Need üheksa inimest kadusid nädala jooksul pääsenute nimekirjadest vastavalt haiglatest saadud kinnitustele. Mõni nimi ilmus vahepeal nimekirja tagasi ja siis kadus taas. 29. septembri hilisõhtul Turu politsei saadetud nimekirjas ei olnud aga neist kedagi.
Kolme riigi politseinikud kuulasid üle kõik 137 õnnetusest pääsenut ja paljusid korduvalt. Keegi päästetutest ei ole nimetatud laevapere liikmeid pärast laeva uppumist näinud päästevahendites või hiljem laevadel ja maa peal.
Segadus pääsenute nimekirjadega oli palju suurem kui nende üheksa inimesega seoses. Nädala jooksul oli nimekirjades märgitud pääsenuteks ka reisijaid, kes ei pääsenud, näiteks Merle Juust ja Kalev Klis. Samuti olid pääsenute nimekirjas diskor Tiit Meos ja laotööline Kalev Vahtras, kelle surnukehad leiti merest. Pääsenute nimekirjades oli ka inimesi, kes üldse ei olnud laeval. Nimekirjadega tegelesid kolmes riigis paljud asutused ja inimesed. Kui ühes nimekirjas viga ära parandati, võis järgmisel päeval Rootsist tulla faksiga nimekiri, kus taastus endine seis.
7. oktoobril edastatud lõplikel andmetel oli laeva pardal 989 inimest 17 riigist, neist 803 reisijat. Rootsi kodanikke oli 552 ja Eesti kodanikke 347. Pääses 137 inimest, neist 26 naist ja 111 meest. Eesti kodanikke pääses 62 ja Rootsi kodanikke 51. Pääses 43 laevapere liiget. Enamik pääsenuid oli 15 ja 44 eluaasta vahel. Identifitseeriti 95 surnukeha. 737 inimest jäi kadunuks. Ohvrite arvult oli see maailma kuues rahuaegne laevaõnnetus ja suurima inimohvrite arvuga rahuaja laevahukk 20. sajandi Euroopa vetes.
Hukkus Eesti riigi nime kandnud laev. Sellest võiks igasuguseid järeldusi teha ja tehtigi. Miks ikkagi laevale selline nimi pandi? Enne sõda sõitis Tallinna–Stockholmi liinil just sellise nimega laev.
„Meil ei ole mitte midagi varjata ja ma ei ole kohanud ka kedagi, kellel oleks huvi midagi varjata.”
Kapten Uno Laur oli Estonia katastroofi ajal abikaasaga Pariisis puhkusel. 28. septembri hommikul valmistusid nad tagasi sõitma. Laur tegi hommikul hotellitoas teleri lahti ja nägi, et uudistes räägitakse Balti merest, näidatakse kaarti ja lõpuks ilmub ekraanile nimi Estonia. Ta ei saanud prantsuse keeles kõigest aru, aga mõistis, et Estonia laevaga on juhtunud õnnetus ja ilmselt on laev hukkunud.
Pariisist lendasid nad Helsingisse. Lennukis rääkis üks soomlane, et Estonial jäid vist masinad seisma ja sellepärast läkski laev põhja. Rohkem ta ei teadnud midagi. Helsingis oli tihedalt leinalippe näha.
Nad jalutasid aega parajaks tehes Esplanaadil. Kui üks lõbusas tujus soomlane kuulis, et nad räägivad eesti keelt, astus ta juurde ja hüüdis: „Nii väike rahvas ja nii suur õnnetus!”
See oli täiesti teistsugune ajastu võrreldes praegusega. Polnud online-meediat ega mobiiltelefone. Selle päeva lehtedesse uudis üldse ei jõudnudki. Kõige opratiivsem oli raadio, aga sedagi ei saanud ju reisi ajal kuulata.
28. septembri hilisõhtul jõudsid Laurid Tallinna.
„Mulle tuli sadamasse auto vastu ja viis otse Kadriorgu president Lennart Meri juurde.”
Laur mäletab, et seal oli koos suurem seltskond, aga informatsiooni oli väga vähe.
Kindel oli see, et laev on põhja läinud, et laeval olnute ja pääsenute nimekirjadega on segadus ja et väga palju on hukkunuid. Teadmatus valitses ka selles suhtes, mida konkreetselt peaks tegema. Rootsi ja Soomega oli jõutud niipalju konsulteerida, et tuleb moodustada rahvusvaheline uurimiskomisjon. Kuna Laur oli juba 20 aastat tegelnud mereavariide uurimisega, palus Lennart Meri teda uurimiskomisjoni liikmeks hakata.
Järgmisel hommikul oli teede- ja sideministri Andi Meistri juures kriisiistung. Siis sai juba selgeks, et igast riigist peab olema komisjonis kolm liiget ja esimees peab olema Eestist ehk hukkunud laeva lipuriigist. Seal liikus nimekiri umbes 15 inimesega, kes võiksid komisjoni liikmed olla.
Üheks komisjoni liikmeks kutsuti Lauri hea sõber ja samuti Kaug-Idas kaugsõidukaptenina seilanud Enn Neidre, kes töötas sel ajal Eesti Merelaevanduse meretalituse juhina.
„Mina ütlesin, et see ei sobi, kuna Eesti Merelaevandus oli Estline´i kaudu Estonia laeva omanik. Meister ei kuulanud mind ja pani ikka Neidre komisjoni liikmeks.”
1995. aastal hakkasid rootslased protesteerima Neidre vastu just põhjusel, mida Laur oli tookord ministrile maininud, ja 1996. aasta aprillis sai komisjoni uueks liikmeks politseiameti peadirektori asetäitja Priit Männik. Seoses 1995. aasta märtsis toimunud Riigikogu valimistega sai Andi Meistri ministriaeg otsa, aga komisjoni juhtis ta edasi kuni 1996. aasta juulini. Siis astus ta ise tagasi, tuues põhjuseks halveneva tervise ja usaldamatuse õhkkonna.
Meister ei olnud rahul tuukritöödega ja vraki videolintide lõikamisega, samuti kahtlustas ta, et kaheksa laevapere liiget, kes algul olid päästetute nimekirjades, peideti ära. Aasta pärast komisjonist lahkumist avaldas ta inimeste peitmise kahtlused raamatus „Lõpetamata logiraamat”. Laeva uppumise ametliku versiooniga oli Meister nõus.
Tegelikult oli päästetute nimekirjades algul üheksa laevapere liiget ja vähemalt kaks reisijat, kelle pääsemine ei leidnud hiljem kinnitust. Samuti oli päästetute nimekirjades inimesi, keda laeval ei olnudki.
Laur ütleb, et Meister oli hea komisjoni esimees, ta naine oli inglise filoloog ja Meister rääkis head inglise keelt. „Ta oli ka hea diplomaat, aga väga kergesti haavuv. Kui rootslased hakkasid teda umbusaldama, siis ta solvus ja peagi tekkisid tal enamiku rootslastega arusaamatused ja vastuolud.”
Laur mäletab veel rootslaste suurt pahameelt selle üle, et Meister komisjoni tööga samal ajal Estonia hukust raamatut kirjutas.
Eesti-poolse komisjoni kolmandaks liikmeks sai Meistri asemel 1996. aasta juulis laevaehitusinsener ja Eesti Veeteede Ameti osakonnajuhataja Heino Jaakula.
Pärast Meistri tagasiastumist oli komisjon terve suve ilma esimeheta. Uno Laurile pakuti esimehe kohta mitu korda, aga ta ütles ära. 1996. aasta augustis jalutas ta just abikaasaga Vabaduse väljakul, kui helistas president Lennart Meri ja ütles, et sa pead ikka komisjoni esimeheks hakkama.
„Ma sain aru, et kui president palub, siis peab nõus olema.”
Kogu 1996. aasta suve jooksul ei toimunud komisjonis mitte midagi. Uno Lauri juhitava komisjoni esimene istung oli 1996. aasta sügisel Stockholmis.
„Õhkkond oli väga külm, isegi jäine. Lisapingeid oli toonud suhtumine Meistrisse, aga algusest peale vaadati eestlasi komisjonis kui tühja kohta, nulli. Soomlaste suhtumisel polnud viga, aga rootslased olid endast ikka väga heal arvamusel. Asi võinuks lõppeda sellega, et komisjon läheb lõhki. Siis istusime kõigepealt koos kolmekesi, mina, Soome-poolne juht Kari Lehtola ja Rootsi-poolne juht Olof Forssberg, et komisjon saaks üldse uuesti tööle hakata. Ütlesime kõik ausalt välja, mis me asjast arvame. Lõpuks tegin ettepaneku, et hakkame nüüd uuesti tööle. Lõime käed, läksime suure komisjoni