Kümblusruumis olid lõhnastatud õlid ja seebitükid, küünelõikamisvahendid ja karedad kivid naha silumiseks. Ülejäänud tüdrukud vältisid teda hoolega, kui ta võttis raseerimisnoa ja viis lõpule töö, mida nad olid eile õhtul alustanud, ajades peast viimasedki räsitud juukselaigud, kuni see oli katsudes täiesti kiilas. See mõjus võõralt, nagu kellegi teise nahk.
Ent samal ajal kui keha lõõgastus, olid Inevera mõtted vabalangemises. Kõik, mida ta oli iial teadnud või uskunud, oli temalt röövitud või valeks osutunud. Mitte miski polnud enam omal kohal. Mitte miski ei paistnud oluline.
Õhtusöögil tundus Ineverale, nagu oleks ta enda seest lahkunud. Ta oli ebamääraselt teadlik, et tema keha teenib dama’ting’ide lauas, tõttab täitma iga nende vajadust ja lipsab sama kiiresti minema. Kentsakal kombel näisid naised just seda tahtvat ning ta teenis paremini, kui oma ülesannetele ei mõelnud. Ega ta polekski suutnud, vaid otsis ikka veel pingutusega mõnd püsitõde, mille külge klammerduda. Isegi Evejah, mille järgi teda oli kasvatatud ja mida ta kunagi pidas ülimaks tõeks, osutus nüüd kahtlaseks, Kaji vägiteod ja neil põhinevad dama’de seadused kukkusid tema silmis kokku. Evejah’ting sisaldas Damajah’ vaatenurka maailma kujundanud sündmustele ja meeste arusaamast erines see sageli väga.
Kumb oli tõsi? Kaji jutustus või esimese Inevera oma? Või pakkusid mõlemad valesid ja pooltõdesid? Kas sündmustel, mis leidsid aset kolme tuhande kolmesaja aasta eest, oli üldse tähtsust?
Ta igatses ema käte vahele, selle turvatunde järele, kui Soli tema pakse musti juukseid sasis. Aga need juuksed olid nüüd läinud ja Soli koos nendega. Võibolla kohtuvad nad veel, ehkki tõenäoliselt hukkub vend Labürindis, enne kui õest saab dama’ting – kui see kunagi ikka juhtub. Korraks kahetses ta koguni Kasaadi ja isa joodikutest sõpru Sharum’eid. Kas on võimalik tõeliselt hukka mõista mehi, keda Labürinti kihutatakse, et igal ööl tarbetult deemonitega rinda pista?
Siiski mõistis Inevera valu ja ängistuse kiuste, et kui ta saakski käeviipega kaks viimast päeva ära kustutada, ei teeks ta seda. Ta oli üheksa aastat pimeduses veetnud ning esimest korda oli vilkumas valguskiir.
Võlujõud. Talle õpetati hora võlujõudu.
Inevera tuletas meelde, kuidas temas oli äratanud õudust tilluke deemoniluu, millega Qeva valgustas teed tema ettekuulutusele. Oli see alles eile? Möödas oli nagu terve eluaeg. Nüüd ei ihanud ta midagi rohkem, kui pigistada pihku deemoniluud ja ravida meeste haavu üheainsa viibutusega.
Tundes südant pekslemas, sundis ta end taas rütmiliselt meelerahus hingama. Varsti lõdvestuski keha ja tal õnnestus sellest uuesti väljuda. Mured ja küsimused jätkasid tiirlemist, aga nüüd olid need pigem lõõtsuva liiva moodi, tüütus, mida ei pannud tähelegi.
Ta nihkus nie’dama’ting’ide toidusabas sõnatult edasi, suutes sedapuhku eunuhhidelt kausitäie kokku kraapida. Ta sõi vaikides ja saadeti teiste tüdrukutega tagasi Varasalve.
Võta end kokku, oli Melan hommikusöögil enne kõrvakiilu nähvanud. Inevera soovis lausa, et Melan lööks teda uuesti, teda nõnda tuimusest üles raputades.
Kas seda tähendaski meelerahu leidmine? Ja dama’ting’i amet? Kas need naised ei tundnud tõesti vähimatki, kui heitsid pilgu tulevikku ja langetasid otsuseid, mis mõjutasid ühtviisi meeste ja naiste elu ja surma – elades ise Damaji’de kombel uhketes paleedes, kus rahuldati kõik nende tahtmised?
Tagasi Varasalve jõudnud, jättis dama’ting nad loitsuvalguse kustumiseni igaõhtust vaba aega veetma. Lukud lõksatasid raskelt, kui ta need selja taga kinni tõmbas. Inevera suundus otsejoones oma nari ja sellel lebava Evejah’tingi poole.
Ta ei aimanud Melani lähenemist, kuni avastas, et lendab läbi õhu. Ta prantsatas maha ning valuvahk tõi ta enese juurde tagasi.
Ta tõstis pilgu, kobides käte toel püsti. Nagu kümblusruumiski, olid ülejäänud tüdrukud tema ja Melani ümber ringi moodustanud, sellal kui vanem tüdruk lähenes.
Ta ohkas. Ega ometi jälle.
„Minu kohus on sulle sharusahk’i õpetada,” ütles Melan. „Kuni sa ei õpi, ei lasta mind Varjude Kambrisse.”
Inevera taandus pealetungiva Melani eest pikkamisi, kuni põrkas seljaga vastu tüdrukutesõõri ning teda tõugati ettepoole.
„Skorpion!” hüüdis Melan, kummardudes sujuvalt ja põimides käsivarred Inevera puusadele, samas kui jalg kerkis tagant, lüües Ineverat otse näkku.
Inevera kukkus jahmunult selili, tal kulus toibumiseks ja jalule tõusmiseks pisut aega. Melan püsis asendis.
„Skorpion,” leelutasid tüdrukud nende ümber ja igaüks laskus samasse asendisse. „Skorpion, skorpion …”
Inevera säilitas ühtlase hingamise ja taipas üllatusega, et ei kardagi. Ilmselgelt kavatses Melan talle peksa anda, kuid vastupanu näis mõttetu. Vaevalt et tüdruk talle jäävaid vigastusi tekitab, pealegi ei saa sinna nagunii midagi parata. Parem esialgu alistuda ja õppida, mis võimalik.
Tema meelerahu oli tugev, kui ta kiiresti ülespaistetavast näost hoolimata skorpioniasendi võttis.
See vastus paistis Melanit iseäranis vihastavat, nagu oleks ta oodanud, et Inevera hakkab nutma ja paluma. Praegu haletses Inevera teda. Melani lihane ema ja Kenevah’ pärija oli heitnud luud, mis Ineverat kutsusid. Mida pidi kogu see tigedus ja kadedus tõestama?
„Närbuv õis!” hüüdis Melan, sööstes madalasendis kallale ja susates parema käe jäikade sõrmedega Ineverale kõhtu.
Lahvatas valu ning Inevera jalad läksid üleni tuimaks, ta varises põrandale.
„Löögi valdamisest ei piisa,” ütles Melan. „Peab ka teadma, kuhu lüüa.” Inevera ei jõudnud veel oma jäsemeid valitseda ja püsti tõusta, kui Melan ta selili surus, muljudes põlvedega ta õlavarsi, et need oleksid abitud ja liikumisvõimetud.
Melan sirutas käed, vajutades nimetissõrmede nukid kõvasti Inevera oimudele.
Valu oli lõikav, peas oleks nagu lajatanud välk. Ta nägi valgusesähvakaid ja rabeles väetilt, unustades hingamise.
Möödus terve igavik, enne kui Melan lahti lasi ja end jalule ajas. Inevera lamas maas, hingates pikkamisi, kuni taas meelerahu leidis.
„Närbuv õis,” hakkasid ülejäänud tüdrukud leelutama, igaüks vastavasse asendisse voogamas. „Närbuv õis, närbuv õis …”
Inevera tõusis tuikudes ja jäljendas liigutust.
„See on tunnelirästik,” ütles Qeva tüdrukutele, tuues nie’dama’ting’idele vaatamiseks klaaskasti. Kasti liivaga kaetud põhjal paiknes õõnes kivitükk ning selles õõnsuses oli kerra tõmbunud väike tuhmide hallide soomustega madu. „Päikese all ei ole ohtlikumat olevust.”
Inevera ja ülejäänud Kihlatud kummardusid lähemale, et paremini näha. Möödunud oli mitu kuud ning päevad kulgesid omamoodi rütmis, alates ikka sharusahk’i ja vigastatud Sharum’ite ravimisega, millele järgnesid õppetunnid, mõned koos teiste temavanuste tüdrukutega ja mõned Qevaga kahekesi.
„Ta on nii tilluke,” sosistas Inevera.
„Ärge laske end tema väiksusest petta,” ütles Qeva. „Tunnelirästiku mürgi kõrval on skorpioni astel nagu magus suudlus. Üksainus hammustus võib Sharum’i tappa minutitega. Tunnelirästik ründab kiiresti ja taandub seejärel, et saagi surma oodata. Ta saab ootamist lubada. Muud loomad ei söö tema mürgitatuid, et mürk neid omakorda ei tapaks.” Kõneldes võttis Qeva kastil kaane maha, käärides siidkäise küünarnukini üles. Ühes käes hoidis ta sabapidi pisikest kõrbehiirt. Hiir piiksus ja vingerdas ahastavalt, aimates hädaohtu. Ta viskas hiire rästiku juurde kasti, täpselt õõnsa kivi ette.
Madu keerdus sedamaid lahti, et hiirt naksata, aga ehkki rästik oli kärme, oli Qeva veel