H:Ma pean silmas, et mõned tordid on alt laiad ja pealt kitsamad. See pole nii, kui ma läbin tunnelit. Ma näen kihte … valguse tasandeid … need paistavad mulle … läbipaistvatena … sakilistena …
Dr N:Kas sulle näib, nagu oleks vaimuilmal tahke struktuur?
H:Seda ma püüangi seletada. See pole tahke, kuigi alguses võiks nii arvata. See on kihiline – kõik valguse tasandid on põimitud kokku … kihiliste lõngadena. Ma ei taha jätta muljet, nagu poleks see kõik sümmeetriline – on küll. Kuid ma näen neis kihtides tiheduse ja värvi murdumise erinevusi. Samuti nihkuvad nad edasi-tagasi. Ma panen seda alati tähele, kui Maalt ära tulen.
Dr N:Miks see sinu arvates nii on?
H:Ma ei tea. See pole minu tehtud.
Dr N:Sinu kirjelduse järgi kujutan ma vaimuilma ette tohutu trepplavana, ülalt alla kihiti paiknevate eri tooni osadega.
H:Jah, ja need osad on kumerad, nad kõverduvad minust eemale, kui neist läbi hõljun.
Dr N:Kas sa suudad mulle oma vaatekohalt kirjeldada nende kihtide erinevaid värvitoone.
H:Ma pole öelnud, et neil kihtidel on mingi valdav värvus. Need kõik on valge erinevad varjundid. See, kuhu ma lähen, on heledam … säravam kui see, kus ma olen olnud. Mu ümber on nüüd hägune helendus, mis on palju säravam kui tunnel.
Dr N:Kas sa liigud üles või alla, kui läbi nende vaimsete kihtide hõljud?
H:Ei seda ega teist. Ma liigun neist otse läbi.
Dr N:Olgu, kas sa näed vaimuilma joontest ja nurkadest koosnevate sirgjooneliste dimensioonidena, kui seda läbid?
H:(paus) Minu jaoks on see … valdavalt laiaulatuslik mittemateriaalne energia, mis on jagunenud heledamateks ja tumedamateks kihtideks. Mulle näib, et miski … tõmbab mind minu õigele liikumistasandile ning püüab mind samas ka lõdvestada …
Dr N: Mil moel?
H: Ma kuulen helisid.
Dr N: Mis helisid?
H:Muusika … kaja … muusikaline tilin … tuulekellad … värisevad minu liigutustega kaasa … nii lõdvestav.
Dr N:Teised inimesed on neid helisid kirjeldanud loomult võnkuvatena, justkui liuglemisena helihargi tinina resonantsil. Kas sa nõustud selle kirjeldusega?
H:(noogutab nõusolevalt) Jah, just nii see ongi … ning mul on mälestus ka lõhnast ja maitsest.
Dr N:Kas see tähendab, et meie füüsilised meeled jäävad pärast surma alles?
H:Jah, mälestus neist … muusikaliste nootide lained on siin nii kaunid … kellad … keelpillid … selline rahu.
Mitmed vaimuilmarändurid räägivad mulle lõõgastavatest muusikalistest võngetest. Helilised tajumused saavad alguse üsna varsti pärast surma. Mõned hüpnoosialused ütlevad, et kuulevad vahetult pärast kehast lahkumist ümisevaid või sumisevaid helisid. Need sarnanevad heliga, mida kuuleb telefonitraatide läheduses seistes, ning nende tugevus võib varieeruda, kuni hing lahkub kohast, mis minu arvates on Maa astraaltasand. Inimesed on öelnud, et nad kuulevad samu helisid, kui on üldnarkoosi all. Kui me tunnelist väljume, hakkavad need pooltoonilised kumisevad helid rohkem muusikat meenutama. Seda muusikat on tabavalt nimetatud universumi energiaks, kuna ta kosutab hinge.
Hüpnoositutele, kes räägivad vaimsetest kihtidest, mainin ma võimalust, et nad võivad näha astraaltasandeid. Metafüüsilistest kirjutistest saame rohkelt lugeda neist Maa kohal olevatest tasanditest. Alustades muistsest Indiast pärit kirjutistega, mida kutsutakse veedadeks, kuni hilisemate idamaiste tekstideni, on astraaltasandid läbi ajaloo tähendanud füüsilise või kombatava maailma kohal asuvaid tõusvate dimensioonide kihistuid, mis sulanduvad vaimseks dimensiooniks. Neid nähtamatuid sfääre on inimesed tuhandeid aastaid kogenud kehavälise meditatiivse meelevaatluse kaudu. Astraaltasandeid kirjeldades on väidetud ka seda, et nende tihedus väheneb seda enam, mida kaugemale Maa raskepärastest mõjudest liikuda.
Järgnev juhtum esindab hinge, kes on pärast vaimse tunneli läbimist endiselt häiritud. See on mees, kes suri 1902. aastal kolmekümne kuue aastaselt keset Chicago tänavat südamerabandusse. Temast jäid maha suur väikeste lastega pere ja naine, keda ta sügavalt armastas. Nad olid väga vaesed.
Dr N:Kas sa näed selgesti, kui oled juba tunnelist kaugemale rännanud?
H:Ma kulgen endiselt läbi nende … vahuste pilvede enda ümber.
Dr N:Ma tahan, et sa läbiksid need täielikult ja räägiksid, mida nüüd näed.
H:(paus) Oh … Ma olen siit väljas … Mu jumal, küll see koht on suur! See on nii särav ja puhas – isegi lõhnab hästi. Ma silmitsen ilusat jääpaleed.
Dr N:Räägi mulle rohkem.
H:(hämmeldunult) See on tohutu … see näeb välja kui särav, sädemeidpilduv kristall … värvilised kivid sädelevad kõikjal mu ümber.
Dr N:Kui sa ütled kristalliline, kujutlen ma selgeid värve.
H:Noh, siin on enamasti halle toone ja valget … kuid edasi hõljudes näen ma muid värve … mosaiike … kõik sädeleb.
Dr N:Vaata selle jääpalee seest välja kaugusse – kas sa näed kuskil mingeid piire?
H:Ei, see koht on lõputu … nii suursugune … ja rahulik.
Dr N:Mida sa praegu tunned?
H:Ma … ei saa seda täielikult nautida … Ma ei taha edasi minna … Maggie … (hüpnoositu lesk)
Dr N:Ma saan aru, et sa oled endiselt häiritud oma Chicago elu pärast, kuid kas see takistab sind vaimuilmas edasi liikumast?
H: (hüpnoositu nõksatab mu kabinetitoolis istukile) Väga hea! Ma näen oma teejuhti siiapoole tulemas – tema teab, mida ma vajan.
Dr N:Räägi mulle, mis sinu ja su teejuhi vahel toimub.
H:Ma ütlen talle, et ei saa edasi minna … ma pean teadma, et Maggie ja lastega on kõik hästi.
Dr N:Ja kuidas su teejuht vastab?
H:Ta lohutab mind – kuid ma olen ülearu selle mõtte võimuses.
Dr N:Mis sa talle ütled?
H: (karjub) Ma ütlen talle: “Miks sa lasid sellel juhtuda? Kuidas sa võisid minuga nõnda teha? Sa sundisid meid Maggie’ga niisuguseid raskusi ja valu kannatama ning nüüd lõikad meie kooselu läbi.”
Dr N:Mida su teejuht teeb?
H:Ta katsub mind rahustada. Tema sõnul olin ma tubli ja veendun peagi, et mu elu kulges ettenähtud rada pidi.
Dr N:Kas sa lepid sellega, mis ta ütleb?
H:(paus) Mu meeles … minuni jõuab informatsioon … tuleviku kohta Maal … et mu perekond tuleb ilma minuta toime … võttes omaks, et mind pole enam … nad saavad hakkama … ja et me kõik näeme kunagi üksteist jälle.
Dr N:Ja millise tunde see sinus tekitab?
H:Ma tunnen rahu … (ohkega) … Ma olen nüüd valmis minema.
Enne kui selgitan 5. kliendi ja tema teejuhi kohtumise tähendust, tahan peatuda selle mehe vaimuilma-käsitusel, mis avaldus jääpaleena.