Jõudsin pahandusteta palee valvelauani. Viis oli väsinud ja kerges pohmeluses. Olin kindel, et ka tüdinud liikumatult seina põrnitsemisest, kuni ma Radchi isandaga vestlesin. Nägin veidrat segu ootusärevusest ja õudusest, mis tegi mulle pisut muret, sest ma ei osanud arvata, mis neid vastandlikke tundeid tekitas.
Kõrges, laias, kajavas, kivisillutisega peakoridoris pöörasin dokkidesse viivate liftide poole, et astuda mind ootava süstiku pardale ja Kalri Halastusele naasta. Suurem osa koridori ääres asuvatest poodidest ja büroodest, aga ka oranžides, sinistes, punastes ja rohelistes värvides maalitud jumalad templi esiküljel näisid üllatavalt tervetena pärast eelmise nädala vägivaldseid sündmusi, mil Radchi isanda sisemine vastuolu oli viimaks avalikuks saanud. Nüüd kõndisid värviküllastes kuubedes, pükstes ja kinnastes, säravaid ehteid kandvad kodanikud ringi näilise muretusega. Eelmist nädalat poleks nagu kunagi olnudki. Radchi isand Anaander Mianaai oleks nagu ikka olnud tema ise, paljude kehadega, kuid siiski üks jagamatu isik. Aga eelmine nädal oli olnud ja Anaander Mianaai ei olnud tegelikult üks isik. Polnud seda juba mõnda aega.
Kui ma liftidele lähenesin, haaras mind äkitselt nördimuse ja jahmatuse laine. Ma peatusin ja pöörasin ringi. Kalr Viis oli samal hetkel peatunud ja põrnitses nüüd ükskõikselt enda ette. Nagu polekski see nördimuslaine, mida laev mulle näitas, temalt pärinenud. Ma polnud arvanud, et inimesed oskavad nii tugevaid emotsioone nii hästi varjata – ta nägu oli täiesti ilmetu. Aga olin juba selgeks saanud, et seda oskasid kõik Kalri Halastuse meeskonnaliikmed. Kapten Vel oli olnud vanamoodne – või vähemalt idealiseerinud omadusi, mida ta pidas vanamoodsaks – ja nõudnud oma inimsõduritelt, et nood käituksid võimalikult abistavate sarnaselt.
Viis ei teadnud, et ma olin abistav. Tema teadmiste kohaselt olin ma admiral Breq Mianaai, edutatud kapten Veli arreteerimise järel ja väga paljude arvates oma tugevate perekondlike sidemete tõttu. Ta ei võinud teada, mida kõike ma näen. „Milles asi?” küsisin järsult. Üllatunult.
„Sir?” Kõlatult. Ilmetult. Soovides, nagu ma laevalt hetkelise viivituse järel teada sain, et ma pööraksin oma tähelepanu temalt kõrvale, jätaksin ta turvaliselt rahule. Ent samas tahtis ta ka rääkida.
Mul oli õigus, tema nördimus ja jahmatus olid seotud minuga. „Sul on midagi öelda. Ma kuulan.”
Üllatus. Ehe hirm. Ent ükski lihas ei liikunud. „Sir,” kordas ta ja lõpuks oli seal ka mingi põgus ilme, mis küll kiiresti kadus. Ta neelatas. „Asi on sööginõudes.”
Oli minu kord üllatuda. „Sööginõudes?”
„Sir, sa saatsid kapten Veli asjad siinse jaama lattu.”
Ja need olid tõesti kenad asjad. Taldrikud (ja söögiriistad ja teenõud), mis Kalr Viiele oletatavasti muret tegid, olid olnud portselanist, klaasist, kalliskivide ja emailitud metalliga kaunistatud. Aga need polnud minu omad. Ja ma ei tahtnud midagi, mis oli kapten Veli oma. Viis lootis, et ma teda mõistan. Lootis nii väga, et ma teda mõistan. Aga ma ei mõistnud. „Jah?”
Pettumus. Isegi viha. Ju pidi Viie seisukohast tema soov olema ilmselge. Ent ainus mulle ilmselge tõsiasi oli, et ta ei saa seda otse välja öeldud, isegi kui ma temalt küsin. „Sir,” ütles ta lõpuks, kodanikud kõndisid meist mööda, mõned piilusid meid uudishimulikult, mõned teesklesid, et ei märka meid. „Ma sain aru, et me lahkume peagi süsteemist.”
„Sõdur,” ütlesin, hakates ka ise pettumust ja viha tundma, vestlus Radchi isandaga polnud mu tujule kuigi hästi mõjunud. „Oled sa võimeline end selgelt väljendama?”
„Me ei saa süsteemist lahkuda ilma korralike sööginõudeta!” pahvatas ta lõpuks, nägu ikka väljapaistvalt ükskõikne. „Sir.” Kui ma ei vastanud, ta jätkas, tundes samas hirmu oma otsekohesuse pärast. „Loomulikult on see sinu jaoks tähtsusetu. Sa oled admiral, su auastmest piisab, et kõigile muljet avaldada.” Ja mu perenimest – ma olin nüüd ju Breq Mianaai. Ma polnud just õnnelik nime üle, mis tegi minust Radchi isanda nõbu. Mu meeskonnast teadsid ainult Seivarden ja laeva arst, et ma polnud selle nimega sündinud. „Sina võid kutsuda mõne kapteni õhtusöögile ja pakkuda seda sõdurite sööklas, tema aga ei ütleks selle kohta midagi.” Ei saaks öelda, kuni ta auaste pole minu omast kõrgem.
„Me ei lähe sinna, kuhu me läheme, selleks et dineesid korraldada,” ütlesin. See ajas ta ilmselt segadusse, hetkelist hämmeldust oli isegi ta näol näha.
„Sir!” ütles ta paluvalt, peaaegu meeleheitel. „Sinul ei tarvitse muret tunda, mida teised inimesed sinust mõtlevad. Ma räägin seda ainult seepärast, et sa käskisid mul rääkida.”
Muidugi. Ma oleksin pidanud mõistma. Ja juba mitme päeva eest. Talle tegi muret, et tema paistab halvas valguses, kui meil ei ole minu auastmele vastavaid toidunõusid. Et see jätab varju kogu laevale. „Sa oled mures laeva maine pärast.”
Meelehärm, ent ka kergendus. „Jah, sir.”
„Ma ei ole kapten Vel.” Kapten Veli jaoks olid sellised asjad olnud väga tähtsad.
„Ei, sir.” Ma polnud kindel, kas see rõhuasetus – ja kergendustunne, mida ma Viies täheldasin – tuli sellest, et minu erinemine kapten Velist oli midagi head, või sellest, et ma olid viimaks taibanud, mida ta tahtis mulle öelda. Või mõlemast.
Olin oma arved siin juba ära klaarinud, kogu mu raha oli sedelitena Kalri Halastuse pardal minu kajutis luku taga. Sellest vähesest, mis mul taskutes oli, poleks piisanud Kalr Viie muredest vabastamiseks. Jaam – seda juhtiv TI oli see jaam – oleks need mu finantsprobleemid tõenäoliselt sujuvalt lahendanud. Ent jaam pidas mind eelmise nädala vägivaldsetes sündmustes süüdlaseks, oli minu peale pahane ja poleks olnud kuigi aldis mind aitama.
„Mine tagasi paleesse,” ütlesin. „Ütle Radchi isandale, mida sa vajad.” Ta silmad suurenesid pisut ja kahe sekundikümnendiku järel lugesin ma tema umbusku ja ehedat õudust. „Kui kõik on korraldatud sinu parima äranägemise kohaselt, siis tule süstikusse.”
Kolm kodanikku möödusid, kotid kinnastatud kätes, minuni kostnud kõnekatke kohaselt olid nad teel dokkidesse, et jõuda ühte kaugemasse jaama viivale laevale. Liftiuks libises kuulekalt lahti. Muidugi. Jaam teadis, kuhu nad lähevad, neil ei tarvitsenud midagi öelda.
Jaam teadis, kuhu mina olin minemas, kuid poleks avanud mulle ühtegi ust, enne kui ma olen andnud äärmiselt selgesõnalise korralduse. Pöörasin sinnapoole, astusin nende järel kiiresti lifti ja nägin, kuidas uks sulgus hirmunult koridori mustal kivisillutisel seisva Viie ees. Lift hakkas liikuma, kolm kodanikku lobisesid. Sulgesin silmad ja nägin, kuidas Kalr Viis kergelt hingeldades lifti põrnitseb. Ta kortsutas pisut kulmu, tõenäoliselt poleks keegi möödujatest seda märganud. Ta sõrmed tõmblesid pisut ärevalt, kui ta Kalri Halastuse tähelepanu nõudis, nagu oleks ta kartnud, et laev ei vasta.
Aga muidugi oli Kalri Halastus talle juba tähelepanu pööranud. „Ära muretse,” ütles Kalri Halastus tõsise ja neutraalse häälega minu ja Viie kõrvas. „Admiral pole sinu peale vihane. Mine. Kõik saab korda.”
See oli tõsi. Ma polnud vihane Kalr Viie peale. Tõrjusin tema kohta tulevad andmed, sain segadusse ajava sähvatuse magavast ja und nägevast Seivardenist ning ikka pingul leitnant Ekalust, kes parajasti käskis ühel oma Etrepal teed tuua. Avasin silmad. Liftis viibivad kodanikud naersid millegi üle, mind ei huvitanud, mille üle just, ja kui liftiuks avanes, astusime dokkide laia fuajeesse, mida ääristasid nende jumalate kujud, keda reisijad võiksid pidada kasulikuks või julgustavaks. Sel kellaajal oli inimesi üsna hõredalt, välja arvatud järjekord doki ülemuste ruumidesse viiva ukse juures, kus pahurad kaptenid ja piloodid ootasid võimalust esitada ülekoormatud dokiinspektoritele oma kaebusi. Kaks süsteemidevahelist väravat olid möödunud nädala kriisis rivist välja langenud, tõenäoliselt ootas see lähitulevikus veel mõnda ning Radchi isand oli keelanud igasuguse reisimise veel toimivate väravate kaudu, jättes kümneid laevu koos lasti ja reisijatega süsteemi lõksu.
Nad