2001 Toronto Ülikooli audoktor.
Endel Tulving on saanud praktiliselt kõik, mida akadeemik võiks ihaldada. Kui veel üldse millestki unistada, siis vast ainult Nobeli auhinnast, mida ühel psühholoogil on teadagi raske saada, kuid ajuuurijal sugugi mitte võimatu. Kord aastas ilmuv ajakiri Annual Review of Psychology pühendab esimese artikli psühholoogile, kes on oluliselt muutnud ja kujundanud psühholoogia tänapäevast nägu. Sellel, 2002. aastal anti see suur au Endel Tulvingule, kes pealkirjastas oma artikli paljuütlevalt: “Episoodiline mälu: teadvuse juurest aju juurde” (Tulving, 2002).
Teaduse genoomi moodustavad iga artikli või raamatu taga olevad kirjanduse loetelud. Nende põhjal võib kindlaks määrata, kes on töö “vanemad”, kellelt on päritud ideid ja mõtteid. Igas teadlases, kes muidugi tahab endale seda rolli võtta, on sama palju isekust kui päris geenis – teadlase eesmärgiks on “nakatada” võimalikult palju teisi artikleid ja raamatuid oma “geneetilise materjaliga”, ideedega, mille ajalist ja ruumilist levikut on kõige parem jälgida viidete põhjal. Tsiteeritavus on parim näitaja iseloomustamaks, kuidas kellegi ideed on teisi mõjutanud. Teaduse absoluutse eliidi piiriks on 1000 tsitaati.1 Eestis tegutsevatest teadlastest on selle piirini küündinud vaid natuke üle kümne inimese. Tulvingul ei kulunud sellesse teadlaste eliitklubisse jõudmiseks kuigi palju aega. Veelgi enam, ta on sellesse mõjukate klubisse jõudnud korduvalt, viimasel ajal iga paari aasta järel uuesti. Näiteks ajavahemikus 1969–1977 tsiteeriti Endel Tulvingu artikleid ja raamatuid kokku 2018 korral, mis teeb keskmiseks 224 korda aastas, millega ta kuulus juba siis maailma 100 kõige enam tsiteeritud sotsiaal- ja käitumisteadlase nimekirja (Garfield, 1980, lk 633–639). Järgnevatel aastatel kasvas tema tsiteeritavus veelgi ja jõudis 1990. aastate keskel keskmiselt 500 tsiteeringuni aastas. Teaduse raamatupidamises on olemas selline mõiste nagu “mõjukus” – tsiteeringute arvu ja avaldatud artiklite arvu suhe. Eugene Garfieldi analüüsi kohaselt oli 225 psühholoogiaajakirjas ajavahemikus 1986–1990 avaldanud autori seas Endel Tulving mõjukuselt kaheksandal kohal, saades keskeltläbi 14,75 viidet iga selles ajavahemikus avaldatud artikli kohta (Garfield, 1992). Seepärast pole imestada, et ta on juba ammu ületanud 10 000 tsitaadi piiri, mis on olnud teaduse ajaloos jõukohane vaid mõnele üksikule geeniusele. Tavaliselt õnnestub nii suure arvu tsiteeringuteni jõuda vaid kollektiivselt, näiteks mingi Eesti suuruse maa teadlastel üheskoos. Pole mingit kahtlust, et Endel Tulving on kõige tuntum eesti soost teadlane kogu maailmas, seda nii formaalsete kui ka mitteformaalsete kriteeriumide põhjal.
TEADVUSE JUUREST AJU JUURDE
Populaarne kujutlus teadlasest eeldab kohustusliku atribuudina hiiglaslike mõõtmetega kiirendit, teleskoopi, superarvutit või vähemalt mikroskoopi. Pikema osa oma teaduskarjäärist on Endel Tulving vajanud avastuste tegemiseks peale suurepärase aju vaid paberit ja pliiatsit. Isegi nüüd, närviteaduste ajastul, ei pea uurijal olema tingimata juurdepääsu kalli tomograafi või mõne muu aju tööd jälgida laskva seadme juurde. Väga suur hulk andmeid on vabavara ja avastuse saab teha, analüüsides teiste kogutud andmeid. Ometi pole ta olnud kunagi ainult teoreetik, kes oma avastusi paberi peal teeb, vaid eelkõige eksperimentaator. Teadlase portree tundub seda respektaablim, mida kaugema ja mõistetamatuma asjaga ta tegeleb. Ka siin rikub Endel Tulving tavakujutlust teadlasest, sest tema peamiseks uurimisalaks on see, mis on igaühel ja mida igaüks meist tuhandeid kordi päeva jooksul kasutab – mälu. Kõige tavalisem igapäevane mälu, millele me päeva jooksul tuhandeid kordi tugineme ja mille unikaalsusest pole meil tegelikult üldse aimu. Inimese võime ajas tagasi rännata, meenutada ja mõnda varasemat kogemust taas läbi elada on ainult inimesele omane unikaalne võime, mis on üks suurimatest looduse imedest. Kogu Endel Tulvingu akadeemiline elu on pühendatud selle imelise võime uurimisele, mis tänu tema teravmeelsusele ja läbinägelikkusele hakkab ikka veel arglikult, kuid üha sagedamini paljastama oma saladusi.
Siin pole piisavalt ruumi tutvustamaks kõike, mida Endel Tulving on oma senise teadlasekarjääri jooksul uurinud ja avastanud. Järgnev pakub vaid kõige üldisemaid pidepunkte ja minimaalselt vajalikku tausta, et paremini mõista siin raamatus avaldatud uurimuste sisu. Märksõnad, mis tähistavad ehk kõige ilmekamalt Endel Tulvingu mõtte liikumise trajektoori, on “episoodiline mälu”, “kodeerimise spetsiifilisus”, “praiming”, “HERA” ja “kronesteesia”.
Täpselt 30 aastat tagasi avaldas Endel Tulving artikli, mis põhjustas revolutsiooni mälu uurimise valdkonnas (Tulving, 1972). Artikli sõnumiks oli, et inimese mälu pole üks, vaid on igati mõistlik ja arukas eristada vähemalt kahte üksteisest põhimõtteliselt eristuvat mälusüsteemi – episoodilist ja semantilist. Nagu paljude uuendustega, põhjustas episoodilise ja semantilise mälu eristamine vastuseisu, poleemikat, kuid ka kaasaminekut uue ideega. Ühe kõige veenvama argumendi kahe mäluliigi eristamiseks mängis kätte juhus. Jutt on K. C. juhtumist, mis Tulvingu enda sõnade kohaselt muutis oluliselt kogu tema akadeemilist karjääri. K. C-st tuleb selle raamatu mitmes artiklis pikemalt juttu. Siinkohal võib etteruttavalt öelda, et K. C. erineb teistest inimestest kahe asjaolu poolest. Esiteks pole tal episoodilist ehk autobiograafilist mälu: ükskõik kui lihtne ülesanne ka ei oleks, ei mäleta ta mitte midagi, mis temaga kunagi on juhtunud. Ta elab ajatus maailmas, kus valitseb kogu aeg olevik. Ükskõik kui tugevalt ta ka ei pingutaks ja ükskõik kui mõjusaid meenutamiseks vajalikke vihjeid talle ei antaks, ei suuda ta rännata mõttes ajas tagasi, nagu terved inimesed teevad. Samuti ei suuda ta mõelda tulevikule. Kui küsida, mis toimub tema peas, kui ta üritab mõtelda tulevikule, siis suudab ta parimal juhul ütelda, et tema mõistus on selle koha pealt “tühi”, nii nagu ta on “tühi” katsete puhul mõelda möödanikule.
Teiseks on K. C-l suuri raskusi õppimisega ja uue informatsiooni omandamisega.
K. C. juhtum näitab “teadmise” ja “kogemise” suurt vahet. Meil on olemas mälu, mille abil me teame fakte maailma kohta, ja hoopis teistsugune elulooline või episoodiline mälu, mis võimaldab taaskogeda meiega kunagi varem juhtunut või seda, mida me selle ajal kogesime. Ilmselt ilma semantilise mäluta poleks episoodiline mälu võimalik, kuid semantiline mälu ei eelda tingimata episoodilise mälu olemasolu. Unikaalne K. C. juhtum näitab, et inimene võib ühe hetkega kaotada kogu episoodilise mälu, ilma et tema arukus ja ebaisikulised teadmised ümbritsevast maailmast oleksid sellega oluliselt kahjustatud.
Keel lausa sunnib mõtlema meid mälust kui ruumilisest mahutist, millesse midagi pannakse ja mida sealt on võimalik uuesti välja võtta, tõsi, mõnikord pärast pikka otsimist. Pole päris selge, miks selline ruumiline mälu kujutamise viis on tekkinud pea kõigis maailma keeltes, samal ajal kui on teada, et mälu töö on kirjeldatav kõike muud kui mahutina, millesse midagi pannakse ja siis jälle välja võetakse. Ka kõige lihtsam meenutamise akt on päringu ja mälujälje koostöö, isegi siis, kui päring näib olevat automaatne (“see asi tuli mul iseendast meelde”) ja inimese tahtest sõltumatu. Täpsemalt kõneldes ei ole mälestus asi, mis on mingiks ajaks suletud hoidlasse ja vajadusel võetakse sealt uuesti välja. Mälujäljed on vaid üks osa mälust, teine ja mitte vähem tähtis osa on informatsioon, mille abil midagi mälust ammutatakse. Instruktsioon, vihjed ja kõikvõimalikud meenutamise ajendid kujutavad endast päringut, mis elustab mingi osa aju seisundites salvestatud informatsioonist. Teadvustatud mälupilt mingist sündmusest või faktist tekib alati kahe peamise teguri, mälupäringu ja mälujälje, vastastikuses koosmõjus. Meenutamine ei ole midagi muud kui subjektiivne elamus sellest, kui need kaks liiki informatsiooni omavahel kokku langevad ja teineteist vastastikku mõjutavad.
Miks ei tule meil mõni asi meelde, kuigi me teame ja tunneme, et ta on meil mälus olemas? Kuigi mõnikord võib põhjuseks olla asjaolu, et vajalik mälujälg on muutunud nõrgaks või laguneb, on meenutamise võimetuse kõige sagedasemaks põhjuseks see, et inimene ei kasuta õigeid vihjeid ja ajendeid, mis ühtiksid sellega, kuidas “asi” on mälus salvestatud. Edukaks meenutamiseks on vaja, et informatsioon, mille abil püütakse mälust ammutada, langeks kokku sellega, kuidas mingi asi on mällu salvestatud (Tulving, 1983).
Siin