Lahkulöömislahingud. Kuu Ordu 2061. aasta sõja teine raamat. Siim Veskimees. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Siim Veskimees
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Боевая фантастика
Год издания: 2012
isbn: 9789949504084
Скачать книгу
vaikis veel mõned minutid ja puhkes siis kõledalt naerma. „Ja mis nüüd edasi? Mul oleks tahtmine mingi ilge sitt korraldada.”

      „Selle võimaluse lasime me käest sel hetkel, kui ma otsustasin, et kõige lihtsam on sulle asjad selgeks teha jõhkral ja otsekohesel meetodil. Ühendus ju katkestati ja praegu ilmselt nutavad nad seal NSA-s lauda märjaks.”

      „Kas sa arvasid, et…” König näis raevu koguvat.

      „Jäta,” viskas Krüger tüdinult. „Ma tahtsin sind säästa. Sa oled täna kaotanud väga palju, teisalt poleks olnud aus sulle mitte öelda. Mida sa minu asemel oleksid teinud?”

      Reniard

      „Scott, sa peaksid tõesti minema.” Hideaki tõstis kõheldes käe, langetas selle teise õlale ja raputas teda. „Sa lähed siin ainult hulluks. Teed mingi lolluse ja tapad enda. Keda sa sellega aitad? Mitte kedagi. Ei meid ega Lizi ega lapsi.”

      „Nad võivad juba surnud olla. Nad võivad iga hetk surra. Mõni nendest värdjatest võib iga hetk lihtsalt ligi astuda ja…”

      „Jah, aga me ei tea seda. Ja siin tõmblemisega teed sa ainult kahju. Endale ja meile. Mine Yasminiga kaasa. Vaata, et ta saab ilusti Milla juurde. Ja kui sa ei suuda teisiti, tule siia tagasi. Nüüd on vaenlastel jälle mõtlemisainet ja lahingulennud on natukeseks ajaks peatatud. Me saame lennata. Saame inimesed siit ära ja sõdurid siia. Me ei ründa enne ööd.”

      Scott oleks nagu õhust tühjaks lastud. „Ja sa ei kavatse mingit alatust, mingit trikki, kuidas mind kinni hoida? Mitte siia tagasi lasta?”

      Hideaki krimpsutas nägu ja vaatas Reniardi poole.

      Reniard krimpsutas ka nägu. Ja vaikis ta sellepärast, et ei saanud sõna suust. Jah, too vanaldane teadlane oli tüütu. Ja ka suhteliselt kasutu. Mõnel muul ajal oleks Reniard ta sealt kõhklemata minema löönud, kuid… See oli viha, ärrituse, raevu… ta ei osanud sellele nimegi anda, see oli kõige kurja ja tumeda keeristorm, mis tahtis ta puruks rebida, sest iga kord, kui ta seda õnnetut meest nägi, tulid ta silme ette ema ja Ameli… Ja kõik see loomalik raev suundus mujale, suundus nende vastu, kes Scotile seda teinud olid, ja too surmkahvatu, punaste silmade ja verele hammustatud huultega väga väsinud mees tundus vennana, keda tal kunagi polnud olnud.

      Jäi vaid abitus. Mida ta proovis suruda asjalikkuse, külma kalkuleerimise raamidesse. Mida ta üritas kui finišijoonele pingutav jooksja esiplaanil hoida – kui ma ei tee ühtki viga…

      Ta võttis end kokku ja raputas pead. „Alati võib midagi juhtuda. Kopter võidakse alla lasta. Aga ausõna, midagi sellist ma ei organiseeri. Me lasime lahti kuulujutu, et võtame pantvangiks kõik need külad, kust märatsejad pärit on. Nad muide ise nimetavad end ülestõusnuteks. Praegu toimub suurem põgenemine ja loodame, et õhtuks on siit kõik peale eriüksuse läinud. Mõnes mõttes mõjus see hästi, et tuumalööke hakati vahetama. Rune küll kukkus peaaegu alla, eks ole. Nüüd saab viimanegi saastakott aru, et asi on tõsine. Enne õhtut ei juhtu midagi.”

      „Vii Yasmin Milla juurde, vaata, et neil kõik korras oleks, pese end puhtaks ja tule tagasi,” jätkas Hideaki.

      „Kas nad saavad üldse aru, et asi on tuumasõjaks kasvanud? Kes neile ütleb?” Scotile tegelikult paistis väga meeldivat millelegi muule mõelda…

      „Mosambiigi tuumaseent nad nägid lihtviisiliselt. Välgatust ka. Meie oma tekitas tervel rannikul paraja põrutuse ja tsunami, nii et ega selleski suhtes kahtlust ei ole, kel vähegi aru peas. Lühidalt, need, kes olid vaid kaasajooksikud, tüdinevad ära. Me lubasime neile isegi vaba minekut… Aga eriüksustel on omad käsud.”

      Scott mõtles natuke aega, pilk uitamas beežikal kivilagendikul, mille all ta pere…

      „Ehk tuleb mõistus koju? Ehk on selleks ajaks, kui sa tagasi jõuad, asi läbi?”

      „No olgu, eks ma siis lähen…”

      Reniard peaaegu kadestas teda, kui ta seal Yasmini õlgadest hoides kopteri poole läks. Ta mõtles ähmaselt, kas tasub organiseerida nii, et ta tagasi ei tule, kuid raputas siis omaette pead. Ta ei olnud kindel, kas ta ise tahab seda sõda üle elada, nii et mis õigust oli tal sellele vennasele keelata võidelda oma kallite eest?

      Longhorn

      Arvata veerandmegatonnise termotuumapommi plahvatuse sähvatus ei põletanud läbi laseri sihtimisoptika vaatavaid silmi jäädavalt pimedaks lihtsalt sellepärast, et tegelikult oli see, mida Longhorn nägi, kõigest kujutis. Küll aga võis peaaegu näha masina sisemisi skeeme.

      „Persse! Persse! Persse!” Judge keeras laeva need viimased paar kraadi ja siis tabas neid lööklaine. See ei olnud tühjuses tugev, pigem tajutav.

      „Laseritabamusest?” tahtis piloot teada.

      „Ei.” Longhorn vangutas pead. „See pandi plahvatama parasjagu sek varem. Küllap arvutas keegi välja, millal see lähmaka saab.”

      Kiirendus surus nad toolidesse.

      „Laser tundub korras olevat, aga sihtimisautomaatika läks,” teadustas Longhorn, kui see lõppes. „Mis tähendab, et oleme pimedad ja kasutud. Kuidas laev vastu pidas? Kuidas jääga on?”

      „Edaspidi tuleb viskit puhtalt juua. Ja üks tüürmootor streigib. Muidugi sealpoolne, mis kõrvetada sai. Oli see minu või sinu hooletus, et tuumakas üldse nii lähedale sai?”

      Longhorn vangutas pead. See polnud hämamise aeg ja koht ning Judge tegi õigesti, küsides otse ja asju õigete nimedega nimetades. „Me lendasime läbi parve. Nähkem positiivset – et see lähemal ei plahvatanud.”

      „Ainult et ilma tõrjerakettide ja laserita…” alustas Judge.

      Ta ei lõpetanud lauset, aga nad mõlemad teadsid – pärast Armstradi langemist valitses orbiidil kaos. Alumine kaitseliin, „kolmesadalased” tegelesid põhiliselt üksteise päästmisega. Teivasjaam ja Rõngassai liikusid juhuslikult muutuva kiirendusega kõrgemale niivõrd, kui nende tüürmootorid lubasid, ja kõik väiksemad olid evakueeritud. Võitlusvõimetu, kuid enam-vähem töötavate mootoritega laev topitaks silmapilk elutagamissüsteemide maksimaalse lubatava piirini inimesi täis ja saadetaks Kuu suunas, see reis aga võtab igal juhul vähemalt ööpäeva ja selles sõjas on ööpäev väga pikk aeg.

      Judge sajatas. „Ja mulle tundub, et meil on veel külalisi. Kiirendus!”

      Jäi ainult imestada, kuidas Judge vastu pidas, igatahes kaotas Longhorn vahepeal teadvuse. Imestada polnud midagi, tagantjärele kontrollides oli kiirendus korraks 17 g-ni tõusnud. Miski plõksatas ja sellele järgnes hele vilin.

      „Skafandrisse! Dehermetiseerumine!”

      Judge kulutas küll täiesti ilmaasjata õhku, sest niikuinii olid nad esiteks kogu aja skafandris – isegi käepäraselt tooli kohal rippuv kiiver kukkus ise pähe – ja teiseks oleks juhtunu tähendus olnud hetkega mõistetav ka esimest korda ilma mingi ettevalmistuseta kosmosesse sattunud inimesele.

      „Lähen paikan?” pooleldi küsis, pooleldi teatas Longhorn.

      „Ei! Kiirendus!” Judge vandus. „Suudad sa laseriga midagi ette võtta? Meil on mingid isesihtuvad asjad kallal.”

      „Automaatika ei toimi. Ma võin ehk ühe maha võtta visuaalsel distantsil.”

      „Ei kõlba! Kiirendus!”

      „Mida sa kavatsed?” küsis Longhorn, kui uuesti rääkida sai.

      „Ma sõidan neil lihtsalt eest ära. Mother-jesus-fucker, mul on ju see avatud gaastuumaga” – ta suutis ka kahte viimast sõna hääldada nii, et need kõlasid samaväärselt lause algusega – „ja kuigi meil on märgvara peal ja seega ei saa me väga suurt kiirendust arendada, kusen ma keemilistele igast asendist pähe. Kihutame praegu atmosfääri suunas ja ma loodan, et need asjandused on piisavalt juhmid, et järele tulla… Ei…” See sajatamine, mis nüüd järgnes, ületas kõik eelmised.

      „Neil on mingi alternatiivne sihtmärk?”