Hoidis ta saledas käes
Alati oli tal mask näo ees –
Ta ranne tõesti
Sobis selleks ja
Hoidis maski kergelt:
Siiski vahel
Käsi värises,
Näpuotsad vabisesid,
Kas ta ikka hoidis maski
Nii vaevata?
Aastaid, aastaid, aastaid imestasin,
Kuid ei tihanud küsida.
Ja siis –
Tegin ma vea
Ning vaatasin maski taha,
Et leida
Eimidagi –
Tal ei olnudki nägu.
Temast oli saanud
Vaid käsi,
Mis hoidis
Graatsiliselt maski.
4. PEATÜKK
Oma tunnete äratundmine ja väljendamine
Esimeseks VVSi komponendiks oli vaatlus ilma hinnangut andmata, teiseks komponendiks on oma tunnete väljendamine. Psühhoanalüütik Rollo May arvab, et “küps inimene suudab eristada oma tunnetes sama palju erinevaid nüansse – tugevaid ja kirglikke või õrnu ja tundlikke kogemusi – kui sümfoonias erinevaid passaaže”. Samas on paljude jaoks tunded May võrdlust kasutades “piiratud nagu jahisarve hüüu noodid”.
Väljendamata tunnete kallis hind
Meie sõnavalik, mida kasutame teiste inimeste nimetamiseks, on tihti laiem kui sõnavara, millega saame selgelt oma emotsionaalset seisundit kirjeldada. Ma olen käinud kakskümmend üks aastat Ameerika koolides ega mäleta, et keegi oleks kordagi minu käest küsinud, kuidas ma ennast tunnen. Tundeid lihtsalt ei peetud oluliseks. See, mida hinnati, oli “õige mõtteviis” – nii nagu defineerisid seda need, kelle päralt oli võim ja vägi. Meid on õpetatud olema “teistele suunatud”, mitte kontaktis iseendaga. Me õpime pead vaevama selle üle, mida peaksime teiste arvates ütlema või tegema.
Üks vahejuhtum, mis mul oli üheksa-aastaselt õpetajaga, demonstreerib värvikalt seda, kuidas eemaldumine oma tunnetest võib alguse saada. Ma peitsin ennast pärast tunde klassi, sest väljas ootasid mind poisid, kes tahtsid mulle peksa anda. Õpetaja avastas mu ja käskis koolist lahkuda. Kui ma seletasin talle, et kardan ära minna, ütles õpetaja: “Suured poisid ei karda.” Mõned aastad hiljem sain sellele veelgi kinnitust tänu spordiga tegelemisele. Treenerite puhul oli tavaline, et nad väärtustasid sportlasi, kes “andsid endast kõik” ja jätkasid mängu olenemata sellest, kui suurt füüsilist valu tundsid. Ma õppisin selle nii hästi selgeks, et kord mängisin tervelt kuu aega korvpalli purunenud randmega.
Ühel VVSi seminaril rääkis keegi üliõpilane, kuidas tema toakaaslane kuulab makki nii kõvasti, et see ei lase uinuda. Kui tal paluti väljendada, mida ta sel puhul tunneb, vastas ta: “Ma tunnen, et see pole õige, kui nii hilja öösel nii valjult muusikat kuulatakse.” Ma pöörasin üliõpilase tähelepanu sellele, et kui tema lauses järgnes sõnale “tundma”sõna “et”, siis ei väljendanud ta sellega oma tundeid, vaid hoopis oma arvamust. Palve peale uuesti oma tundeid väljendada vastas ta: “Ma tunnen, et kui inimesed midagi sellist teevad, siis on see isiksushäire.” Ma seletasin talle, et see on jälle ennekõike arvamus, mitte tunne. Ta jäi hetkeks mõttesse ja siis teatas keevaliselt: “Mul ei ole selle koha pealt mingeid tundeid, mis iganes!”
Oli ilmne, et sel üliõpilasel olid tugevad tunded. Kahjuks ei teadnud ta, kuidas nendest tunnetest teadlikuks saada, veel vähem seda, kuidas neid väljendada. Raskused tunnete väljendamise ja äratundmisega on tavaline probleem, mis minu kogemuste kohaselt on eriti levinud juristide, inseneride, politseinike, ärijuhtide ja auastmega sõjaväelaste hulgas – inimeste hulgas, kelle tööeeskirjad taunivad emotsioonide väljanäitamist. Perekondade jaoks on see suur kaotus, kui nende liikmed ei suuda oma emotsioonidega ühenduses olla. Kantrilaulja Reba McIntire kirjutas pärast oma isa surma loo, mille pealkirjastas “Parim mees, keda ma iial olen tundnud”. Sellega väljendas ta kahtlemata paljude inimeste tundeid, kes ei olnud kunagi suutnud luua oma isaga säärast emotsionaalset sidet, nagu oleksid tahtnud.
Ma kuulen pidevalt umbes selliseid väiteid: “Ära saa minust valesti aru, ma olen abielus võrratu mehega, kuid ma ei tea iial, mida tema tunneb.” Üks rahulolematu abikaasa võttis oma mehe seminarile kaasa, selle käigus ütles ta oma elukaaslasele: “Mul on tunne, nagu oleksin ma abielus seinaga!” Seepeale imiteeris mees suurepäraselt seina, istudes sõnatult ja liikumatult. Ägestudes pöördus naine minu poole ja ütles: “Näed! Nii juhtub kogu aeg! Ta istub ega ütle mitte kui midagi! See on täpselt nagu seinaga koos elamine!”
“Mulle tundub, et sa tunned ennast üksikuna ja tahad oma abikaasaga suuremat emotsionaalset sidet,” vastasin mina. Kui ta oli minuga nõustunud, proovisin talle selgitada, et sellised väited nagu “Ma tunnen, nagu elaksin koos seinaga” ei aita tõenäoliselt abikaasa tähelepanu tema tunnetele ja soovidele pöörata. Tõenäolisemalt kuuldakse sellistes väidetes pigem kriitikat kui kutset meie tunnetega kontakti astuda. Veelgi enam, sellised väited toimivad sageli iseenesest täituvate ennustustena. Näiteks kuuleb abikaasa, kuidas teda kritiseeritakse, et ta käitub nagu sein, see teeb talle haiget, ta heitub ega vasta ning kinnitab niimoodi naise muljet endast kui seinast.
Oma tundesõnavara täiustamisest ei ole kasu ainult lähi-, vaid ka tööalastes suhetes. Mind palgati kunagi konsulteerima ühe Šveitsi firma tehnoloogiaosakonna töötajaid, kellele tegi muret avastus, et teiste osakondade töötajad väldivad neid. Kui küsiti, miks, siis vastasid teiste osakondade töölised: “Me vihkame sinna minemist ja nende inimeste käest nõu küsimist. See on sama mis rääkida hunniku masinatega!” Probleem vähenes, kui ma pühendasin tehnoloogiaosakonna töötajatele aega, et julgustada neid suhetes kolleegidega rohkem inimlikkust väljendama.
Teises asutuses töötasin ma haigla administraatoritega, keda ajas ärevile eesseisev kohtumine haigla arstidega. Nad tahtsid arstide toetust projektile, mis viimati oli tagasi lükatud häälteenamusega seitseteist ühe vastu. Administraatorid soovisid innukalt, et ma demonstreeriksin neile, kuidas arstidega läbirääkimisi pidades VVSi kasutada.
Püüdes rollimängus järele aimata ühe administraatori häält, alustasin ma lausega: “Ma tunnen seda teemat üles võttes hirmu.” Ma valisin alustuseks just selle viisi, sest tunnetasin, kui hirmunud administraatorid on, valmistudes taas arstidega kohtuma. Enne kui ma jõudsin jätkata, katkestas mind üks administraator protestiga: “Sa oled ebarealistlik! Me ei saaks iialgi öelda arstidele, et oleme hirmul!”
Kui ma küsisin, miks tundub oma kartlikkuse tunnistamine nii võimatuna, vastas ta kõhkluseta: “Kui me tunnistame, et oleme hirmunud, siis materdaksid nad meid lihtsalt maha!” Tema vastus ei üllatanud mind sugugi; olen tihti kuulnud inimesi väitmas, et nad ei suuda eales ette kujutada tunnete väljendamist tööpostil. Olin siiski rahul, et üks administraatoritest otsustas riskida ja kardetud koosolekul oma haavatavust väljendada. Tavapärase rangelt loogilise, ratsionaalse ja emotsioonitu suhtlemisviisi asemel valis ta oma tunnete väljendamise koos põhjendamisega, miks administraatorid soovivad, et arstid oma arvamust muudaksid. Ta nägi, et arstid suhtusid sellesse hoopis teistmoodi. Tema üllatuseks ja kergenduseks hääletasid arstid lõpuks projekti poolt seitseteist ühe vastu, mitte ei hakanud teda materdama. See märkimisväärne pööre aitas administraatoritel mõista ja hinnata oma haavatavuse väljendamise potentsiaalset mõju – isegi töö juures.
Oma haavatavuse väljendamine võib aidata kaasa konfliktide lahendamisele.
Lõpuks lubage mul endaga jagada