Mälu. Endel Tulving

suurem osa mälu uurimisest säilitamise (storage) probleemiga. Me teame: selleks et toimuks edukas meeldejätmine, on tarvis informatsioon kodeerida ja see kodeeritud informatsioon tuleb siis kuidagi salvestada, mälus alal hoida ja seejärel kuidagi taastada. Kuni kuuekümnendate lõpuni, seega esimesed 80 aastat mälu uurimist, tegeles suurem osa teooriaid sellega, kuidas me saame tugeva mälujälje ja mis tegurid seda mõjutavad. Tähendab kogu fookus oli suunatud meeldejätmise-meeldetuletamise esimese osa peale. Ja keegi ei osanud õieti vahet teha ühelt poolt meeldejätmise ja teiselt poolt meeldetuletamise (retrieval) vahel. Ei olnud niisugust eksperimentaalset paradigmat. Esimene asi, mis me tegime (pärast seda kui nüüd on kõik läbi mõeldud, tundub see lihtlabane), oli katse, milles me hoidsime kõik mõjurid-tegurid konstantsena kuni mälust väljatoomise momendini ja siis lihtsalt hea eksperimentaalse loogika kohaselt manipuleerisime seda moodust, kuidas inimesed midagi mälust välja toovad. Ja selle mooduse muutmine on väga lihtne. Me andsime osale katseisikutest meeldetuletamist hõlbustavaid tunnuseid (retrieval cue) ja teistele ei andnud. Ja erinevused tulid väga suured. Muidugi oli see eksperiment natuke komplitseeritum, aga mõte oli selles.

      Niisuguseid katseid oli ka varem tehtud, nii võrdlemisi kasuaalselt, aga keegi ei osanud sellesse midagi teoreetilist sisse lugeda. Mul oli assistent Pearlstone, kes aitas mul neid katseid teha ja me avaldasime 1966. aastal artikli (Tulving & Pearlstone, 1966), milles tegime vahet informatsiooni olemasolu (availability) ja selle kättesaadavuse (accessibility) vahel. Seda artiklit on nüüd küllalt tähele pandud, palju tsiteeritud ja sellest hakkas asi pääle. Meie ütlesime, et see katse näitab väga kindlalt, et materjali hulk, mida saab mälust välja võtta, ei olene mitte ainult sellest, mis on sinna kodeeritud ja seal alal hoitud, vaid oleneb ka sellest, kuidas seda otsitakse, milliste märkide alusel seda otsitakse. Hiljem tuligi sellest mõte, et mälu ei olene mitte ainult sellest, mis on minevikus sinna talletatud, vaid oleneb ka olevikust. Tähendab, mälu funktsioneerimine oleneb nii minevikust kui ka olevikust. Minevikust see tähendab sellest, mis juhtus varem ja määras ära mäluseose tugevuse ja muud kvantitatiivsed omadused, aga ka meenutamise tingimustest. Väga triviaalne mõte. Ma olen kindel et kui mina ei oleks seda artiklit tollal kirjutanud, oleks keegi teine seda teinud aasta hiljem.

      See idee võeti väga hästi vastu. See on niivõrd lihtne mõte, et siin pole suurt midagi vaielda. Vaidlused või vastulaused olid triviaalsed ja kadusid kohe. Kui me selle avastuse olime teinud, siis mõtlesime, et oleks väga huvitav hakata vaatlema, mis on need mõjukad meeldetulemist abistavad tunnused. Oletame, et hakkame tegema katseid, kus hoiame meeldejätmise tingimused konstantsena selliselt, et meil tekiks kaks gruppi inimesi, mis selle eksperimendi loogika seisukohalt on identsed. Meil on seega kaks rühma identseid ajusid. Selle katse tulemusel me saame teada, et teatavad meeldetuletamist või meenutamist hõlbustavad tunnused aitavad paremini andmeid mälust välja võtta ning saame teada miks mõned tunnused on efektiivsed ja teised ei ole. Sellel momendil me jõudsime tõelise vastuoluni. Traditsiooniline vaade oli täpselt ära määratlenud, miks mõni tunnus on väga efektiivne. Selle põhjuseks on see, et mälust otsitava ja otsimist hõlbustavate tunnuse vahel oli juba varem seos. Näiteks kui minul on üks sõna, mida ma tahan, et katseisik mulle seda hiljem ütleks, näiteks sõna “tool”, siis ma panen selle nimekirja, mida ta püüab pähe õppida ja kui hiljem talt küsida: “Ütle mulle kõik need sõnad, mida sa mäletad”, siis ei pruugi sõna “tool” meelde tulla. Kui ta nüüd tooli ei nimeta, siis ma ütlen talle: “Ma annan sulle väikese näpunäite, vihje. Mõtle laua peale!” Kuna kõik teavad, et laua ja tooli seos on assotsiatiivselt väga tugev, siis loomulikult meenutab laud inimesele tooli. Inimene mõtleb toolile ja tunneb ära oma varasema mõtte. See oli standardteooria. Meie ülejäänud tegevus, ütleme 1966. aastast kuni 1973. aastani, seisnes selles, et lihtsalt näidata, et see universaalselt usutud standardteooria on vale.

      See on pikk jutt ja sellega oli hirmus ragin. Seal oli tõesti temperamentide, arusaamade ja eriti põhiliste filosoofiate kokkupõrge. Aga nüüd on see kõik lahendatud. See uuem võitnud seisukoht ongi kodeerimise spetsiifilisuse printsiip mille järgi meenutamist hõlbustava tunnuse aktiivsus ei olene mitte ainult sellest, milline on mäletatav või meenutatav sõna nii nagu seda ütles vana teooria, vaid oleneb ka sellest, kuidas (!) seda meenutatavat mõtet, sõna või mõistet talletati või salvestati.

      Katsed, mida me tegime, olid üsna drastiliste tulemustega. Väga paljud ei uskunud alguses ja lükkasid need tulemused ilma pikemata tagasi. Üks näide. Kui katseisikule näidati sõnade nimekirja, milles on ütleme sõna “tool”, siis võib juhtuda, et hiljem kui seda sõna talle näidata, siis ta ütleb, et ta seda ei mäleta. See tähendab, ta ei tunne sõna ära. Aga kui me anname talle sõna enda asemel mingi teise tunnuse ja küsime kas see meenutab talle midagi, siis ta annab vastuseks “tool”.

      Nimetasime selle tulemuse “meenutatavate sõnade mitteäratundmise” fenomeniks või printsiibiks. Võrdlemisi paradoksaalne fenomen, kuna igaüks teab, et palju lihtsam on asju ära tunda kui neid meenutada. Klassikalise teooria kohaselt oli samuti võimatu, et inimene saaks midagi meenutada, ilma et ta seda samavõrdselt ära ei tunneks. Me tegime need katsed ära ja sellega oli jälle palju raginat. Esiteks ütlesid inimesed, et seda fenomeni ei eksisteeri. Ja kui nad pikapeale pidid sellest seisukohast loobuma, siis nad ütlesid, et see fenomen ikka tõepoolest eksisteerib, kuid ta ei tähenda seda, mida meie arvame. Ja kui nad ka sellest seisukohast pidid loobuma, siis nad ütlesid (ja nii on see teaduses alati!), et kõik on seda niikuinii kogu aeg teadnud. See oli väga huvitav. Nüüd on asi niikaugel, et see viimane, ma loodan, et viimane, lahing selles sõjas on nüüd peetud. Üks viimastest vastuväidetest oli see, et see fenomen esineb ainult niisuguste sõnade puhul, millel on mitu tähendust.

      Vastuväide oli, et sõnadel nagu “tool” võib olla mitu tähendust. Kui inimesed teevad äratundmistesti, siis nad mõtlevad sõna ühe tähenduse peale, meenutuse katses tulevad nad aga sõna teiste tähenduste peale. Kuna sõna tähendus pole sama mõlemas testis, siis pole seal midagi imestada, kui mõnikord inimene ei tunne ära sõna, mida ta on suuteline meenutama. Kriitikud olid kindlad, et kui keegi teeks samasugused katsed sõnadega, millel on vaid üks tähendus, siis seda enam ei juhtu, et katseisik ei tunne ära sõna, mida ta on võimeline meenutama. 1977. aastal tegime Olga Watkinsiga (Tulving & Watkins, 1977) katseid, kus kasutasime meeldejäetavate sõnadena ainult niisuguseid, millel on üksainus vaste nagu näiteks “maavärisemine”, “abielurikkumine” või “käesurve”. Käesurve on käesurve ja abielurikkumine on abielurikkumine. Inglise keeles on adultery väga täpne mõiste. Selgus, et tulemused olid täpselt samasugused kui “tooli” ja teiste sõnadega, millel võiks olla mitu tähendust. Siis ütlesid kriitikud jälle, et see ei tähenda midagi, kuna on olemas erinevaid abielurikkumisi ja erinevaid maavärisemisi. Ja nad olid kindlad, et samasugust fenomeni ei saa iialgi korrata tuntud inimeste nimedega. Siis me tegimegi Lars-Göran Nilssoniga, kes on Umeå ülikooli professor ja kes oli aasta aega Torontos katsed linnade nimedega, nagu Toronto, Stockholm, New York, või siis kuulsate inimeste täisnimedega, nagu näiteks Sigmund Freud, George Washington, Florence Nightingale jt.

      Need inimesed on tõesti unikaalsed. Tulemused olid täpselt samad, mis nad olid niisuguste sõnadega nagu “tool” ja “abielurikkumine”. Nii nagu varasemates katsetes, ei tüssanud me katseisikuid: me kohe alguses ütlesime, et pane tähele, siin nimekirjas on George Washingtoni nimi ja me hiljem testime kas sa seda mäletad. Me andsime neile ka mingi tunnuse, mis on mõte või idee, mille abil George Washingtoni nimi salvestada mällu. Katses me sugereerime või anname katsealusele idee, millises struktuuris või kontekstis need nimed tuleks meelde jätta. Näiteks me ütleme inimesele: “Ta oli kõige esimene omasuguste pikas reas, aga ainuke, kes ratsutas hobuse seljas.” See on selline vihje, mis George Washingtoni kergesti meelde ei tuleta, aga kui see seostub George Washingtoniga, siis hakkab katseisik kohe mõtlema, et ta on esimene Ameerika presidentide hulgas ja kuna teda sageli kujutatakse hobuse seljas, siis tal tekib ahaa-elamus. Või kui me ütleme: “Ta läks sõtta, kuid mitte sinna laulma”, siis inimene järsku taipab ütelda – Florence Nightingale. Kui me küsime nüüd äratundmise testis George Washingtoni kohta siis inimene võib vastata “ei”. Mõnikord, mitte alati. Meid huvitavad need korrad kui ta ütleb “ei”. Kui me neil kordadel küsime, kes oli esimene