Järgmise nelja päeva jooksul magasin, käisin duši all ja sõin turistide einejääke Columbus Avenue’l. Kui noortehotelli ööd otsa said, kolisin tagasi parki; kuigi pelgasin ülekasvanud noorukit ja teisi temasuguseid, mõistes samas, et mul pole valikut. Hoolitsesin oma aia eest ja ootasin nädalalõppu.
Reedel jäin ärkvele – kartsin, et võin sisse magada ja Renata pakkumisest ilma jääda. Hulkusin terve öö mööda tänavaid ja sammusin mäe jalamil asuva ööklubi ees edasi-tagasi kuni väsisin, muusika vibreerimas mu kinnivajuvate silmalaugude vastas. Kui Renata kaubik poe ees peatus, nõjatusin teda oodates Õie lukustatud klaasukse vastu.
Ta aeglustas käiku vaid selleks, et saaksin sisse hüpata ja alustas tagasipööret veel enne, kui jõudsin ukse kinni lüüa.
„Ma oleksin pidanud su kella neljaks kutsuma,” alustas ta. „Unustasin märkmikku vaadata. Täna peame valmistama lilleseaded neljakümnele lauale ja pulmakülalisi on üle kahekümne viie. Kes tahab kaheteistkümne pruutneitsiga pulmapidu?” Ma ei saanud aru, kas küsimus on retooriline või suunatud mulle. Vaikisin. „Kui mina abielluksin, ei kutsuks ma isegi kahtteistkümmet külalist,” lisas ta, „vähemalt mitte selles riigis.”
Mõtlesin, et mina ei kutsuks ainsatki külalist, ei selles ega mõnes teises riigis. Ringteele jõudnud, vähendas ta kiirust ja pööras kohe õigele tänavale.
„Earl astus läbi,” sõnas ta. „Ta palus edasi öelda, et ta tütretütar oli õnnelik – rõhutas, et kasutaksin kindlasti sõna „õnnelik”. Veel väitis ta, et sa olid lilledega midagi erilist korda saatnud, mis oli tüdrukust õnnetunde välja võlunud.”
Naeratasin, pöörasin pilgu Renatalt ja vaatasin aknast välja. Tähendab, vanahärral oli see meeles. Üllatavalt kombel polnud mul kahju, et olin otsustanud saladuse paljastada. Aga Renatale ei tahtnud ma sellest rääkida. „Ma ei tea, mida ta silmas pidas,” laususin.
Renata pilk vilksas maanteelt mu näole ja tagasi, üks kulm imestusest üles kerkinud. Põgusa vaikusehetke järel jätkas ta. „Tead, see Earl on üks naljakas vanamees. Tavaliselt tige, aga just siis, kui seda kõige vähem oodata oskad, muutub äkitselt leebeks. Eile näiteks teatas ta, et on piisavalt vana jumalast loobumiseks ja inimeste hulka tagasi pöördumiseks.”
„Huvitav, mida ta sellega öelda tahtis?”
„Võib-olla kahtlustab, et eelmisel nädalalõpul pidasid sa enne lillede välja valimist jumalaga nõu.”
„Ha-haa,” turtsatasin.
„Nojah, naljakas lugu tõesti. Aga ta tuleb täna jälle ja soovib, et sa valiksid midagi välja ta naisele.”
Uuele ülesandele mõeldes tundsin ootamatut erutuslainet.
„Milline ta naine välja näeb?” pärisin.
„Vaikne,” vastas Renata pead raputades. „Rohkem ei tea ma temast midagi. Earl mainis kunagi, et ta naine on poetess, aga viimasel ajal räägib vähe ega luuleta üldse. Ta viib peaaegu iga nädal naisele lilli – minu arust igatseb ta oma naist sellisena, nagu ta varem oli.”
Väike igihali, mõtlesin, hellad mälestused. Kimbuks seada on teda raske, aga mitte võimatu. Kavatsesin leida talle toeks pika tugeva varrega taime.
Lilleturg polnud nii rahvarohke nagu eelmisel nädalal, aga Renata tungis ikkagi jõuliselt läbi inimmere, justkui oleks äsja oksjonile pandud viimne roosikimp. Pidime ostma sada kaheksakümmend oranži roosi ja rohkem tiigerliiliaid, kui mu käes olevatesse ämbritesse oleks mahtunud. Tassisin osa lilli kaubikusse ja tulin tagasi järgmise laadungi järele. Kui kõik lilled olid kaubikus luku taga, pöördusin rahvast kihavasse turuhoonesse tagasi ja otsisin pilguga Renatat.
Ta seisis täpselt selle kioski ees, mida olin vältinud ja tingis roosade aasia tulikate hinna üle. Lillede hulgihind oli raskesti loetava käekirjaga väikesele mustale tahvlile kritseldatud: neli dollarit. Renata lehvitas ühedollarilist rahatähte lilletoobrite kohal. Müüja ei reageerinud ega vaadanud tema poolegi. Mees jälgis mind, kui ma mööda vahekäiku kõndisin, ja tema ette seisma jäin.
Eelmisel nädalal meie vahel tekkinud tõmme oli mind kummitama jäänud ja ma kammisin McKinley väljakut senikaua, kuni leidsin ta jultunud huvi hajutamiseks õige lille. Võtsin seljakoti seljast ja tõmbasin välja lehtedega kaetud varre.
„Rododendron,” laususin. Asetasin oksa mehe ette vineerist letile. Õied tumepunases õiekobaras olid veel nuppus ja tipud suunatud tema poole, tihedalt kerra tõmbunud ja mürgised. Ole valvel.
Ta uuris taime ja seejärel hoiatust mu silmades. Kui ta pilgu kõrvale pööras, oli selge, et ta oli mind mõistnud: see lill pole kingitus. Varre pöidla ja nimetissõrme vahele võtnud, heitis ta selle prügikasti.
Renata polnud veel tingimist lõpetanud, aga müüja peatas ta keelava käeliigutusega. Mees kinnitas, et on pakutud hinnaga nõus ja andis kannatamatu käeviipega märku, et ta võib lilled minema viia.
Renata pöördus minekule ja ma järgnesin talle.
„Mida see veel tähendas, Victoria?” päris Renata, kui olime mehe kuuldekaugusest väljas. Kehitasin õlgu ja kõndisin edasi. Renata vaatas üle õla tagasi, silmitses vaheldumisi lillekioskit, mind, veel kord kioskit, ja ta silmist paistis hämmeldus.
„Mul on tarvis väikest igihalja,” ütlesin teemat vahetades. „Seda ei müüda lõikelillena. Tegu on pinnakattetaimega.”
„Ma tunnen väikest igihalja,” ütles ta peaga turuhoone tagaseina poole viidates – seal seisid ämbrid taimedega, mille juured olid terved. Ulatanud mulle raharulli, ei esitanud ta rohkem küsimusi.
Töötasime Renataga pöörases tempos terve hommikupooliku. Pulmapeo asukohaks oli Palo Alto, jõuka elanikkonnaga äärelinn, mis asus ligi viiskümmend kilomeetrit lõunas, ning et kohale toimetada kõik lilled, pidi Renata tegema kaks reisi. Kuni ta lilleseadete esimese poolega sõidus oli, töötasin teise poole kallal. Tema äraolekul hoidsin ukse suletuna ja lukus ning kustutasin poeruumis tuled. Kliendid seadsid end ta tagasitulekut oodates välja järjekorda. Mulle meeldis üksi hämaruses olla.
Kui ta tagasi jõudis, vaatasin lõpetatud töö üle – eemaldasin õietolmukübemed ja lõikasin teravate kääridega ära paar väljaturritavat lehte. Renata lasi pilgul üle mu kimpude libiseda ja andis peaga ukse taga seisvale rahvahulgale märku, et pood on avatud.
„Mina tegelen pulmapeoga, sina hoolitsed lillepoe eest.” Ta ulatas mulle lamineeritud hinnakirja ja tillukese kuldse kassaaparaadi võtme. „Ja ära arva, et ma ei tea, kui palju raha seal sees on.”
Earl seisis juba leti ääres ja lehvitas mulle tervituseks. Astusin tema juurde.
„Lilled on mu naisele,” ütles ta. „Kas Renata juba rääkis? Mul on päris kiire ja ma tahan, et te valiksite välja lilled, mis teeksid ta õnnelikuks.”
„Õnnelikuks?” küsisin pilku üle ruumis seisvate lillede libistades. Tundsin pettumust. „Ehk saate oma soovi täpsustada?”
Earl kallutas pead, ilme mõtlik. „Teate, kui ma nüüd hästi järele mõtlen, siis pole mu naine kunagi olnud õnnelik.” Ta naeratas endamisi. „Küll aga kirglik. Ja terava taibuga. Kõigest huvitatud. Tal oli alati oma arvamus, isegi asjade kohta, millest ta midagi ei taibanud. Sellest tunnen ma puudust.”
Just niisuguse palve täitmiseks olin end ette valmistanud. „Ma mõistan,” laususin tööle asudes. Näpistasin väikese igihalja juurduvate varte köitraage, kuni need pikkade lõtvade kiududena rippuma jäid, ning haarasin tosinajagu erevalgeid narmaskrüsanteeme. Köitsin väikese igihalja tugevalt nagu paela krüsanteemiõite kinnituskoha ümber ja kasutasin lilleseadetraati, et leherikkast pinnakattetaimest mitmekihiliste krüsanteemiõite kõrvale kaskaadina langevad kaunistused teha. Kimp meenutas ilutulestikku, mõjus peadpööritavalt ja suursuguselt.
„Nii, see väärib vähemalt mingit sorti vastust,” sõnas Earl, kui