Luke oli jäänud vaikseks. Talle otsa vaadates võis näha, et temas käib mingi sisemine võitlus. Kui nad trepist üles läksid, torkas Jace käe harjumuspäraselt särgikaelusest sisse, aga tõmbas selle tühjalt tagasi. „Juba unustasin. Enne kui ära läksin, võttis Maryse mult võtmed.”
„Muidugi tegi ta seda.” Luke seisis otse Instituudi uste ees. Õrnalt puudutas ta just arhitraavi all puusse uuristatud sümboleid. „Need uksed on täpselt samasugused kui Idrises Nõukogu saalis. Poleks kunagi uskunud, et näen veel kunagi nendetaolisi.”
Clary tundis end pisut süüdlasena, et oli sunnitud Luke’i mõtisklused katkestama, aga praktilised asjad tahtsid õiendamist. „Kui meil pole võtit…”
„Seda ei tohikski vaja minna. Instituut peaks olema avatud igale ne-filimile, kes ei hau mõttes selle asukate vastu halba.”
„Aga mis siis, kui nemad hauvad halba meie vastu?” pomises Jace endamisi.
Luke’i suunurk tõmbles. „Ma ei arva, et sel vahe on.”
„Jah, Klaav jagab kaardid alati niiviisi kätte.” Jace’i hääl kostis summutatult – tema alahuul oli tursunud ja vasak silmalaug hakkas lillakaks tõmbuma.
Miks ta ennast ei tervendanud, mõtiskles Clary endamisi. „Kas ta võttis sinult ka stele?”
„Jätsin lahkudes kõik maha,” vastas Jace. „Ma ei tahtnud võtta kaasa ühtki asja, mille Lightwoodid mulle olid andnud.”
Luke heitis talle mureliku pilgu. „Stele peab olema igal varjukütil.”
„Eks ma hangi endale siis uue,” sõnas Jace ja asetas käe Instituudi uksele. „Klaavi nimel,” lausus ta, „palun ma luba astuda sellesse pühasse paika. Ja ingel Razieli nimel palun õnnistust oma missioonile võitluses…”
Uksepooled avanesid sujuvalt. Clary nägi nende vahelt katedraali sisemust, ruumi hämarust hajutasid siin-seal kõrgetes raudkandelaabrites süüdatud küünlad.
„No kas pole mugav?” ütles Jace. „Tundub, et õnnistust on hõlpsam saada, kui ma olen osanud arvata. Võib-olla peaksin paluma, et õnnistataks võitlust, mida ma pean tööpüha järel valgeid rõivaid kandvate inimeste vastu.”
„Ingel teab, mis on sinu missioon,” ütles Luke. „Sul ei ole vajagi neid sõnu valjusti välja öelda, Jonathan.”
Claryle tundus, et üle Jace’i näo libises mingi tundevirve – ta ei teadnud, kas see oli kõhklus, üllatus või ehk koguni kergendus. „Ära nimeta mind nõnda,” lausus noormees ainult. „See ei ole minu nimi.”
Nad sammusid mööda katedraali alumist korrust edasi, möödudes tühjadest pingiridadest ja altaril igavesti põlevast tulest. Luke vaatas uudishimulikult ringi ja näis olevat üllatunud, kui saabus kullatud linnupuuri taoline lift, et viia nad üles. „See on ilmselgelt Maryse’i idee – täiesti tema maitse.”
„Minu ajal on see kogu aeg siin olnud,” ütles Jace, kui uksed nende taga kinni kõlksatasid. Sõit oli lühike ja keegi ei lausunud selle ajal sõnagi. Clary sõrmitses närviliselt sallinarmaid. Ta tundis end natuke süüdlasena, et oli pidanud käskima Simonil koju minna ning oodata, kuni ta helistab. Mööda Canal Streeti eemalduva poisi õlgade järgi võis Clary öelda: Simon tunneb, et on saanud hundipassi. Ometi ei suutnud ta kujutleda, et tema, maapealne, viibib juures, kui Luke hakkab Maryse’i Jace’i eest paluma. See oleks muutnud olukorra väga piinlikuks.
Lift jõnksatas seisma ja välja astudes nägid nad Churchi esikus ootamas, kaela ümber pisut võidunud punane lint. Jace kummardus ja silitas käeseljaga kassi pead. „Kus on Maryse?”
Churchi kurgust tuli kuuldavale häälitsus, midagi nurrumise ja urina vahepealset, ning ta hakkas mööda koridori edasi minema. Nad läksid talle järele. Jace vaikis. Luke vaatas ilmse uudishimuga ringi. „Poleks kunagi uskunud, et mina sellesse paika satun.”
„Kas see näeb välja niisugune, nagu arvasid?” küsis Clary.
„Olen käinud Londoni ja Pariisi Instituudis ja ega siinne neist suurt erine. Ehkki tundub, nagu oleks see kuidagi…”
„Kuidagi mis?” küsis Jace, kes oli temast mitu sammu ees.
„Külmem,” vastas Luke.
Jace ei vastanud. Nad olid jõudnud raamatukoguni. Church istus maha, nagu tahaks öelda, et kaugemale ta ei tule. Läbi paksu puitukse kostis nõrgalt hääli, aga Jace lükkas selle koputamata lahti ja astus sisse.
Clary kuulis üllatunud hüüatust. Viivuks tundis ta rinnus ängistust, mõeldes Hodge’ile, kes oli vaat et elanud selles toas. Hodge oma käriseva häälega ja ronk Hugin, tema alaline kaaslane, kes oleks Hodge’i käsu peale tal äärepealt silmad välja nokkinud – nemad olid alati siin olnud.
Nüüd neid siin muidugi polnud. Kahe põlvitava kivist ingli õlgadele toetuva hiigelsuure mahagonist laua taga istus keskealine naine, kellel olid Isabelle’i tintmustad juuksed ja Aleci piitsavarrena kõhn kehaehitus. Istuja kandis netti musta kostüümi, mille äärmine lihtsus moodustas tema sõrmedes kirendavate rohkete sõrmustega terava kontrasti.
Naise kõrval seisis keegi – sale teismeline nooruk, kerge kondi, tumedate lokkis juuste ja meekarva nahaga. Kui poiss nende poole pöördus, ei suutnud Clary üllatushüüet maha suruda. „Raphael.”
Viivuks näis ka nooruk jahmuvat. Siis läks tema suu naerule, paljastades hambad, valged ja väga teravad. See oli muidugi loomulik, arvestades, et ta on vampiir. „Dios,” lausus poiss Jace’i poole pöördudes. „Mis sinuga juhtunud on, vennas? Tundub, nagu oleksid jäänud hundikarja kätte.”
„Üks kahest, sa oled kas hämmastavalt hea äraarvaja,” vastas Jace, „või oled juba kuulnud, mis juhtus.”
Raphaeli muie laienes. „Üht-teist ikka puutub kõrva,” lausus ta naerdes.
Laua taga istuv naine tõusis. „Jace,” lausus ta murelikult. „Kas midagi on juhtunud? Miks sa nii ruttu tagasi tulid? Ma mõtlesin, et lähed…” Tema pilk libises Luke’ile ja Claryle. „Ja kes teie olete?”
„Mina olen Jace’i õde,” vastas Clary.
Maryse silmitses teda. „Jah, seda ma näen. Sa oled Valentine’i moodi.” Ta pöördus uuesti Jace’i poole. „Sa tõid õe endaga kaasa. Ja siis veel maapealse. Siin ei ole teil praegu turvaline viibida. Iseäranis veel maapealsel.”
Luke vastas kergelt naeratades: „Aga ma ei ole maapealne.”
Esimest korda vaatas Maryse nüüd Luke’i – silmitses teda terasemalt. „Lucian.”
„Tere, Maryse,” lausus Luke. „Palju vett on merre voolanud.”
Maryse’i nägu oli ühtäkki nagu mask. Sellisena paistis ta palju eakam – isegi vanem kui Luke. Kobamisi võttis ta istet. „Lucian,” kordas ta kätega lauaservale toetudes. „Lucian Graymark.”
Raphael, kes oli kõike toimuvat säravate silmadega jälginud nagu uudishimulik lind, pöördus Luke’i poole. „Sa tapsid Gabrieli.”
Kes see Gabriel on? Clary vaatas segaduses Luke’i poole. Too kehitas õlgu. „Jah, seda ma tegin. Just samamoodi, kui tema oli tapnud eelmise karjajuhi. Lükantroopidel käivad asjalood nõnda.”
Maryse heitis talle terava pilgu. „Sina oled karjajuht?”
„Kui karja eesotsas seisad nüüd sina, on meil tarvis pisut vestelda,” lausus Raphael Luke’ile graatsiliselt noogutades, ehkki tema silmadest peegeldus valvsus. „Praegu pole selleks ehk siiski kõige sobivam hetk.”
„Saadan kellegi, et kohtumises kokku leppida,” vastas Luke. „Mul on olnud viimasel ajal liiga palju tegemist, et oleksin jõudnud mõelda viisakuste vahetamisele.”
„Tundub küll nõnda,” oli kõik, mida Raphael selle peale kostis, enne kui pöördus