Rapsakas, pööre, järsk külgkiirendus ja siis natuke õõtsumist. Judge oli laeva õigetpidi keeranud, Maa helesinine kera oli ikka kõrval, aga nüüd oli all mootori suunas. Nende toolid, mis vahepeal olid end atmosfääri takistuse järgi valepidi keeranud, keerasid end „tavalisse” kiirendusasendisse tagasi.
„Muide, 450 sekki ei ole veel läbi, aga juba on 0,3 g-d,” kommenteeris Longhorn. „Ma ei oleks tahtnud seal enam ringi ronida. Ja miks sa laeva alles nüüd pöörasid?”
„Tegelikult saaks seal hädaga ronida veel terve minuti.” Judge oli enda kohta hämmastavalt tõsine. „Ma hoidsin seda meelega niipidi, et kaitse paigal oleks. Kui me poleks seda minema saanud, oleksin keeranud koos sellega. Saad aru, ma oleksin keeranud koos sellega ka siis, kui me poleks kõiki kinnitusi lahti saanud – et ehk rebib ülejäänud lahti ja ei lenda minema koos poole katusega… Ära küsi – hea, et nii läks. Muide, selle mootori ja laeva kombinatsiooni aerodünaamikat ei ole keegi läbi arvutanud. Ma ei tea, kui suur saab olema atmosfääripiduse kiirendus, seega ma ei tea, mis kiirusel me maapinnani jõuame.”
„Seega sa ei tea ka seda, kuhu me üldse satume?” ohkas Longhorn.
„Tseilon on õnneks üsna suur.”
Auklik kabiin hakkas laulma nagu orel, millel pool tosinat klahvi kinni kiilunud. Tegelikult oli seda juba Longhorni sisenemise ajal aimata olnud, kuid tasapisi oli lärm valjenenud.
„On see ohtlik?” küsis Longhorn. „Ma mõtlen, et kui omal ajal Columbia ära põles, oli sel ainult üks väike auk kaitsekattes.”
„Need vanad süstikud olid selles mõttes absurdse konstruktsiooniga, et neil pidi kaitstud olema praktiliselt kogu pind. Sellepärast ongi eelis sellistel kosmoseaparaatidel nagu minu oma, kus on üks konkreetne kaitsekilp ja muu on selle taga. Mootor on ka üks kaitsekilp, mis peab taluma kolmekümne kuni viiekümne tuhande kraadist plasmat – selline on väljuva gaasi temperatuur nii-öelda tööalas.”
Undamine kasvas kriiskeks, kiirendus surus neid toolidesse.
„Tegelikult on see mootor alles poolel teel,” urises Longhorn. „Ikka peame kaasas kandma tonne ja tonne sodi, millega me ei tee muud, kui kuumutame seda reaktori tuumas. Leelismetalle – odav, lihtne vedelal kujul hoida ja saab Alfvéni lainega ostsilleeriva plasmapudeli iseennastsäilitavaks… Kui saaks tööle avatud tuumaga termotuumareaktori! Või kui saaks kas või lõhustumisjäägid otse välja! Saad aru, kui keemilisel raketil on eriimpulss 400, siis meie jurakal on see 10 000, otse lõhustumisel töötaval võib see olla üle 100 000-e ja avatud termotuumareaktoril 2,5 miljonit! Tõsi, siis ei tohiks sellega enam üldse atmosfääris lennata. Praegusega ka ei tohi, aga see pole veel nii hull… Kurat, ma näen, kui palju selle juures ära annaks teha. Kui algeline see on. Olgu, osa juppe, nagu ma avastasin, juba on minu tehtud… Ma tahaksin teha kogu ülekande ringi, tõenäoliselt on võimalik tseesium-liitiumi segus saada sekundaarne lõhustumine, ja võimalik, et sama skeemiga saab isegi triitiumi kasutamisel mingit efekti, aga see nõuaks hoopis teise konfiguratsiooniga mesondifuusorit…”
„Sa teed seda kõike, ära muretse,” pressis Judge läbi hammaste. „Me maandume, meid korjatakse üles, sõda saab läbi ja me asume jälle tööle…”
Neil kummalgi ei olnud üldse kerge rääkida, sest kiirendus oli kasvanud peaaegu 3 g-ni. Ja muidugi polnud neil vaja üldse rääkida, Longhorn sai suurepäraselt aru, et nad plädisevad niisama, püüdes hoida mõtteid eemal parasjagu toimuvast, kuid ega see teda ei takistanud.
„Kss mmtri a rrdn kkk nnn prrrm vvvvv hlvmm?”
„Kas mootori aerodünaamika on parem või halvem?” pidi see tähendama, aga ega Longhorn poleks sellest ise ka aru saanud.
Merepind vuhises nende kõrvalt mööda. Lained näisid olevat siinsamas, ehkki asukohamäärang näitas, et nad on veel kümnekonna kilomeetri kõrgusel. Longhorn leidis kaardi, kust selgus, et neil on saareni veel õige mitusada kilomeetrit. Kummatigi ei osanud ta kiiresti muutuvate numbrite põhjal peast arvutada, kas nad lendavad sinnani või mitte. Skafandris saab ka vee all mõnda aega elada, aga rõhku vaakumiskafander ei kannata ja pole üldse kindel, kui palju rõhuregulaator oskab järele häälestuda ja kas keegi on mõelnud sügavuses sobiva gaasisegu peale…
Kui nad muidugi üldse kokkupõrkel ellu jäävad. Ta avastas, et kiirust on veel kaks kilomeetrit sekundis, ja talle tundus, et nad võivad niimoodi saarest ülegi lennata… Rumalus. Judge arvutas – arvuti abil – parasjagu sedasama ja nüüd näitas kursiarvutus, et nad rammivad rannikumägesid. Longhorn luges sekundeid ja oli üle juba rahutuks muutumise staadiumist – ehk siis sisemiselt väga paanikas, mis sest, et proovis seda mitte välja näidata –, kui Judge lõpuks kiirendushooba vajutas.
Kiirendus kasvas 7, siis 8, 9, 10… 12 g-ni. Ja lakkas siis järsult. Saabus kaalutus. Longhorn luges välja, et nad seisavad rannikumadala kohal kilomeetri kõrgusel õhus. Suhteliselt seisavad, sest see paarsada meetrit sekundis ei tundunud pärast kosmilisi kiirusi enam üldse mainimisväärsena. Metallkolakas aga teatavasti õhus ei seisa – kaalutus tähendas tegelikult seda, et nad kukuvad, lihtsalt kukuvad maa suunas. Longhorn hakkas jälle rahutuks muutuma, kui metsas juba palja silmaga puud eristatavaks muutusid. Jälle näis Judge alles viimasel hetkel kiirendushooba vajutavat. Longhorn sai aru, mida ta teeb – nende suhteline kiirus jõudis nulli ja seejärel saabus taas kaalutus, ehk nad hakkasid kukkuma.
Viimane kiirendus ei olnud enam väga järsk, kuigi see katkes paar korda, tekitades suurel ja jõhkral kiigel kiikumise tunde. Siis jäi kiirendus püsivaks ja Longhornil kulus õige mitu sekundit taipamiseks, et see ei ole enam mootor, et see on Maa ühtlane raskuskiirendus ja see tähendab, et nad seisavad maapinnal. Et nad on maandunud. Tõepoolest, ta ei pannud seda maandumise momenti tähelegi.
Ootamatult lülitas Judge veel korraks mootori sisse. Kirjadest ekraanil oli näha, et nad liiguvad külje suunas ja laskuvad siis uuesti maha. Seekord sai Longhorn aru, et maandumistõuke sõid ära tooli amortisaatorid, laev ise ikkagi võpatas maandudes.
„Miks sa seda tegid?”
„Hakkasime sulanud pinnasesse vajuma,” mühatas Judge. „Õnneks oli siin mets ja siledam ala.”
Longhorn vaatas ringi. Ta oli suurema osa ajast jälginud visuaalset kujutist, kuid pärast seda, kui Judge esimese vabalangemise järel nii sajakonna meetri kõrgusel tuumamootori käivitas, oli kujutis asendunud valge suitsu ja leekidega. Nüüd oli ta vahtinud arvutisimulatsiooni, kuid sellel olid ju vaid markeeritud pinnad. Visuaalne kujutis aga näitas ikka veel peamiselt tupruvat suitsu ja illuminaatorist välja vaadata ei tasunud üldse, ilma abivahenditeta oli nähtavus alla paari meetri.
Too visuaalne kujutis, mis kombineeris kõiki sagedusalasid, näitas nende ümber veidrate koonusjate teivastega kaetud pinda. Longhorn taipas korraga, et need on puude põlevad jäänused; temperatuur oli endiselt kaheksasaja Kelvini ringis (ca 500 °C), kuigi see langes kiiresti. Ja lisaks oli ümbrus kergelt radioaktiivne.
„Kui erinev see on filmide ettekujutustest,” ütles Longhorn rohkem nagu iseendale. „Siia ei saa õige pikkade tundide jooksul keegi ligi tulla. Ja me ise ei saa ka kuhugi. Muide, kas meil üldse mingeid käsirelvi on?”
„Hee, mina seisma püssiga valves, kuni tark valge mees laeva remontima,” mühatas Judge. „Laser on, mis sa veel tahad? Liiga palju ulmefilme vaadanud… Alati võib ju mootori sekiks sisse lülitada. See aitab tõenäoliselt ka moskiitode vastu – et need meile malaariat ei annaks. Sellised moskiitod, mis skafandrist läbi nõelavad…” Ta ajas end püsti. „Muide, meil peaksid siin kusagil vedelema mingid ellujäämispakid selleks ebatõenäoliseks juhuks, kui kuidagi õnnestub Maale sattuda nii, et laev terveks ei jää. Ma ei tea, mis nende sees on. Kuidas reaktoriga on?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».