Renata asetas minu ette lauale raamatu pealkirjaga „Päevalilled pulmadeks.” Mõtlesin välja sobiva alapealkirja: „Kuidas alustada abielu, mis on läbi imbunud valelikest ja materialistlikest väärtushinnangutest”. Raamatule tähelepanu pööramata kujundasin kuusteist temaatilist lauaseadet päevalilledest ja liiliatest, lisades neile kohevaid sulgaspari sasimikke. Renata töötas pruudikimpudega ja kui need valmis said, võttis käsile lilleskulptuuri, püstitades seda pea vöökohani ulatuvasse laineplekist ämbrisse. Iga kord, kui esiuks kääksatusega avanes, lipsas Renata poeruumi. Ta teadis kõiki oma kliente nimepidi ja valis neile lilled välja ainsagi vihjeta.
Töö lõpetanud, seisin Renata ees ja ootasin, et ta tõstaks pilgu. Ta silmitses lauda, millel seisid sirges reas lilledega täidetud vaasid.
„Tubli,” lausus ta tunnustavalt noogutades. „Tegelikult isegi väga hea. Hämmastav. Raske uskuda, et keegi pole sind õpetanud.”
„Ei ole,” kinnitasin.
„Ma tean.” Ta mõõtis mind pealaest jalatallani ja see ei meeldinud mulle. „Vii lilled kaubikusse. Paari minuti pärast on skulptuur valmis.”
Kandsin vaasid kahekaupa mäest üles. Kui Renata oli lõpetanud, tassisime kõrge vaasi kaubikuni ja asetasime õrnalt juba täis laaditud kaubikukasti põrandale. Poodi tagasi pöördunud, eemaldas ta kassast kogu sularaha ning sulges ja lukustas kassasahtli. Ootasin, et ta mulle palka maksaks, aga ta ulatas mulle vaid paberi ja pliiatsi.
„Sa saad raha kohe, kui ma tagasi jõuan,” ütles ta, „sest pulmapidu on lähedal, teisel pool mäge. Hoia poeuksed lahti ja ütle mu klientidele, et maksta võivad nad järgmisel korral.” Renata ootas, kuni olin noogutanud ja astus uksest välja.
Üksi lillepoodi jäänud, ei osanud ma midagi peale hakata. Seisatasin kassaaparaadi ees ja uurisin sellelt kooruvat rohelist värvi. Tänav akna taga oli vaikne. Mööda jalutav perekond ei peatunud ega vaadanud aknast sisse. Kaalusin võimalust avada uks ja lohistada välja paar ämbritäit orhideesid, aga mulle meenusid aastad, mil olin poeuste taha jäetud kaupa varastanud. Seda poleks Renata heaks kiitnud.
Selle asemel läksin töötuppa, korjasin lauale vedelema jäänud varretükid kokku ja heitsin prügikasti. Tõmbasin niiske lapiga üle laua ja pühkisin põranda puhtaks. Kui kasulikud tegevused otsa said, avasin külmkambrisse viiva raske raudukse ja piilusin sisse. Pimeda ja jaheda toa seinu ääristasid lilleämbrid. Ruum tõmbas mind magnetina enda poole ja üle kõige oleksin tahtnud teha lahti haaknõelad, mis hoidsid üleval pruunist tekist kombineeritud alusseelikut, ja ämbrite vahele magama heita. Tundsin väsimust. Terve nädala olin tukastanud pooletunniste intervallidena ja pidevalt ärganud häälte, õudusunenägude või mõlema peale. Taevas oli kogu aeg valge, sest otse minu kohal lainetas õlletehase korstnast paiskuv suits. Hommikuti pärast ärkamist tõrjusin tükk aega eemale paanikahooge ja auruna öisesse taevasse haihtunud suitsuseid unenägusid. Vaikselt lamama jäänud, tuletasin endale meelde, et olen kaheksateist ja ihuüksi: ma pole enam laps ja mul pole midagi kaotada ega võita.
Nüüd, inimtühja lillepoe turvalises vaikuses, tahtsin vaid magada. Kui uks mu selja taga oli kinni klõpsatanud, kerisin end põrandale kerra ja toetasin meelekoha vastu ämbriserva.
Olin vaevu jõudnud mugava asendi sisse võtta, kui läbi külmkambri ukse kostis summutatud hääl: „Renata?”
Hüppasin püsti. Sõrmed kähku läbi juuste libistanud, astusin külmkambrist välja ja kissitasin ereda valguse käes silmi.
Leti serva vastu nõjatus valgete juustega mees, kes trummeldas kannatamatult sõrmedega vastu puitu.
„Renata?” küsis ta mind nähes uuesti.
Raputasin pead. „Ta läks pulma lilli viima. Millega ma saan teid aidata?”
„Ma vajan lilli. Miks ma muidu siin olen?” Ta käsi tegi ruumis laia kaare, justkui sooviks mulle meelde tuletada mu ametit. „Renata ei päri kunagi, mida ma soovin. Ma ei tee roosi ja redise vahel vahet.”
„Mis tähtpäevaga on tegu?” küsisin.
„Mu tütretütar saab kuusteist. Ma olen kindel, et ta ei taha seda tähistada meie seltsis, aga ta ema käib peale.” Mees tõmbas sinisest ämbrist valge roosi ja nuusutas seda. ”Mina pidu ei oota. Viimasel ajal on ta eriti tujukaks muutunud – ma mõtlen tüdrukut.”
Vaagisin mõttes lillevalikut külmkambris ja libistasin pilgu üle poeruumi. Sünnipäevakink tujukale teismelisele: eaka härra sõnad olid minu jaoks mõistatus, väljakutse.
„Valged roosid on teismelise tüdruku jaoks hea valik,” nõustusin. „Võib-olla lisada mõned maikellukesed?” tõmbasin ämbrist välja pika varre, mille küljes rippusid elevandiluukarva kellukesed.
„Ma olen nõus kõigega, mida soovitate,” lausus mees.
Lilli kimpu sättides ja neid samamoodi pruuni paberi sisse mässides nagu olin näinud Renatat seda tegemas, tundsin samalaadset elevust nagu hommikul, mil sain kaheksateist ja libistasin lastekodukaaslaste uste alt sisse daaliaid. See oli veider tunne – mind oli pühendatud saladusse ning sellega kaasnevale erutusele lisandus rahulolu teadmisest, et saan kellelegi kasulik olla. See oli nii võõras – ja kahtlemata meeldiv –, et ma tundsin ootamatut tungi tutvustada mehele lillede keelt, selgitada nende varjatud tähendusi.
„Tegelikult on asi selles,” alustasin neutraalsel sõbralikul toonil, ehkki sõnad kippusid suurest erutusest kurku kinni jääma, ”et mõningate uskumuste kohaselt suudavad maikellukesed tagasi tuua kaotatud õnne.”
Vanahärra krimpsutas nina, näolt peegeldumas kannatamatus ja umbusk. „See oleks tõesti ime,” lausus ta pead raputades. Ulatasin talle lilled. „Ma ei mäleta, et oleksin oma tütretütart kuulnud naermas sestsaadik, kui ta sai kaksteist, ja ausalt öeldes tunnen ma ta naerust puudust.”
Ta tõmbas välja rahakoti, aga ma peatasin ta keelava käeviipega. „Renata palus maksta hiljem.”
„Olgu,” nõustus ta minema hakates. „Sellisel juhul öelge talle, et Earl astus läbi. Ta teab, kust mind leida.” Pauguga sulguv uks pani lilled ämbrites värisema.
Kui Renata tunni aja pärast tagasi jõudis, olin pakkunud abi poolele tosinale inimesele. Temalt saadud paberilehel seisis tehtud tehingute kohta täielik ülevaade: klientide nimed, müüdud lilled ja nende hulk. Renata lasi pilgul kiiresti üle lehe libiseda ja noogutas, justkui oleks täpselt teadnud, kes võisid vahepeal poest läbi astuda ja millised olid nende soovid. Paberi kassaaparaati libistanud, tõmbas ta välja kahekümnedollariliste rahatähtede rulli ja eraldas neist kolm.
„Kuuskümmend dollarit,” lausus ta. „Kuue töötunni eest. Sobib?”
Noogutasin, aga ei liigutanud. Renata vaatas mulle otse silma sisse, justkui loodaks veel midagi kuulda. „Tahad teada, kas mul ka järgmisel laupäeval abi tarvis läheb?”
„Läheb või?”
„Jah, alates kella viiest hommikul,” vastas ta. „Ja pühapäeval samuti. Ma ei mõista, miks peaks keegi tahtma abielluda novembrikuisel pühapäeval, aga nendelt ma seda ei küsi. Tavaliselt on sellel aastaajal vähe tööd, aga viimasel ajal pole pakkumistest puudust.”
„Sellisel juhul kohtume nädala pärast,” laususin ma, sulgesin vaikselt ukse ja astusin tänavale.
Raha seljakotis, tundus linn teistsugusena. Mäest laskudes uurisin huviga vaateaknaid, lugesin kohvikute menüüsid ja vaatasin läbi Market Streetist lõuna pool paiknevate odavate motellide hinnakirju. Jalutades mõtlesin esimesele tööpäevale: lilledega täidetud vaiksele külmkambrile, enamjaolt inimtühjale poe eesruumile ning neutraalse ja otsekohese suhtlusstiiliga poeomanikule. Töö oli minu jaoks ideaalne. Kohmetust oli tekitanud vaid üks mõttevahetus: põgus vestlus lillemüüjaga. Mõte meie võimalikule kohtumisele järgmisel laupäeval tegi mu närviliseks. Otsustasin end ette valmistada.
North Beach’il väljusin bussist. Oli varajane õhtutund ja üle Russian Hilli rulluv udu muutis autode esi- ja tagatuled pehmeteks kollasteks ja punasteks sõõrideks.