi50 visiidi auks. Nikon saatis ühe oma õukondlastest, vürst Dmitri Meštšerski, asja uurima – kindlasti oli see lihtsalt kahe silma vahele jäänud. Meštšerski leidis Punast treppi valvamas ülemrelvahoidja Bogdan Hitrovo, karjääriredelil ülespoole liikuva õukondlase hüüdnimega Sosistav Soosik, ametisau käes, et pealetükkivat rahvahulka tagasi tõrjuda.51 Ta lõi Meštšerskit rusikaga.
„Sa ei tohi mind lüüa – olen siin ametikohustusi täitmas.”
„Kes sa selline oled?” küsis Hitrovo, kes seda tegelikult väga hästi teadis.
„Olen patriarhi teenistuses.”
„Ära arva endast nii väga palju. Miks me peaksime patriarhist lugu pidama?” Seepeale virutas ta teisele sauaga pähe, nii et Meštšerski läks veritseva peaga tagasi Nikoni juurde. Järgmisena astus patriarhile vastu bojaar, vürst Juri Romodanovski, kes talle ütles: „Sa solvad tsaari majesteetlikkust. Sa nimetad ennast suureks valitsejaks.”
„Tsaar ise andis mulle selle tiitli …”
„Jah,” vastas Romodanovski, „ja nüüd tema tsaarilik majesteet keelab selle.”
Vana vaatemängude ekspert üritas tsaarile avalikult väljakutset esitada, aga see gambiit oleks võinud talle elu maksma minna. Keset Uspenski katedraalis peetavat jumalateenistust teatas ta: „Ma ei saa enam olla teie karjane … Suur valitseja on oma vannet murdnud … Pean selle templi ja selle linna maha jätma.” Jahmunud koguduse ees pani ta seejärel selga mungamantli ja ootas, et tsaar teda ümber veenaks. Kuid Aleksei ei teinud seda. Nikon lahkus uuest Jeruusalemmast. Aga enne seda oli tema käes veel üks kaart.52
Nikoni langemine ei muutnud sõjaõnne. Aleksei ei olnud enam sama mees, kes oli 1654. aastal ristisõda alustanud. Ta tuli tagasi enesekindla sõjapealikuna, kes oli näinud, kuidas poola isandad elasid. Ta andis ühele inglise agendile tellimuse seinavaipade, puude, pitsi, laulvate papagoide ja kuninglike tõldade ostmiseks, et kaunistada oma värskelt luksuslikuks muudetud paleesid, ning võttis tööle mineralooge, alkeemikuid, klaasipuhujaid ja inglasest arsti Samuel Collinsi, kes peagi märkas, et „ta hakkab muutma oma õukonda ja hooneid väärikamaks, ehtima oma tube seinavaipadega ning kavandama lõbustuste maja rajamist”. Ta võttis tööle 2000 uut välisametnikku, reformis armeed ja uuris ballistikat, juhtides Venemaad oma salajaste asjade ameti kaudu.
Kui bojaarid koidikul peetavad jumalateenistused maha magasid, pani ta nende nimed kirja, laskis nad kokku koguda, käed selja taha siduda ja nad koos riietega jõkke heita, kus nad oleksid võinud kergesti uppuda või surnuks külmuda. „See on teie autasu,” naeris ta, „selle eest, et eelistasite magada oma naise kaisus, selle asemel et tähistada selle õndsa päeva ilu.” Ta pidas sellist despootlikku hirmutamist oluliseks ja kirjutas oma sõpradele: „Olen võtnud kombeks igal hommikul õukondlasi tiiki kasta. Ristimine Jordanis on hästi tehtud. Ma kastan neli või viis, mõnikord tosin korda vette neid, kes minu ülevaatuse ajaks kohale ei ilmu.”
Ent need mängud olid tapvalt tõsised. Ta pani vanad bojaarid paika. Kui ta pidi edutama sellist vana vusserdajat nagu vürst Ivan Hovanskit hüüdnimega Lobalõug, siis tegi tsaar seda, „ehkki kõik nimetavad sind lollpeaks”. Ta noomis leebelt Sosistavat Soosikut Hitrovot selle eest, et too pidas poola seksiorjadest koosnevat haaremit, aga tema oma äiapapa Miloslavski ajas teda täiesti raevu: Aleksei käskis tal seksist loobuda või ruttu abielluda.
Nüüd kaldus sõda katastroofi suunas. Poolakad ja rootslased sõlmisid omavahel rahu, ja nii sai Poola koondada oma jõud Venemaa vastu. Aleksei armeed löödi puruks, tema vallutused Liivimaal võeti tagasi ning peagi oli tema vusserdajast kindral Hovanski, Lobalõug, kaotanud ka suure osa Ukrainast. Hoolimata kehvadest väljavaadetest õnnestus tsaari võimekal äsja edutatud ministril, Pihkvast pärit vaesel aadlikul Afanassi Ordin-Naštšjokinil 1661. aasta juunis rootslastega Kardises rahu sõlmida. Aleksei pidas duumaga nõu. Seal teatas härjalik Miloslavski, et kui tema ülemjuhatajaks määrata, tooks ta Poola kuninga ahelais Venemaale.
„Misasja!” hüüdis Aleksei. „Sinul mühakal on jultumust hoobelda oma oskustega? Millal oled sa iial relva kandnud? Räägi meile õige neist toredatest lahingutest, milles sa oled võidelnud! Vana narr … Või on sul ülbust mind jultunult pilgata?” Ta haaras vanamehel habemest kinni, lajatas talle vastu nägu, lohistas ta kuldkambrist välja ja lõi ukse tema taga pauguga kinni.
Naštšjokin53 soovitas mitte üksnes rahu Poolaga, vaid tõelist liitu või lausa uniooni, mille puhul Aleksei võiks olla Poola kuningas. Aga samal ajal oli tema kindralil vürst Grigori Romodanovskil raskusi Ida-Ukraina alleshoidmisega. Kui tal hästi läks, siis Aleksei kiitis teda, aga kui ta ebaõnnestus, sai ta tsaarilt maruvihase epistli, mille peale tal kindlasti juuksed peas püsti tõusid: „Issand Jumal tasugu sulle sinu kuratliku teenimise eest … kolmekordselt neetud ja häbiväärne kristlaste vihkaja, tõeline saatana poeg ja kuradite sõber, sa langed põhjatusse hauda selle eest, et sa neid vägesid ei saatnud. Pea meeles, reetur, kes sind edutas ja autasustas ning kellest sa sõltud! Kuhu on sul end peita? Kuhu on sul põgeneda?”
Sõjakoormat tundis ka rahvas.54
25. juulil 1662 oli Aleksei koos oma perega jumalateenistusel tsaari armastatud Kolomenskoje palees Moskva lähistel, kui tohutu suur rahvahulk hakkas nõudma tema äia Miloslavski pead, sest teda kui varaameti juhti vihati raha vasega devalveerimise