Enne kui poiss oleks jõudnud vastata, lükkas Pete mööda letti tolle ette uue klaasi merevaigukarva jooki. „Ole lahke,” lausus ta. Tema pilk pöördus Maiale ja tüdruk arvas end võivat sellest välja lugeda midagi hoiatusetaolist.
„Pete…” alustas Maia, aga tema lause jäi pooleli. Baari välisuks paiskus lahti. Lävel seisis Bat. Maial kulus hetk aega, et märgata poisi särgi rinnaesisel ja varrukatel verd.
Ta libistas ennast pukilt maha ja jooksis sõbra juurde. „Bat! Oled sa haavatud?”
Bati nägu oli hall ning hõbedane arm tõusis tema põsel esile nagu väändunud traat. „Kallaletung,” lausus ta. „Tänaval on laip. Lapse surnukeha. Kõik kohad on verd täis. ” Ta raputas pead ja vaatas ennast. „See pole minu veri, mina olen terve.”
„Laip? Aga kes…”
Bati vastus sumbus üleüldisesse saginasse. Istmed jäid tühjaks, kogu kari tormas rüsinal ukse juurde. Pete tuli leti tagant välja ja tegi endale tunglejate seas teed. Ainult varjukütipoiss jäi joogi kohale kummardudes istuma.
Ukse juures troppis seisjate vahelt nägi Maia vilksamisi hallil sillutisel vereloiku. Ikka veel hüübimata veri oli valgunud asfaldipragudesse ja meenutas kombitsataoliste kroonlehtedega lille. „Ütlesid, et kõri on läbi lõigatud?” küsis Pete Batilt, kelle näkku oli värv tagasi tulnud. „Kuidas…”
„Tänaval oli keegi,” vastas Bat. Tema hääl reetis pinget. „Mitte inimese moodi – pigem nagu vari. Mind nähes jooksis ta minema. Poisil oli eluvaim veel sees. Ma kummardusin tema kohale, aga…” Bat kehitas õlgu. Liigutus oli kerge, aga noormehe kaelasooned tõusid esile nagu jändrikud puujuured. „Ta heitis hinge, jõudmata midagi öelda.”
„Vampiirid,” sõnas ukse juures seisev trullakas naislükantroop, keda Maia meelest kutsuti Amabeliks. „Öö Lapsed. Kes muu see veel võinuks olla?”
Bat vaatas teda korraks, pöördus siis ja seadis sammud baarileti poole. Ta haaras varjukütil jakist, õigemini küll sirutas käe, et haarata, aga poiss oli juba jalul ja keeras end sujuvalt tema poole. „Mida sa tahad, libahunt?”
Bati käsi oli ikka veel välja sirutatud. „Kas sa oled kurdiks jäänud, nefilim?” urises ta. „Tänaval on surnud poiss. Üks meie omadest.”
„Kas sa mõtled selle all lükantroope või mõnda muud allilmlaste hõimu?” kergitas poiss oma heledaid kulme. „Minu silmis olete te kõik ühesugused.”
Kostis tume urin – Peletis Pete’i suust, nagu Maia oma üllatuseks täheldas. Too oli tulnud baari tagasi ning seisis nüüd teiste karja liikmete keskel. Kõigi pilgud olid varjukütil. „Ta oli alles kutsikas,” lausus Pete. „Tema nimi oli Joseph.”
See nimi ei öelnud Maiale midagi, aga nähes Pete’i tugevasti kokkusurutud lõuapärasid, tundis tüdruk, kuidas tal sisikond kokku tõmbub. Hundikari oli nüüd sõjateel ja olnuks varjukütil vähegi aru peas, tõmmanuks ta kibekähku uttu. Tollel ei näinud see paraku mõttessegi tulevat. Poiss lihtsalt seisis ja vaatas neid oma kuldsete silmadega, näol ikka seesama iseäralik naeratus. „Siis lükantroobipoiss,” lausus ta.
„Ta oli karja liige,” vastas Pete. „Kõigest viieteistkümnene.”
„Ja mida te õigupoolest minult selles asjas ootate?” küsis noormees.
Pete vaatas teda, nagu ei usuks oma silmi. „Sa oled nefilim,” ütles ta. „Niisugustes olukordades on Klaav lubanud meid kaitsta.”
Poiss laskis pilgul baaris ringi käia – aeglaselt ja nii solvavalt, et Pete’ile tõusis puna näkku. „Ma ei näe siin küll midagi, mille eest teid kaitsta tuleks, välja arvatud ehk maitsetu sisekujundus ja natuke hallitust, aga selle viimase vastu aitavad tavaliselt puhastusvahendid.”
„Selle baari ukse taga tänaval on surnukeha,” ütles Bat, hääldades hoolikalt iga sõna. „Kas sa ei arva, et…”
„Ma arvan, et teda on natuke hilja kaitsta,” vastas noormees, „arvestades, et ta on juba surnud.”
Pete polnud pööranud temalt pilku. Tema kõrvad olid tõmbunud otstest teravaks ja kui ta nüüd rääkima hakkas, tuli hääl suurenevate kihvade tagant sumbunult. „Mina sinu asemel oleksin ettevaatlik, ne-filim,” hoiatas ta, „väga ettevaatlik.”
Poiss vaatas talle väljakutsuvalt otsa. „Ei tea miks?”
„Sa ei kavatse siis midagi ette võtta?” küsis Bat. „Kas sellest peab nii aru saama?”
„Ma kavatsen lõpetada oma joogi,” vastas noormees, silmitsedes letil olevat pooltühja klaasi, „muidugi kui lubate.”
„Niisugune ongi siis Klaavi hoiak nädal pärast Ühismeele leppe sõlmimist,” lausus Pete põlglikult. „Ühe allilmlase surm ei kõiguta teid.”
Poiss naeratas ja mööda Maia selgroogu jooksid judinad. Noormees nägi välja täpselt samasugune nagu Daniel enne seda, kui vend sirutas käe, et rebida lepatriinult tiivad. „Allilmlased jäävad allilmlasteks,” heitis ta. „Ikka peab Klaav teie saasta kasima. Mis peaks meile korda minema, et mingi kutsikas võttis heaks lasta ennast asfaldile laiali määrida. Loll…”
Ta ütles rõveda sõna, mida libahundid ise endi kohta kunagi ei kasutanud, sest see viitas hundi ja inimnaise loomuvastasele ühendusele.
Enne kui keegi teine oleks jõudnud end liigutada, kargas Bat varjukütile kallale, aga noormees oli juba läinud. Bat komistas, pöördus kannapealt ringi ja jäi põrnitsema. Kari ahmis õhku.
Maia suu vajus lahti. Varjukütipoiss seisis baariletil, jalad laialt harkis.
Ta nägi tõepoolest välja justkui kättemaksuingel, kes on valmis kõrgelt mõistma jumalikku õigust, nagu varjuküttidelt oodatigi. Siis sirutas ta käe välja ja tegi konksus sõrmedega kiire liigutuse nagu lapsed mänguväljakul: tule ja püüa mind kinni.
Bat ja Amabel ründasid teda. Poiss pöördus nii kiiresti, et tema kujutis näis sulavat peeglis kokku ähmaseks udukoguks. Maia nägi, kuidas ta andis hoobi ning ründajad langesid puruneva klaasi vihuris oiates põrandale. Tüdruk kuulis nefilimi naervat, isegi kui järgmised libahundid ta põrandale kiskusid. Poiss vajus nende sekka kergusega, mis rääkis vabatahtlikust alistumisest, ning Maia ei näinud teda enam vehklevate jalgade ja käte sasipuntras. Ta kuulis varjukütti naermas, kui välgatas midagi metalset, noa serv, ja ahmis kuuldavalt õhku.
„Nüüd aitab.”
See oli Luke’i hääl – vaikne ja vankumatu nagu südamelöök. Veider, kuidas karjajuhi hääl alati teiste seast eristub, mõtles Maia. Ta pöördus ning nägi Luke’i seismas baari ukse juures ja toetumas käega vastu seina. Väsinud oli tema kohta vähe öelda. Luke nägi välja laastatud, nagu käristataks teda seestpoolt lõhki, aga tema hääl kõlas sellegipoolest rahulikult, kui ta kordas: „Nüüd aitab. Jätke poiss rahule.”
Kari vajus varjuküti ümbert laiali. Jäi ainult Bat, kes hoidis ühe käega kinni varjuküti särgiturjast ja teises käes pigistas lühikese teraga nuga. Poisi nägu oli verine, aga ta ei näinud välja sedamoodi, nagu vajaks päästmist. Tema naeratus oli niisama ohtlik nagu põrandat katvad klaasikillud. „Pole ta mingi poiss,” ütles Bat. „Ta on varjukütt.”
„Nad on siin igati teretulnud,” vastas Luke toonil, mis ei reetnud mingeid emotsioone. „Nad on meie liitlased.”
„Ta ütles, et see on tühiasi,” lausus Bat vihaselt. „Josephi kohta.”
„Ma tean,” sõnas Luke vaikselt. Tema pilk peatus blondil poisil. „Kas sa tulidki siia selleks, et tüli norida, Jace Wayland?”
Poiss – Jace – muigas ja tema lõhkilöödud huulest nõrgus lõuale kitsas verenire. „Luke.”
Bat, jahmunud, kuuldes varjukütti lausuvat nende karjajuhi nime, laskis Jace’i särgist lahti. „Ma ei teadnud…”
„Seal