Usun, et meie mõistusel on juba side üheainsa lõpmatu mõistusega ja seetõttu on meile kõik teadmised ja tarkused igal ajal kättesaadavad. Meil on side selle lõpmatu mõistusega, meid loonud universaalse jõuga, meis peituva valgusesädeme, meie kõrgema mina ehk sisemise jõu kaudu. Universaalne jõud armastab kõike loodut. See on headuse jõud, mis suunab kõike meie elus. See jõud ei oska vihata, valetada ega karistada. See on puhas armastus, vabadus, mõistmine ja kaastunne. On tähtis, et võtaksime oma elus suuna kõrgema mina poole, sest tema kaudu tuleb meile kõik hea.
Peame aru saama, et valiku selle jõu kasutamiseks teeme meie ise. Kui valime elu minevikus ja kordame kõiki kunagisi negatiivseid situatsioone ja olusid, jääme kinni samasse kohta, kus oleme. Kui võtame vastu otsuse mitte olla enam mineviku ohvrid ja hakkame looma endale uut elu, on meile toeks sisemine jõud ning me saame uusi, õnnelikumaid kogemusi. Ma ei usu kahe jõu olemasolusse, vaid arvan, et on ainult üks lõpmatu vaim. Liiga lihtne on öelda: “See on saatan,” või nemad. Tegelikult oleme ainult meie ise ja me kas kasutame enese käsutuses olevat jõudu targalt või kuritarvitame seda. Kas saatan on meie südametes? Kas me mõistame teisi hukka selle pärast, et nad on teistsugused kui meie? Milline on meie valik?
Vastutus versus etteheited
Ma usun sedagi, et me anname ise oma mõttemallide ja tunnetega hea või halva panuse iga elusituatsiooni loomisse. Mõtted loovad tunded ning me hakkame oma elu elama vastavalt neile tunnetele ja tõekspidamistele. Seega ei maksa teha endale etteheiteid selle eest, et meil elus midagi viltu läheb. Üks asi on teha endale või teistele etteheiteid, teine asi on vastutada.
Kui ma räägin vastutusest, pean tegelikult silmas jõu omamist. Etteheidete tegemine on oma jõu äraandmine. Vastutus annab meile jõudu oma elu muuta. Kui mängime ohvrit, kasutame isiklikku jõudu selleks, et olla abitu. Kui otsustame vastutuse enda peale võtta, siis ei raiska me aega, tehes etteheiteid kellelegi millegi pärast seal väljaspool. Osa inimesi tunneb süüd, et on haigust, vaesust või probleeme põhjustanud. Nende valik on tõlgendada vastutust süütundena. (Mõned meediategelased viitavad sellele kui New Age’i süüle.) Nad tunnevad end süüdi, sest neil on mingil moel viltu vedanud. Tavaliselt näevad nad ühel või teisel viisil kõiges süüd, sest ka see on üks võimalus ennast süüdlaseks teha. Aga sellest ma siin ei räägi.
Kui suhtume oma hädadesse ja probleemidesse kui võimalusse mõelda, mismoodi elu muuta, siis oleme tugevad. Paljud inimesed, kes on üle saanud raskest haigusest, ütlevad, et see oli nende kõige imelisem kogemus, sest andis võimaluse vaadata oma elule teise nurga alt. Paljud inimesed seevastu käivad ringi ja kaeblevad: “Olen haige, mul on valud, palun, doktor, tehke mind terveks.” Ma arvan, et niisugustel inimestel on raske haigusest paraneda või oma probleemidega hakkama saada.
Vastutus on meie võime toimida olukorrale vastavalt. Meil on alati valikuvõimalus. See ei tähenda, et me eitame seda, kes me oleme ja mis meil selles elus on. See tähendab, et me suudame tunnustada oma panust sellesse, kes me oleme. Vastutust enda peale võttes saame jõu muutuda. Võime küsida: “Mida ma saan teha, et asjad oleksid teisiti?” On vaja mõista, et isiklik jõud on meil kõigil kogu aeg olemas. Kõik sõltub sellest, kuidas me seda kasutame.
Paljud meist saavad nüüd aru, et nad on pärit ebatervest kodust. Meiega on kaasas hulk negatiivseid tundeid, mis puudutavad meid ennast ja meie ellusuhtumist. Minu lapsepõlv oli täis vägivalda, kaasa arvatud seksuaalne kuritarvitamine. Janunesin armastuse ja poolehoiu järele ning enesest lugupidamine puudus mul täielikult. Isegi siis, kui viieteistaastasena kodust lahkusin, kogesin mitmeti halba kohtlemist. Ma ei olnud veel aru saanud, et sellist kohtlemist põhjustasid varases nooruses omandatud mõttemallid ja tunded.
Lapsed reageerivad sageli neid ümbritsevate täiskasvanute loodud vaimsele õhkkonnale. Mina õppisin varakult tundma hirmu ja halba kohtlemist ning kutsusin neid kogemusi esile ka siis, kui suuremaks kasvasin. Muidugi ei saanud ma aru, et mul on jõud seda kõike muuta. Olin enda vastu halastamatult karm, sest armastuse ja poolehoiu puudumist seletasin sellega, et olen ilmselt halb inimene.
Kõik, mida oled oma elu jooksul kuni praeguse hetkeni kogenud, on loonud sinu minevikust pärit mõtteviis ja tõekspidamised. Ärme vaatame elule tagasi häbi tundes. Vaata minevikule kui osale oma elu rikkusest ja täiusest. Ilma selle rikkuse ja täiuseta ei oleks me praegu siin. See, et sa paremini hakkama ei saanud, pole veel põhjus enda hurjutamiseks. Tegid parima, mida oskasid. Lase minevik armastusega vabaks ja ole tänulik, et see on toonud sind selle uue teadmise juurde.
Minevik eksisteerib ainult meie meeles ja viisis, kuidas me sellesse suhtume. Me elame praegusel hetkel. Meil on tunded praegusel hetkel. Me kogeme praegusel hetkel. See, mida me just praegu teeme, paneb aluse homsele. Praegu on see hetk, mil me otsustame. Me ei saa teha midagi homme ja me ei saa teha midagi ka eile. Me saame seda teha ainult täna. Oluline on meie otsus mõelda, uskuda ja öelda just praegu.
Kui hakkame teadlikult vastutama oma mõtete ja sõnade eest, on meil vahendid, mida saame kasutada. Ma tean, et see kõlab lihtsalt, kuid pea meeles, et jõumoment on alati käesolevas hetkes.
On oluline aru saada, et sinu mõistus ei kontrolli sind. Sina kontrollid mõistust. Kõrgem mina kontrollib. Sa võid lõpetada vanade mõtete mõtlemise. Kui sinu vanad mõtted tahavad tagasi tulla ja ütlevad: “Nii raske on muutuda,” võta vaimne juhtimine enda kätte. “Nüüd otsustan ma uskuda, et mul on lihtne muutusi läbi viia.” Sa võid seda vestlust oma mõistusega pidada mitu korda, enne kui mõistus tunnistab, et sina vastutad ja et sa tõepoolest mõtled seda, mida ütled.
Kujuta ette, et sinu mõtted on veetilgad. Üks mõte ehk üks veetilk ei loe kuigi palju, aga neid mõtteid aina korrates märkad kõigepealt vaibal märga laiku, seejärel tekib loik, siis tiik. Kui sa nende mõtete mõtlemist jätkad, võivad need muutuda järveks ja lõpuks ookeaniks. Millise ookeani sa tekitad? Kas see on saastatud ja mürgine ning suplemiseks kõlbmatu või on see kristallpuhas ja sinine ning lausa kutsub sind ennast värskendama?
Inimesed ütlevad mulle sageli: “Ma ei suuda lõpetada sellele mõtlemist.” Ja mina vastan alati: “Suudad küll.” Tuleta meelde, kui sageli oled sa positiivse mõtte tagasi tõrjunud. Sa pead oma mõistusele ütlema, et niiviisi toimid sa ka praegu. Sa pead viima oma mõistuse nii kaugele, et ta lõpetaks negatiivse mõtlemise. Ma ei ütle, et sa pead mõtetega võitlema, kui tahad midagi muuta. Kui sul on negatiivne mõte, ütle lihtsalt: “Aitäh, et tulid.” Sel moel sa ei lükka tagasi seda, mis on, aga ei anna ka negatiivsusele jõudu juurde. Ütle endale, et sa ei investeeri enam negatiivsusse. Sa tahad luua teistsugused mõttemallid. Sa ei pea oma mõtetega võitlema. Tunnusta neid ja mine edasi. Ära upu negatiivsuse merre, kui sul on võimalus ujuda elu ookeanis.
Sulle on määratud olla elu imeliseks, armastust täis väljenduseks. Elu ootab, et sa avaksid end talle – tunneksid, et oled väärt kõike head, mis tal sinu jaoks varuks on. Universumi tarkus ja mõistus on selleks, et sa seda kasutaksid. Elu on selleks, et sulle toeks olla. Usalda jõudu enda sees, ta on sinu jaoks olemas.
Kui oled hirmunud, aitab teadvustamine, kuidas hingeõhk voolab kehasse ja jälle välja. Hingeõhku, kõige väärtuslikumat ainet sinu elus, on sulle antud piiramatult. Seda jätkub senikauaks, kuni elad. Sa võtad selle väärtusliku aine ilma mõtlemata omaks ja ometi kahtled, kas elu annab sulle ka muud vajalikku. Nüüd on sul aeg tundma õppida oma jõudu ja seda, milleks sa võimeline oled. Mine enda sisse ja uuri välja, kes sa oled.
Meil kõigil on erinevad arvamused. Sul on õigus oma arvamusele ja minul enda omale. Ükskõik,