20 aastat tagasi 28. septembri ööl uppus parvlaev Estonia. See rahuaegne suurim katastroof Läänemerel puudutas iga Eesti inimest.
Paljud, kes ise laevahukust pääsesid, kaotasid silme all oma lähedased, sõbrad, töökaaslased. Sajad inimesed kaotasid laevahuku tagajärjel oma abikaasa, ema, isa, õe, venna, lapse või mitu lähedast korraga. Nad pidid õppima hingehaavadega elama. Väga lähedalt nägid nende leina hõimlased, hingeabi andjad, politseiuurijad, töökaaslased. Lein ja valu jõudsid iga Eesti inimeseni. Naine, kellel ei jäänud Estoniale ühtegi tuttavat, pidas sel ööl oma sünnipäeva. Häbitunne, et ta pidutses sel ajal, kui paljud hukkusid, saatis teda aastaid ja on siiani meeles.
Estonia katastroofist kirjutati 1994. aastal kaks reportaažlikku raamatut ja 1995. aastal veel üks, aga sel sajandil on põhiliselt kirjutatud vandenõuteooriaid laeva tahtliku uputamise kohta. Meil ei olnud soovi neile midagi lisada, sest me ei tahtnud oletada, fantaseerida või valetada.
Oleme seisukohal, et igaühel on õigus uskuda, mida ta tahab, aga mõnede kuulujuttude ning otseste valede levitamine Estonia õnnetuse kohta ajakirjanduses ja raamatutes on olnud vastutustundetu. Mõned kuulujutud ja valed tulevad ka selle raamatu lugudes esile, kuigi nende ümberlükkamine ei olnud meie eesmärk.
20 aastat pärast õnnetust pidasime õigemaks kirjutada, kuidas suurõnnetuses kannatanud või lähedase kaotanud inimesed on hilisematel aastatel hakkama saanud ja eluga edasi läinud, kellest ja millest tuge leidnud ning millisena see kogu ühiskonda raputanud katastroof meie inimeste hinge on jäänud.
Me täname südamest kõiki, kes avasid meile oma hinge sügavaima sopi.
Eesti lipu all seilanud parvlaev Estonia alustas Tallinnast 27. septembril 1994 kell 19.15 reisi Rootsi pealinna Stockholmi.
Laeva juhtis kapten Arvo Andresson ja pardal oli ka teise vahetuse kapten Avo Piht, et sooritada järgmisel varahommikul Stockholmi saarestikus lootsitasõidu eksam.
Laev oli laaditud nagu tavaliselt. Autotekil olid peamiselt kaubaveokid. Vanemtüürimees andis käsu kinnitada raske last hoolikalt, sest oodata oli tormi.
Meresõidutingimused olid sadamast väljumise ajal normaalsed, kuid avamerel muutus tuul järjest tugevamaks. Reisi jooksul tuule kiirus kasvas ja tuul pöördus edelasse. Südaööl puhus edelatuul kiirusega 15–20 m/s ja lained olid kuni nelja meetri kõrgused. Laeva külg- ja pikiõõtsumine tugevnesid järjest ning osa reisijaid jäi merehaigeks. Laeva kiirus oli olnud 19 sõlme, kuid keskööks oli kiirus vähenenud 15 sõlmeni. Lained peksid vastu vasakut vöörinukka. Tugevneva külgõõtsumise tõttu lasti välja stabilisaatorid.
Kell 00.30 jõudis Estonia Läänemere keskele. Kapten Arvo Andresson oli läinud puhkama. Vahimadrus Silver Linde läks korrapärasele ringkäigule laevas.
Umbes kell 00.55 kuulis vahimadrus Linde autotekil esiaparelli läheduses tugevat kolksatust ja kandis sellest ette komandosillale. See kolks võis tähendada visiiri kinnituste osalist purunemist tormilainete mõjul. Visiir on laeva ninaosa, mis üles tõstetakse, kui autod laeva sõidavad. Rohelised signaaltuled aga näitasid, et kõik on korras. Linde jätkas ringkäiku ja jõudis sillale tagasi mõni minut pärast kella ühte. Samal ajal naasis sillale kapten Andresson.
Kell 01.05 teatati masinaruumist komandosillale, et autotekilt kostab kahtlasi lööke. Vahimadrus Linde saadeti uuesti autotekile asja uurima, kuid treppe mööda jooksid inimesed üles ja ütlesid, et 1. tekil on vett. Vahimadrus informeeris sellest sillal teist tüürimeest, kes käskis tal alla kontrollima minna. Linde tundis, et olukord on tõsine, ja jooksis üles avatekile, kuhu aitas pääseda ka reisijaid.
Veidi enne kella 01.15 kuulis kolmas mehaanik Margus Treu masinaruumis kahte või kolme tugevat metalset lööki vastu laevakeret. Ta nägi kaamerast, et rambi vahelt tulvab autotekile vett. Ramp on veekindel sein visiiri taga. Avanenud ja vastu laeva keret plõksiv visiir oli ilmselt rambi lahti kiskunud, sest need olid ehituslikult seotud. Autotekki jälgis neli kaamerat, mille monitorid olid sillal ja masinakontrollruumis. Komandosilla monitor oli aga kaardikambri sissepääsu juures ekraaniga paremparda suunas ja seda polnud juhtimispuldist võimalik näha.
Kui laevahuku uurimiskomisjoni hilisema raporti järgi visiiri hinged lõplikult purunesid umbes kell 01.15, lõi see 55tonnine laeva nina enne merre kukkumist lainete mõjul mitu korda väga tugevalt vastu laevakeret. Neid võimsaid metalseid kolksatusi vastu laevakeret kuulsid enam-vähem samal ajal pea kõik laevahukust pääsenud. Ärakukkuv visiir tõmbas rambi lahti ja suur veemass tungis autotekile. Paremasse poordi vajuv vesi kallutas laeva mõne minutiga paremale kreeni. Ongi jäänud teadmata, kas sillal saadi teada eemaldunud visiirist ja avatud rambist või vähendati laeva kiirust ning hakati ahtrit vastu laineid pöörama kiiresti suureneva kreeni tõttu. Laev oli ehitatud nii, et komandosillalt vööri näha ei olnud, nagu autokabiinist ei näe auto kapotti.
Kell 01.20 oli laeva kreen juba 30 kraadi ja peamootorid hakkasid üksteise järel seiskuma. Umbes 01.20 hüüdis nõrk naishääl laevaraadio kaudu eesti keeles: „Häire, häire, laeval on häire!„
Minut pärast seda anti laevaperele häired Mr Skylight to number one and two ja veel minut hiljem kõigile laeval viibijatele paadihäire, millega häirekellad hakkasid andma ühte pikka ja seitset lühikest signaali.
Paljud reisijad said aru, et asi on halvasti ja tormasid treppidest üles avateki suunas. Inimesed karjusid üksteisele, et tuleb minna 7. tekile ja sealt avatekile. Kõige pikem ja rängem tee avatekile oli neil, kelle kajutid olid autotekist allpool 1. tekil. Neil tuli ronida seitse korrust ülespoole. Sellelt tekilt pääses 19 reisijat ja kolm laevapere liiget masinaruumist.
Koridorides ja fuajeedes oli nii paanikat, karjeid kui apaatsust. Paljud kukkusid laeva suure kalde tõttu treppidest alla või fuajeedes vastu seina ja jäid lamama. Vanemad inimesed ei suutnud treppidest üles ronida. Suur hulk reisijaid jäi oma kajutisse lõksu ega pääsenud kreeni tõttu enam välja. Üks baaritöötaja nägi, kuidas kreeni tekkides lauad ja toolid ning muud lahtised asjad lendasid hetkega paremasse poordi ning mitu kolleegi sai surma või tõsiseid vigastusi.
7. tekil tõmbas mitu laevapere liiget inimesi peaaegu püsti olevatest ustest välja avatekile. Neile reisijatele, kel õnnestus pääseda avatekile, jagasid laevapere liikmed ja teised reisijad konteineritest päästeveste. Kapten Pihti nägi mitu inimest komandosilla all päästeveste jagamas ja laevapere liikmetele korraldusi andmas. Hiljem nähti Pihti ahtritrepi ukse juures, kui ta käskis turvamehel aidata kahel naisel päästeparve lahti lasta.
Ka reisijad avasid päästeparvesid, millest osa lendas pärast täitumist kohe vette ja osa ei tulnud lahti. Osa päästevestide konteinereid tuli lahti ja lendas vette.
Kell 01.21 võttis Viking Mariella vastu Estonia esimese hädakutsungi Mayday. Selle lindistas Turu merepäästekeskus. Seda kuulis ka Silja Symphony, kuid 300 kilomeetri kaugusel Soome lahes Suursaarel asuva Vene sõjaväesaatja kandesagedus summutas side. Silja Symphony radist lülitas sisse magnetofoni ja seal lindistati hilisem suhtlus. Kell 01.23 tuli Estonia uuesti eetrisse ja kolmandale tüürimehele Andres Tammesele vastas esimesena Silja Europa tüürimees Teijo Seppelin. Kell 01.24 kordas Estonia Mayday appikutset ning selle võttis vastu 14 raadiojaama piirkonnas asuvatel laevadel ja maa peal.
Tammes küsis, kas ta võib rääkida soome keeles ja ütles, et neil on tugev kreen, 20–40 kraadi, ja kutsus appi. Silja Europa küsis laeva koordinaate, aga Tammes ütles, et neil on blackout ja nad ei saa koordinaate anda. Seejärel arutasid Europa ja Mariella, et nad peavad Estonia üles otsima, aga see on raske ilma koordinaatideta.
Kell 01.25 seiskusid õlirõhu langemise tõttu ka Estonia vasakpoordi masinad. Mehaanik Margus Treul ei õnnestunud neid käivitada.
Kell 01.28 võttis Estonia teine tüürimees Tormi Ainsalu uuesti ühendust Silja Europaga ja edastas koordinaadid, mida ütles talle ette vanemtüürimees Juhan Herma.
Kui koordinaadid olid üle korratud, ütles Tormi Ainsalu: „Todella pahalta, todella pahalta näyttää nyt tässä kyllä.” (Tõesti hullusti, tõesti hullusti paistab