Qeva rehmas käega, lubades tal minna. „Vabandus vastu võetud. Asavi tuleb sinuga.”
Olemata kindel, kuidas käituda, seisis Inevera tardunult, kuni kaks tüdrukut Sharum’i uuesti kanderaamile vinnasid ja kambrist välja tassisid. Teine dama’ting juhatas neid helendava deemoniluuga.
Kui kõik olid läinud, pöördus Qeva jälle tema poole. „Lugupidamatuse kiuste Melan ei eksi. Kõrbeoda kaitsevad loitsumüürid, mitte sõdalased. Päästja taastulekuni on alagai’sharak vaid meeste uhkus, elude raiskamine võitude nimel, mis seda hinda ei vääri.”
Pühaduseteotust kuuldes läksid Inevera silmad pärani. Soli ja Kasaad seadsid end Labürindis igal ööl hädaohtu. Tema vanaisad, onud ja esiisad olid viimased kolmsada aastat Labürindis hukkunud ning ta oli alati arvanud, et sama teevad kord ka tema pojad. See ei saanud olla pelk meeste uhkus. „Kas Evejah mitte ei õpeta alagai’de tapmist iga hinna eest?”
„Evejah õpetab Shar’Dama Ka’le kuuletumist iga hinna eest,” ütles Qeva. „Ja Shar’Dama Ka käskis meil alagai’sid tappa.”
Inevera avas suu, kuid Qeva tõstis teda katkestades sõrme. „Aga Shar’Dama Ka on juba kolm tuhat aastat surnud ja viis võitlusloitsud hauda kaasa. Igal ööl hukkub Labürindis rohkem mehi, kui päeviti sünnib. Enne Naasmist oli meid miljoneid. Nüüd alla saja tuhande, seda meeste ja nende tobeda mängu tõttu.”
„Mängu?” küsis Inevera. „Kas linnamüüride kaitsmine deemonite eest pühas alagai’sharak’is on siis mäng?”
„Jah, sest müürid ei vaja kaitset,” vastas Qeva. „Kaji ehitas Kõrbeodasse kaks loitsumüüri – välimise, mis paikneb linna muistsel piiril, ja sisemise, et kaitsta oaasi ja seda ümbritsevaid paleesid-hõime. Nende vahel asub Labürint, mis ehitati välimise linnaosa varemetele.” Ta tegi pausi, suunates pilgu Ineverale otse silma. „Kummastki müürist ei ole iial läbi tungitud.”
Inevera vahtis teda uudishimulikult. „Kuidas deemonid sel juhul öösiti Labürinti pääsevad?”
„Me laseme nad sisse,” urises Qeva. „Sharum Ka avab väravad, kuni Labürint on tulvil, ja sulgeb need seejärel uuesti, jättes deemonid Labürinti lõksu, et mehed neile jahti peaksid.”
Ineveral oli üsna sarnane tunne nagu täna varem, kui Melan talle kõrvakiilu andis. Teda ajas pööritama, ta otsis käega seinalt tuge.
„Hinga,” ütles Qeva. „Leia meelerahu.”
Inevera tegi, mis nõutud, tõmmates sügavalt ja rütmiliselt hinge, tasakaalustades nii ihuliikmeid kui ka kloppivat südant.
Nipp aitas, aga sellest ei piisanud temas kobrutava viha vaigistamiseks. Osa temast tahtis kõrvakiilu anda igale mehele linnas. Ta oli Solit ja oma isa vapraks pidanud: et nad igal ööl Labürinti sisenesid, oli suur ohver. Ent kui lahendus oli lihtsalt väravad avamata jätta …
„Need … lollpead,” pomises Inevera lõpuks.
Qeva noogutas. „Aga lollpead või mitte, nie’dama’ting’i asi ei ole nende ohverdust alavääristada.”
Meenutades, kuidas Qeva oli Melanit karistanud, lõi Inevera õhetama. Ta kummardas. „Ma mõistan, ema.”
Qeva kergitas kulmu. „Ema?”
Inevera hammustas huulde. „Kas see polegi kohane viis Kihlatule Mõrsja kõnetamiseks?”
Qeva silmanurgad kurdusid ja Inevera luges sealt välja naeratuse. „Ei. Melan kõnetab mind nõnda, sest ta on mu tütar.”
See teadmine ei summutanud Inevera äkilist ehmatust kuidagi. „Teie kutsusite Kenevah’d emaks …”
Qeva noogutas. „Ja seda ta ongi. Ma olen Damaji’ting’i pärija.”
Inevera tundis, kuidas süda kokku tõmbub. Qeva oli alati jätnud range, kuid õiglase mulje. Ta polnud vahest ehk sõber, aga ka mitte vaenlane. Ent nüüd …
„Hinga,” kordas Qeva, tõstes käe ja oodates, kuni Inevera taastas meelerahu. „Ma ei ole sinu vaenlane. Ma olen harjunud mõjuvõimuga, mis on mul dama’ting’ide seas suuruselt teine, kuid õppisin juba ammu leppima sellega, et minust ei saa ema järel Kaji hõimu naiste juhti. Melan pole tegelikkusega veel rahu sõlminud ja tuule ees paindunud, aga ma palvetan, et Everam aitaks tal ajapikku seda teha.”
Qeva lepitav käeviibe asendus sihtiva sõrmega. „Kuid ära saa minust valesti aru. Ma ei ole sinu vaenlane, aga ma pole ka su sõber. Läheb vaja erilist naisterahvast, et minu ema kombel Kaji hõimu dama’ting’e juhtida, tugevalt, mõistlikult ja Everami ees alandlikult. Kui sa ei osutu küllalt alandlikuks, mõistlikuks või tugevaks, et ellu jääda ja asuda kandma valget rüüd,” kehitas ta õlgu, „siis on see inevera.”
Ineveral valgus veri näost, ent ta keskendus hingamisele ja säilitas meelerahu. „Jah, dama’ting.”
„Tubli,” ütles Qeva. „Tule kaasa.” Ta sammus kambrist välja ning Inevera järgnes talle Linnaaluse peidetud käike pidi, mis viisid tagasi dama’ting’ide paleesse. Enamikku tunneleid valgustasid kumendavad loitsumärgid, kulgedes katkematute joontena tunneliseinte lae all ja põranda lähedal.
Kui nad dama’ting’i eluruumidesse jõudsid, laskis nad sisse eunuhh, kellega Qeva oli eile kõnelnud ja kes oli alasti, kandes vaid kuldseid ahelaid. Munadeta võis ta ju olla, aga tema meheriist rippus raskelt ning Inevera heitis sellele paratamatult pilke.
„Kas avaldab muljet?” küsis Qeva. „Khavel on minu lemmikuid, kogenud armastaja ja ustav teener. Kuid kahjuks tuleb sul praegu silmad temast lahti kiskuda. Padjatantsu tundides saad sa tema vahvust tingimata näha.”
Padjatantsu tundides? Neid sõnu kuuldes haaras Ineverat ärevus, ehkki sellest ei puudunud vähemalt mõningane uudishimu.
Qeva ei jätnud talle mõtisklusteks mahti. Naine tõi lagedale sõmera valge liivaga ruudukujulise kasti ja peenikese pulga. Kahes servas oli soon, mis võimaldas plaati ühest küljest teise libistada, siludes liiva kõigiti tasaseks. Ta ulatas pulga Ineverale. „Täna hommikul nägid sa mind maalimas viit loitsumärki. Joonista need nüüd siia.”
Inevera torutas huuli, aga võttis pulga, sulgedes silmad, et iga loitsumärki enne ettevaatlikku joonistamist kujutleda. Ta joonistas kaheksanurga, loitsumärgiga igas nurgas, nagu Qeva oli teinud. Neli märki esinesid vaid korra, viies kordus neid ühendades neljal korral. Ta hoidis pulka otsa juurest justkui sulepead, vedades kaarduvaid märke sireda randme täpsete pööretega. Lõpetanud, tõstis ta uhkelt pilgu.
Qeva uuris tema kätetööd tükk aega, enne kui uratas. „Sharusahk õnnestus sul paremini. Ainult kahel neist on üldse mingi vägi, ja seegi väike.”
Inevera nägu väljendas pettumust, kui Mõrsja tema töö plaadiga ära silus ja pulga võttis. „Alustame juhtloitsust. Need on deemoni kihvad,” ütles Qeva, joonistades liivale kaks kaarjat jälge, kuna Inevera kummardus lähemale, silmitsedes märke hoolikalt. „Need paiknevad iga loitsumärgi kõrval või sisalduvad selles, imades sinna võlujõudu. Loitsumärgi kuju annab väele selle lõpliku vormi.” Ta jätkas joonistamist, hoides pulka tagumisest otsast. „Vaata, kuidas mu ranne jääb sirgeks. Ma liigutan pintslit käsivarre, mitte käelabaga. Loitsumärgid on kõige tugevamad, kui joonistada need ühe katkematu joonega, ja selleks randmest ei piisa.”
Qeva joonistas kähku juhtloitsu ning Inevera taipas, kui vilets oli tema mälu olnud. Ta põsed värvusid häbist punaseks, aga Qeva ei paistnud seda tähele panevat, puhastades liiva ja ulatades pulga talle tagasi.
„Uuesti.”
Inevera täitis käsu, kuid Qeva näidatud viisil oli pulka tülikas hoida ja teisel katsel tulid loitsumärgid vist koguni kehvemad.
Liiva jälle puhastades oli Qeva pilk