Kuigi on surijaid, kelle meelest omaksvõtt on keerulisem kui alistumine, ütlevad surijate hooldajad, et pea igaüks neist saavutab lõpu eel rahuliku eraldumuse. Ma usun, et surevatele inimestele võimaldatakse ülimaid teadmisi igavikulise teadvuse kohta, ning seda on sageli nende nägudelgi näha. Paljud neist mõistavad, et midagi kõikehaaravat on olemas ja ootel ning et see kujuneb meeldivaks kogemuseks.
Surevad inimesed teevad läbi muundumise, mille käigus hing eraldub omaks võetud kehast. Inimesed seostavad surma elujõu kaotusega, kuigi tegelikult on just vastupidi. Me jätame surres maha oma keha, kuid meie igavene eluenergia ühineb jumaliku ülemhingega. Surm pole mitte pimedus, vaid valgus.
Mu kliendid ütlevad pärast eelmiste surmakogemuste meenutamist, et nad on niivõrd tulvil taasavastatud vabadust oma maisest kehast, et ootavad lausa kannatamatult, mil võivad alustada spirituaalset teekonda rahu ja vabaduse paika. Järgmiste juhtumite puhul näeme, millisena surmajärgne elu nende jaoks paistab.
2
Värav vaimuilma
Tuhandeid aastaid uskusid mesopotaamlased, et taevasse ja sealt välja viivad väravad asuvad Hingede Jõeks kutsutud Linnutee suure kaare mõlemas otsas. Pärast surma pidid hinged ootama Amburi tõusvat ukseava ja sügisest pööripäeva, kui päev ja öö on ühepikkused. Reinkarnatsioon tagasi Maale sai toimuda üksnes kevadise pööripäeva ajal Kaksikute väljapääsust öötaevas.
Minu hüpnoositud räägivad mulle, et hingeränne on tegelikult palju lihtsam. Tunneliefekt, mida nad Maalt lahkudes kogevad, ongi sissekäik vaimuilma. Kuigi hinged lahkuvad kehast kiiresti, näib mulle, et sisenemine vaimuilma on hoolikalt mõõdetud protsess. Teekonda tagasi Maale uude ellu kirjeldatakse kiiremana.
Tunneli asukoht Maa suhtes varieerub minu klientide selgitustes veidi. Mõned äsja surnud inimesed näevad seda vahetult enda keha kohal avanemas, kuna teised räägivad, et nad liiguvad enne tunnelisse sisenemist kõrgele Maa kohale. Aga kui hing kord Maalt lahkub, on ajavahemik, mis kulub sellesse eeskotta jõudmiseks, kõikidel puhkudel kaduvväike. Järgnevalt esitan ühe inimese tähelepanekuid sellest spirituaalsest paigast.
Dr N:Sa oled praegu oma kehast lahkumas. Näe end liikumas üha kaugemale ja kaugemale kohast, kus sa surid, eemale Maa tasandist. Kirjelda mulle, mida sa koged.
H:Algul … oli väga ere … Maa lähedal … nüüd on natuke pimedam, kuna olen sisenenud tunnelisse.
Dr N:Kirjelda mulle seda tunnelit.
H:See on … tühi hämar toru … ja selle teises otsas on väike valgussõõr.
Dr N:Okei, mis sinuga järgmiseks toimub?
H:Ma tunnen tõmmet … õrna sikutust … adun, et pean selle tunneli läbima … ja nii ma teengi. See on nüüd pigem hall kui pime, kuna ere sõõr minu ees laieneb. See on justkui … (klient jääb vait)
Dr N: Jätka.
H:Mind kutsutakse edasi …
Dr N:Lase valgussõõril, mida näed enda ees tunneli lõpus, laieneda ja jätka enesega toimuva selgitamist.
H:Valgussõõr muutub väga laiaks ja … ma olen tunnelist väljas. Siin on mingi … hägune eredus … kerge udu. Ma imbun sellest läbi.
Dr N:Mida sa tunnelist lahkudes veel märkad peale täieliku nähtavuse puudumise?
H:(alandab häält) Siin on nii … vaikne … See on nii rahulik koht … Ma olen vaimude asupaigas.
Dr N:Kas sul kui hingel on praegusel hetkel veel mingeid muljeid?
H: Mõte!Ma tunnen … kõikjal enda ümber mõtte jõudu. Ma …
Dr N:Lõdvestu täielikult ja lase oma muljetel vabalt läbi tulla, jätkates samal ajal enesega toimuva täpset kirjeldamist. Palun jätka.
H:Noh, seda on raske sõnadesse panna. Ma tunnetan mõtteid … armastuse … kokkukuuluvuse … empaatia mõtteid … ja seda kõike ühendab … aimus … et teised … justkui ootavad mind.
Dr N:Kas sa tunned ennast turvaliselt või oled veidi hirmul?
H:Ma pole hirmul. Kui viibisin tunnelis, olin suuremas … segaduses. Jah, ma tunnen end turvaliselt … Olen teadlik mõtetest, mis minuni ulatuvad … hoolivatest … hoolitsevatest mõtetest. See on kummaline, kuid mind ümbritseb ka arusaam, kes ma olen ja miks ma praegu siin olen.
Dr N:Kas sa näed enda ümber mingeid tõendeid selle kohta?
H:(vaikselt) Ei, ma tunnetan seda – mõtete kooskõla kõikjal enda ümber.
Dr N:Vahetult pärast tunnelist väljumist mainisid sa pilvesarnast ollust enda ümber. Kas sa oled Maa kohal taevas?
H:(paus) Ei – mitte seda – kuid mulle tundub, et ma hõljun läbi millestki pilvetaolisest, mis erineb Maast.
Dr N:Kas sa näed üldse Maad? Kas see on sinust allpool?
H:Võib-olla on tõesti, kuid ma pole seda tunnelisse sisenemisest saadik näinud.
Dr N:Kas sa tunned, et oled endiselt Maaga ühenduses, võib-olla mõne teise dimensiooni kaudu?
H:See on võimalik – jaa. Minu meelest tundub Maa olevat lähedal … ja ma tunnen endiselt Maaga sidet … kuid ma tean, et olen mingis teises ruumis.
Dr N:Mida sa veel saad mulle oma asukohast rääkida?
H:See on veidi … hägune … kuid ma liigun sellest välja.
Jätnud seljataha surmakogemuse ja tunneli, jätkab kõnealune hüpnoositu rahulikku vaimset kohanemist oma kehatu olekuga, tõmbudes sügavamale vaimuilma. Kui mõningane algne ebakindlus on möödas, peegeldavad tema esimesed muljed ahvatlevat heaolutunnet. See tunne on minu klientide seas tavaline.
Tunnelist väljunud, on meie hinged läbinud värava, millega algab nende teekond vaimuilma. Enamik neist mõistab nüüd täielikult, et nad pole tegelikult surnud, vaid on jätnud lihtsalt maha oma maise keha koorma, mis suri. Koos selle teadlikkusega, mille ulatus varieerub sõltuvalt hingest, saabub omaksvõtt. Mõned vaatavad oma ümbruskonda jätkuva hämminguga, kuna teiste ettekanded nähtu kohta on asjalikumad. Palju sõltub nende küpsusest ja hiljutisest elukogemusest. Kõige levinum reaktsioon, mida ma kuulen, on kergendusohe, millele järgneb midagi sellist: “Oi kui tore, ma olen jälle tagasi kodus selles ilusas kohas!”
On kõrgelt arenenud hingi, kes väljuvad oma kehast nii kiiresti, et enamik siinkirjeldatust jääb neile ähmaseks, kui nad pöörduvad tagasi koju oma vaimsesse sihtkohta. Need on profid, kes minu hinnangul moodustavad Maal selgelteristuva vähemuse. Keskmine hing ei liigu nii ruttu ja mõned hinged on väga kõhklevad. Kui jätame kõrvale need harvad juhtumid, mil äärmiselt hälbinud vaim võitleb võimaluse eest jääda oma surnud kehaga seotuks, olen avastanud, et need, kes vahetult pärast surma Maa keskkonnaga ühendusse jäävad, on nooremad hinged, kellel on seljataga vähem eelmisi elusid.
minu kliente räägib, et tunnelisuust väljudes on olukord mõnda aega endiselt ebaselge. Ma arvan, et see tuleneb Maad ümbritseva lähima astraaltasandi tihedusest, mida teosoofid nimetavad kamalokaks. Järgmine juhtum kirjeldab seda ala ühe analüütilisema kliendi pilgu läbi. Selle isiku hingel on tähelepanuväärselt terav silm vormile, värvile ja võnkesagedustele. Tavaliselt esitavad minu kliendid selliseid kujukaid realistlikke pilte pärast seda, kui nad on sügavamal vaimuilmas ümbrusega harjunud.
Dr N:Liikudes tunnelist järjest kaugemale, kirjelda nii üksikasjalikult kui võimalik, mida sa näed.
H:Kõik