Abistav mõõk. Ann Leckie

peale vihane olla. Ma eeldasin, et sa saad vihaseks, eeldasin, et sa tuled protesteerima. Ma oleksin olnud pettunud, kui sa poleks seda teinud.” Ta pilgutas segaduses silmi, käed süles ikka rusikasse surutud. „Usalda mind.” Esialgu ei saanud ma talle palju rohkem öelda. „Ma olen tundmatu suurus, ma… pole harjunud, et mind käsutatakse.” Meediku näol vilksatas äratundmine, siis kerge vastumeelsus, siis piinlikkus selle tunde pärast, mida ma, nagu ta teadis, võisin näha, ja ta oli kindel, et ma jälgin ta reaktsiooni. Meedik oli parandanud mu implandid, mis ma olin nende varjamiseks välja lülitanud ja rikkunud. Meedik teadis, kes ma olin; peale tema ja Seivardeni ei teadnud seda pardal keegi. „Aga usalda mind.”

      „Mul pole muud võimalust, sir. Me oleme eraldatud kuni Athoeki jõudmiseni, mul pole kellelegi kaevata.” Pettunult.

      „Esita kaebus Athoekis, kui me sinna jõuame. Kui sa siis veel tahad seda teha.” Kui seal on kedagi, kellele kaebamisest mingit kasu oleks.

      „Sir.” Ta tõusis, jättes ütlemata ülejäänu, mida ta oli tahtnud öelda. Kummardas kramplikult. „Kas ma võin minna?”

      „Jah, muidugi, meedik.”

      Leitnant Tisarwat oli probleem. Tema ametliku toimiku kuiva faktiloetelu põhjal oli ta sündinud ja kasvanud planeedil ühe vanema kolmanda ja teise vanema teise lapsena. Ta oli saanud igale jõukale, keskmiselt auväärsest perekonnast pärit radchaaile kohase hariduse. Saanud hästi hakkama matemaatikaga, poeesia osas oli tal huvi, kuid mitte annet, ajaloo suhtes polnud aga kumbagi. Vanematelt sai ta taskuraha, kuid midagi erilist nood temalt ei oodanud. Õppimaminek oli olnud tema esimene kosmosereis.

      Ridade vahelt lugedes polnud ta sündinud selleks, et võtta perekonnas üle mingi positsioon, pärida kellegi varandus või täita mingeid lootusi, vaid oli oma valikutes vaba; kahtlemata olid vanemad teda armastanud ja hellitanud kuni päevani, mil ta lahkus sõjaväkke minekuks. Ta kirjavahetus vanematega kinnitas seda. Õed-vennad olid vanemad ega pannud pahaks, et tema oli pere lemmiklaps, vaid hellitasid teda peaaegu niisama palju kui vanemad.

      Kergemeelne, oli Skaaiat Awer tema kohta öelnud. Frivoolne, oli olnud mu esimene mõte ta ostetud silmavärvi nähes, ning hinnangud ta toimikus kinnitasid sama. Andmed ei maininud enesevalitsemist. Aga ka mitte närvilist süngust, mis oli alanud varsti pärast tema jõudmist Kalri Halastuse pardale.

      Tema õpetajad olid temasuguseid ennegi kohanud, seetõttu olid nad temaga ranged, kuid mitte julmad. Kindlasti oli neist mõnelgi sarnaseid noori sugulasi ja liiatigi valmistati teda ju ette haldusülesannete täitmiseks. Polnud tähtis, kas tal püsib mikrogravitatsiooni tingimustes õhtusöök sees või mitte – see probleem oli paljudel noortel leitnantidel, eriti neil, kellel kosmosega vähe kogemusi.

      Kahe päeva eest, kui Tisarwat istus arstiruumis läbivaatusel, laev aga tegi ühendused, mis lasid tal – ja minul – lugeda noort leitnanti nagu kõiki teisi pardal viibijaid, olid tema Bod vaadanud üle viimase kui millimeetri tema pagasist ning jõudnud tema senise eluloo osas üsna õigete järeldusteni. Nad olid valmis vastikustundeks tema teadmatuse vastu, äsja koolist tulnud nooruk kutsus paratamatult esile narrimist ja nördimust. Aga ka kaastunnet ja etteaimatavat uhkust. Sest kui Tisarwat tulevikus midagi saavutab, võisid ta Bod seda enda tulemuseks pidada, sest lõpuks olid ju nemad need, kes teda kasvatasid. Õpetasid talle kõike seda, mis oli tegelikult oluline. Nad olid valmis olema tema Bod. Tahtsid, et temast kujuneks leitnant, kelle alluvuses teenimine oleks uhkuseasi.

      Ma tahtsin nii väga, et mu kahtlused ei osutuks tõeks.

      Vahikord kulges muidugi sündmustevaeselt. Meedik läks meie vestluse järel komandosillale ikka vihasena. Seivardeni Amaatid harjutasid, pesid, valmistusid magamaminekuks, trügimise ja nördinud sosina saatel oma harjumuspärastele asemetele ronimiseks – enese sirutamiseks eriti ruumi ei olnud. Ekalu Etrepad küürisid oma valduste niigi peaaegu plekituid ruume ja koridore. Leitnant Tisarwatil oli ärkamiseni veel neli tundi.

      Läksin laeva väiksesse võimlasse, mõned viimased Amaatid pagesid mu jalust. Tegin tund aega täie jõuga harjutusi. Läksin ikka vihasena ja võimlemisest higisena lasketiiru.

      See oli läbinisti simulatsioon. Keegi ei tahtnud, et väikeses laevas hakkaksid kuulid lendama, eriti kui laevakere taga oli karm vaakum. Märklaudadeks olid kujutised, mida laev tagumisele seinale projitseeris. Relv paukus ja lõi tagasi nagu ehtsate kuulidega tulistades, kuid lasi välja ainult valguskiiri. Polnud küll nii destruktiivne, kui ma oleksin sel hetkel soovinud, kuid mul tuli sellega leppida.

      Laev teadis mu meeleolu. Viskas märke üksteise järel kiiresti üles, tabasin neid kõiki peaaegu automaatselt. Laadisin – tegelikult poleks ju vaja olnud laadida, aga nii oli ette nähtud, et treening oleks realistlikum. Tulistasin veel ja veel, laadisin uuesti, tulistasin. Sellest jäi väheks. Seda nähes pani laev korraga välja tosina liikuvat märki. Sain kätte tuttava rütmi: tulista, laadi, tulista, laadi. Teadvusse kerkis üks laul – mind saatis peaaegu alati mõni laul. Seekordne oli pikk ja jutustav, ülevaade viimasest vaidlusest Anaander Mianaai ja tema kunagise sõbra Naskaaia Eskuri vahel. Poeet oli hukatud tuhat viissada aastat tagasi, tema versioon toimunust näitas Anaanderit lurjusena ja lõppes lubadusega, et surnud Naskaaia tuleb kord veel kätte maksma. Radchi aladel oli laul täiesti unustatud, sest selle laulmine, võib-olla isegi selle olemasolust teadmine oleks võinud kodanikule kergesti tähendada põhjalikku ümberkasvatamist. Väljaspool Radchi mõjupiirkonda seda mõnel pool siiski veel tunti.

      Reetur! Me lubasime ju,

      Et vahetame võrdselt, kingi vastu kink.

      Nüüd ole neetud: su hävitab see, mille hävitad sina.

      Tulista. Laadi. Tulista, laadi. Kahtlemata polnud sellel – või teistel samateemalistel lauludel – mingit faktilist alust. Kahtlemata oli sündmus ise olnud üsna argine, mitte nii poeetiliselt dramaatiline, täis müütilisi ja prohvetlikke ülemtoone. Aga laulda oli seda ikkagi tore.

      Lõpetasin, langetasin relva. Laev näitas mulle käskimata mu seljatagust: kolm Etrepat täitsid lasketiiru sissekäigu ning vaatasid hämmastunult. Seivarden, kes oli olnud teel oma kajutisse magama, seisis nende taga. Ta ei lugenud mu meeleolu nii hästi kui laev, aga tundis mind piisavalt hästi, et muret tunda.

      „Üheksakümmend seitse protsenti,” ütles laev mulle kõrva. Poleks tarvitsenud.

      Hingasin sisse. Paigutasin relva selleks ettenähtud nišši. Pöörasin ringi. Kolme Etrepa ilmed muutusid hetkega jahmunust mittemidagiütlevaks, abistava moodi tühjaks ning nad astusid tagasi koridori. Surusin end neist mööda koridori ja kiirustasin duširuumi poole. Kuulsin, kuidas üks Etrepa ütles: „Põrguvärk! Kas erivägede omad ongi sellised?” Nägin teiste paanikat, nende eelmine kapten oli olnud vandumise suhtes väga range. Kuulsin Seivardenit pealtnäha rõõmsameelselt ütlemas: „Admiral on üks neetult vinge tüüp.” Seivardeni arhailise, elegantse tooniga lausutud labasus pani nad naerma, nad tundsid kergendust, kuid olid ikka veel segaduses.

      Kalri Halastus ei küsinud, miks ma vihane olen. Ei küsinud, mis viga on. Iseenesest juba see vihjas, et mu kahtlused on õigustatud. Esimest korda oma kahe tuhande aasta pikkuse elu jooksul soovisin, et oskaksin vanduda.